Leitnant Toomas Nigola suurõppusel Siil. Foto: Anett Hallap

Tõenäoliselt pole paljudel kirikulistel pahatihti aimugi, et kui Põlva Maarja koguduse õpetaja Toomas Nigola (38) pühapäeva hommikul esmapilgul värske ja puhanuna kantslis jutlust peab, võib ta ehk alles samal hommikul olla naasnud mõnelt kaitseväe või kaitseliidu õppuselt. Kirikuõpetaja ise selles probleemi ei näe, kuna tema arvates sobivad kaitseliitlase ja kirikuõpetaja roll suurepäraselt kokku.

Kaitseliitlane ja kirikuõpetaja – kas need rollid siiski kuidagi vastuolus pole?

Vastupidi. Kirikuõpetaja roll kogukonnas on ju alati olnud oluline ja ka kaitseliidus olles panustan ma samuti kogukonda, ainult teisel moel. Ja ega kirikuõpetaja töö pole kellast kellani. Ma olen 24/7 koguduse karjane ja seetõttu on ka raske vahet teha, kus lõpeb töö kogudusega ja kus algab see kaitseliidus, sest Kaitseliidu Põlva malevasse kuulub ka palju koguduse liikmeid.

Kuidas jõudis jumalasulane kaitseliitu?

Ma olen Pärnu poiss ja sain isamaalise meelsuse kaasa juba kodust. Laulva revolutsiooni päevil olin ma parimas eas poisike, kes kõik kaasa tegi. Olin ka skaut ja meie skaudijuht oli kuulus Asso Kommer. Kui Koit Pikaro Asso Kommeri arreteeris, siis moodustasime toetusavaldusena Assole isegi tema fänniklubi.
Militaarmaailma sattusin ma aga nii, et 2000. aastal läksin reserverialaohvitseride kursusele, sain presidendilt lipniku auastme ja mõni aeg hiljem määrati mind õhutõrjepataljoni reservkaplaniks. Koos pataljoniga käisin mitmel Kevadtormil ja tunnistan ausalt, mulle meeldis see väga. Mitmetega toonastest võitluskaaslastest on suhted siiani säilinud.

Praegu olete juba leitnant?

Täpselt. Kuidas aga kaitseliitu sattusin? See oli väga lihtne. 2007. aastal valis Põlva Maarja kogudus mind oma õpetajaks ja ma tulin siia. Samal aastal oli olnud pronksiöö ja siis veel Pärnu koguduses teenides olin üks nendest, kes astusid toona abipolitseinike ridadesse. Põlvas olles hakkasin samuti patrullis käima ja kuna pahatihti on abipolitseinikud ja kaitseliitlased ühed ja samad inimesed, siis tekkis side ka Põlva malevaga. Koos Põlva malevaga tähistasime ka isamaalisi tähtpäevi ja kui toonane malevapealik Tarmo Sütt tegi mulle ettepaneku kaitseliitu astuda, tundus see asjade üsna loomulik jätk.

Kas see tähendab, et käite relv käes metsas põrkamas?

Mitte päris. Põlva malevas olin ma algul ainult kaplan, kuid siis kadusid väikestes malevates kaplanite sõjaaja ametikohad ära, nii et nüüd kuulun ma lisaks ka CIMIC-ohvitserina Põlva maleva staabi koosseisu. CIMC tähendab siis tsiviil-militaarkoostööd ja nagu ametikoha nimigi ütleb, on minu ülesanne olla puhver tsiviil- ja militaarmaailma vahel.
Kuna CIMIC valdkond on ääretult lai, siis tegeleb meie meeskond malevas ka õppuste-eelse kommunikatsiooniga jms. CIMICu amet on toonud mulle palju põnevaid väljakutseid. Juba hulk aastaid olen ma pea igal Kevadtormil löönud kaasa sellega seotud CIMIC-meeskonnas, paarisrakendis EMK Tartu koguduse pastori nooremleitnant Priit Tammega, kes on kaitseliidu Tartu maleva kaplan.

Kas see koormav ei ole?

Kaks nädalat Kevadtormil on minu jaoks igal aastal pigem värskendav puhkus, kus ma saan ühtlasi ka riigikaitsesse panustada. Jah, füüsiliselt ehk väsitabki, aga igapäevasega võrreldes täiesti teises keskkonnas ja teistsuguste teemadega tegelemine virgutab vaimu.

Kuidas te kõigeks selleks aega leiate, lisaks kirikuõpetajaametile olete ettevõtja ja varsti ka koolipapa?

(Naerdes) Nii võib öelda küll. Kogudele kuulub Põlva matusebüroo, kus on tööl küll palgalised inimesed, kuid koguduse hingekarjasena tegelen ma seetõttu ka tõesti ettevõtluspoolega. Loodetavasti mitte halvasti, sest meie büroo on siinkandis hinnatud.
Järgmisel sügisel alustab koguduse juures tegevust kristlik põhikool, Tartu luterliku Peetri kooli filiaal. Ja kuna mul on teoloogiharidusele lisaks ka kommunikatsioonialal magistriharidus, siis töötan poole kohaga EELK konsistooriumi avalike suhete osakonnas. Kuulun veel Põlva kooli hoolekokku ning Isamaa erakonna Põlvamaa osakonna juhatusse ja erakonna volikokku.

Kui teil on nii palju tegemisi, miks siis veel militaarmaailm?

Ma tean, see võib kõlada õõvastavalt, kuid kui tahad rahu, valmistu sõjaks. Kahjuks on see vana tõdemus reaalsus ka tänapäeval. Kui tahame elada õitsvas Eestis, siis peame olema valmis seda kaitsma. Nii lihtne see ongi.
Mulle tundub, et inimeste elu on muutunud nii mugavaks ja hõlpsaks, et mingi kriisi puhkemist peetakse enam kui vähetõenäoliseks, ja kui hakatakse rääkima kriisideks valmistumisest, siis nimetatakse seda hüsteeria õhutamiseks. Reaalsus on see, et me kõik peame olema valmis ja kaitseliit annab suurepärased oskused selleks, kuidas käituda kriisi ajal ja kuidas kaitsta nii ennast, oma peret kui ka oma riiki.

Kommentaar:

EMK Tartu koguduse pastor nooremleitnant Priit Tamm:

Kevadeti haarab leitnant Nigolat sõjalis-patriootlik rahutus. Viimasel viiel-kuuel aastal on ta sellega nakatanud mindki. Jutt käib kaitseväe suurõppustest Kevadtorm ja Siil, millest leitnant Nigola algatusel oleme lahingupaarina osa võtnud enamasti CIMIC-ohvitseride rollis. Ohvitserina on leitnant Nigola nutikas, täpne ja kõikides olukordades ülimalt rahulik. Ent kõige enam hindan ma tema juures head musta huumori meelt, mis meid ühendab ja aitab ka elu kõige kaunimatel hetkedel.

 

Autor: Sander Silm
Viimati muudetud: 04/04/2019 08:44:34