Küsitlus

Kas oled alustanud kevadiste aiatöödega?

Tähistati 100 aasta möödumist Vabadussõja lahingutest

Vabadussõja lahingud. Foto: Jaan Niilus, Vana Võromaa kultuurikoja muuseum

Haanjas, Pindil ja Karulas tähistati 23. märtsil Võrumaal peetud Vabadussõja lahingute 100. aastapäeva.

Haanjas asetati pärjad ja küünlad Vabadussõjas langenute ausamba jalamile ning räägiti Haanjamaal peetud Vabadussõja lahingutest. Karula rahvuspargis toimus Saera lahingu aastapäevamatk ja loeng külastuskeskuses. Vabadussõjast rääkis Urmas Salo.
Pindi kalmistul käidi Võrumaa kõige tuntumale Vabadussõja sangarile Friedrich Vreemannile tema 100. surma-aastapäeval austust avaldamas. Eesti Leegioni Sõprade Klubi Lõuna-Eesti liikmed viisid Pindi kalmistule pärja ja küünlad.
Kapten Friedrich Vreemann (10.11.1894–23.03.1919) maeti Pindi kalmistule, kus talle on püstitatud ka ausammas. 21. märtsil 1919 jõudis Tartust Võru jaama II diviisi komandandirood 25-aastase kapteni Vreemanni juhatusel. Rood liikus üle Nursi ja Sänna Rõugesse, kus peetud suures lahingus Vreemann langes.
Rõugest pärit kirjanik ja ajakirjanik, endine riigikogu liige Toivo Tootsen saatis LõunaLehele ajalehes Elu (22.02.1939) ilmunud mälestused Vabadussõja Rõuge vabastamise lahingutest.

Lahingud punastega Rõuges ja selle ümbruses

Ägedamad lahingud Võrumaa vabastamisel punastest löödi Rõuge ja Haanja mägismail. Nüüd on sellest kõigest juba kakskümmend aastat mööda, ja elame jälle rahulikult oma vabal kodumaal. Kaunis Rõuges ja Haanjas ringi rännates, näeme tihti veel mäenõlvakuil kokkuvajunud ja kinnikasvanud kaevikute jälgi. Ka seegi mälestus oma kodunurga vabadusvõitlustest hakkab kaduma, jääb vaid kurb mälestus oma ligemaist omastest, sõpradest ja teistest, kes vabadusvõitlustes jätsid oma elu.
Ei ole vast üleliigne pilku heita tagasi aega, mil toimusid lahingud Võrumaa looduslikult ilusamates kohtades. Sellest kõigest jutustab praegune Riigi Kunsttööstuskooli õpetaja härra Leopold Triumph nii mõndagi huvitavat oma mälestuste ja päevikute põhjal, mida ta pidas osa võttes lahinguist Nursis, Rõuges, Viitinas, Haanjas ja Kasaritsas.

Võrumaal võtsin lahingutest osa Tallinna Kaitsepataljoniga, mille ülemaks tookord oli kolonel Sternbeck. Jõudsin Võrru 16. apr., kus mulle juba silma torkasid esimesed sõjapildid. Nimelt oli jaamahoone osaliselt purustatud, mida parajasti parandati. Front üteldi olevat umbes 30 versta Lätimaa suunas, kuhu pidime hakkama minema järgmisel hommikul. Nii jäi vaba aega, mida kasutasin väikese Võru linnaga tutvumiseks, kuna olin esmakordselt Võrumaal. Enne võtsime veel väikest kehakinnitust „Ühistöö“ puhvetis, kus võileivad maksid 50 penni tükk, kuna teed selle juurde anti tasuta. Tallinnaga võrreldes toiduained tuntavalt odavamad. Edasi sõitsime voorimehel Võrru, kes võttis sõidutasu meilt kolmelt sõitjalt kokku 9 marka.
Järgmisel päeval, 17. aprillil, Suurel Neljapäeval, pakiti meie varustus hobustele, igale mehele anti püss ja 45 padrunit ning kell 10 hommikul algaski matkamine Rõuge suunas. Meie meeskond ei olnud mitte ühtlase rõivastusega, igaüks kandis oma isiklikke rõivaid, kuna noorel vabadusvõitluses oleval riigil neid anda ei olnudki. Nii rändas meie väliselt kirju, kuid seesmiselt ühtlase meelsuse ja üleva tujuga meeskond vastu vaenlasele.
Ilm oli haruldaselt ilus. Varakevadine päike sundis meid palituid seljast võtma. Kaunis on ka teeäärne loodus, eriti vaade Kubjalt üle järvede tõusvale Kasaritsa maastikule.
Eemal, kusagil mäe kallastikul paistavad külad, väiksed metsatukad, mäenõlvakuil looklevad teed. Küll neil inimestel on seal elu, nagu paradiisis!
Jäime peatuma Vana-Nursi mõisa ligidal Nooska taludes. Käisime mõisas vaatamas, kus asus töörood. Mõisa härrastemaja, kahekordne nägus kivihoone, millel aknad olid purustatud, sees tubades ja saalides õled põrandal. Öökorterisse jäime Nooska taludesse.
See tundus naljakas, et selles külas kõik talud „Nooska“ nime kandsid, ainult numbrite järgi võis neid eraldada, nagu üks „nooskalane“ ütles, et „üts“ Nooska, „kats“ Nooska jne. Elanikud olid nimetatud taludes ka samuti kõik ühtlaselt väga lahked ja vastutulelikud. Saime piima ja muud söödavat. Tasu selle eest ei võetud, kuigi me poolvägisi seda pakkusime.
Öösel magasime muist toas, muist küünis heintel. Õhtul hilja hakkas kostma Rõuge poolt kahuri- ja püssilaskmist, mis kestis kogu öö.
Magasime rahulikult küünis heintel, kui järsku toodi sõna, et rinne on vaenlase poolt ühes kohas läbi murtud ja meestel tuleb kohe appi minna.
Tekkis üldine segadus; ühel olid saapad kadunud, teisel sokid jne. viimaks saadi siiski kõik ilusasti kätte ja meeskond oli varsti reisuvalmis. Häda rindel, nagu hiljem uuesti teatati, ei olnud kuigi suur, mispärast teele asusime siiski järgmisel hommikul: see oli Suurel Reedel.
Läksime Rõugest mööda Viitina mõisa, kus saime täieliku lahinguvarustuse, ning olime iga hetk valmis mõni kilomeeter eemal toimuvasse lahingusse minekuks. Tulistamine vaenlaselt muutus üha intensiivsemaks ning ründas suurte jõududega meie positsioone. Õhtul asusime ka meie lahingusse, seega esimesse tulevahetusse punastega. Vaenlasel näis olevat külluses sõjavarustust eriti kuulipildujaid, mida meil peaaegu üldse ei olnud, või kui oligi, siis olid need saadud sõjasaagiks vaenlaselt.
Samuti näisid punased vähe hoolivat oma inimmaterjalist, mida saadeti järjest tulle. Meil suuri kaotusi seekord ei olnud, mõned haavatud ja mõned kadumaläinud. Kuni õhtu hilja kestis äge lahing, siis oli meie kogu rinne sunnitud taganema. See oli laupäeval vastu Ülestõusmise pühasid, kui toimus taganemine. Öö oli pime nagu kott. Teed mööda Rõuge poole vooris igasugust rahvast sõjapõgenikke oma koormatega ja sõdurid kõik vantsisid põlvini poris, jäta kasvõi saapad porri. Minek pidi sündima kõik ruttu ja vaikselt, ei tohtinud isegi tikku põlema süüdata, kuna kardeti et vaenlane on taganemistee läbi lõiganud. Jõudsime siiski õnnelikult Rõuge mõisa. See oli mul esimene sõjaelamus, mis ei lähe vist kunagi meelest.
Hommikul vara asusime Rõuge mõisas kaitsele, kuna vaenlane võis iga silmapilk peale tungida. Muist meie mehi, ka mina, asusime kaitsele Tautsa külla. Varsti oli ka vaenlane meie kannul, rünnates meid mitmel korral, kuid löödi siiski tagasi. Eriti kurjalt tulistasid nende kahurid.
Esimesel lahingupäeval tundsin nagu hirmu ümberringi vinguvatest vaenlase kuulidest, kuid varsti harjusin ka selle „muusikaga“ nii ära, et ei pannud enam tähelegi, kui mõni kuul sul kõrvaäärest mööda vihises. Nii pidasime paar päeva visa heitlust Tautsa külas ja Rõuge mõisas, ilma et kumbki võitlevatest pooltest oleks omi positsioone muutnud.
22. aprillil, see oli kolmandal Ülestõusmise pühal, algas kurva sündmusega ülivõimsa vaenlase ees siiski taganemine. Nimelt oli meil parajasti siis lahing vaenlasega käimas Tautsa küla ligidal asuval Rõuge nn. „kolmevalla“ surnuaial. Meie jagu oli ahelikukorras piki surnuaiamüüri, muist mehi tulistas üle surnuaiamüüri, mõned olid surnuaial kalmuküngaste vahel varjus. Meie veltveebel aga seisis ühe suure kivi risti taga püss toetatud ristile ja tulistas sealt teiselpool surnuaeda metsas olevat vaenlast.
Tulevahetus oli mõlemalt poolt väga äge.
Meie tundsime natuke muret oma hulljulge veltveebli pärast, kuna ta tulistas seistes ja kivirist, mille taga ta seisis, ei pakkunud kuigi suurt kaitset kuulide eest. Hetk hiljem aga veendusime, et veltveebli hulljulgus osutus kasulikuks meie kõikide eluga pääsmisel. Nimelt hüüdis veltveebel järsku: „Poisid, laseme jalga, punased tungivad selja taha!“
Hüppasime kõik maast üles ja nägime, et meist vasakul olev mets otse kubises vaenlastest. Mõned olid juba mõnekümne sammu kaugusel meist ja tahtsid taganemisvõimalust ära lõigata. Algas metsik jooks elu ja surma peale. Veltveebel päästis oma elu kahe punase mahalaskmisega, kelle tääkide otsa ta hiljem oleks jooksnud. See nagu peatas pealetungivat vaenlast momendiks, kuid siis algas uuesti jaht meie põgenevatele meestele.
Meie kaks viimast meest langesid siiski vaenlase kätte, kes nende üle olid metsikult kohut mõistnud, nagu nädalapäevad hiljem selgus, kui olime jälle sama positsiooni tagasi võitnud. Peale nende kahe langenu olid meil ka mõned haavatud. Pääsesime siiski kergemini, kui seda meie olukord oleks võinud lubada. Meie kaks langenud seltsimeest, nagu juba tähendasin, leidsime nädalapäevad hiljem tääkidega läbitorgitult ja pead tundmatuseni purustatud arvatavasti püssipäradega. Vaesed poisid!
Muidugi ei olnud punased ära unustanud oma ohvritelt kaasa võtmast saapaid ja riideid seljast ja muud kaasasolevat.
Viisin oma surmasaanud seltsimehed Võrru, kust nad edasi saadeti omastele matmiseks. Ühte langenut, keda tundsin, jäid leinama ema ja kaks õde, kuna teist ei tea, kuid eks temalgi oli nii mõnigi, kellele ta oli kallis hing...

 

Autor: LõunaLeht, lounaleht@lounaleht.ee
Viimati muudetud: 28/03/2019 09:19:00

Lisa kommentaar