Villu Soon. Foto: erakogu

Vt ka „Pilte kuklaste kuningriigist” LL 21.02.2019

Kiidjärve kuklaste kuningriigis võis mõne aja eest näha raietööd, mis jättis senise korraliku metsa asemele hõreda raiesmiku. Kuna see mets on tuntud seal elutsevate kuklaste järgi ja sinna on rajatud lausa populaarne kuklaste elu tutvustav matkarada, pahandas selline tegevus paljusid kohalikke elanikke, looduskaitsjaid ja matkajaid.
Kuid majandusliku poole pealt oli tegemist raieküpse metsaga. Erandina võeti isegi ette aegjärkne raie, mille käigus raiuti esialgu vaid pooled puud. Alles hiljem, kui uus mets juba sirgumas on, raiutakse enamik esialgu kasvama jäänud puudest.
Kõnealuse metsatuka käekäigust on huvitatud mitmed asjaosalised alustades riigimetsa majandamise keskusest kuni looduskaitsjate, matkajuhtide ja teiste loodusehuvilisteni. Arvamusi on mitmesuguseid ja valdavalt keerleb arutelu tegelike kohalike elanike – kuklaste – heaolu ümber. Mida võiks aga raiest arvata kuklased ise ja kuidas see mõjutab Eesti kuklaste asurkonna käekäiku?
Eestist on leitud ligi 20 liiki kuklasi. Neist kõige laiemalt tuntud kuhilpesi ehitavad liigid moodustavad omaette seltskonna, mida on nimetatud metsakuklasteks. Neid on Eestis kuut liiki ja kõik nad vajavad metsa või sellesarnaseid elupaiku, sest sealt kogutakse vajalik toit. Sipelgad vajavad toiduks suhkruid, millest saab energiat tegutsemiseks, ja valke vastsete kasvatamiseks. Suhkruid saadakse põhiliselt lehetäidelt ning valguvajaduse saab rahuldatud küttides kõiki pisiloomi, kellest jõud üle käib.
Ometi ei sobi alati igasugune mets ja siinkohal on eri liikidel erinevad eelistused. Enamik liike armastavad sooja ja valivad pesa rajamiseks koha, kuhu paistab päike. Tavaliselt võibki kuklase pesa kohata just päikselises metsaservas ja sellistele liikidele tekitab metsaraiumine sobivaid elupaiku juurde. Mõned liigid aga eelistavadki pesitseda keset metsa, näiteks palukuklane ja laanekuklane. Neist viimast ongi nimetatud Kiidjärve metsade põhilise asukana.
Kuna tegemist ei ole suuremahulise lageraiega, ei ole alust arvata, et senine tugev laanekuklaste asurkond nüüd ära kaoks. Kuid kindlasti avaldab raie kuklaste käekäigule tugevat mõju ja sellele järgneb kohanemise periood. Osa pesakondi jääb kehvadesse tingimustesse ja võib hääbuda, teised võtavad kasutusse uued toitumisalad ja tulevad toime. Hiljem arenevast noorest metsast leiab jälle küllaldaselt toitu ja elujärg paraneb. Kindlasti aitab asurkonna madalseisust välja tulemisele kaasa see, et välditi lageraiet. Võimalik, et laanekuklase asurkond ajutiselt kahaneb ja lisanduvad päikeselembesemad liigid, nagu arukuklane või karukuklane, kes on mõlemad samuti kaitsealused.
Seda küll, et vaatamisväärsusena on kõige atraktiivsemad just laanekuklase (ja palukuklase) pesad - need on kõige suuremad. Põhjuseks ei olegi niivõrd suur isendite arv pesas, kuivõrd vajadus metsa all varjus saavutada piisav pesa sisetemperatuur ja seda saavutataksegi kõrge pesakuhila ehitamisega.
Juba 1958. aastal võeti Eestis metsakuklased kaitse alla ja nii on see püsinud tänini. Arvatavasti ei olnud tol ajal põhjuseks kaitse vajadus ja piisas sellest, et tegemist oli tuntud putukatega, kes sümboliseerisid põlist metsa. Tegelik vajadus metsakuklasi riiklikult kaitsta on aga omaette küsimus. Erinevalt paljudest kaitsealustest liikidest, keda ka looduses palju liikuv inimene ei pruugi kunagi kohata, ei ole ju kuklasepesa mingi haruldus.
Kõik kaitsealused kuklaseliigid on Eestis tegelikult tavalised. 2018. aastal hinnati Eesti liikide ohustatust kasutades punase nimestiku kriteeriume. Ükski metsakuklase liik ei osutunud Eestis ohustatuks, küll aga nappis hindamiseks vajalikke andmeid. Kaitsevajaduse hindamiseks sobilikest levikuandmetest on paraku suur puudus enamiku putukate kohta. Eesti kuklaste vähest tundmist ilmestab näiteks asjaolu, et seitsmest kaitsealusest liigist üks (veerekuklane) ei ole juba enam kui 20 aastat omaette liigina tunnustatud. On tõestatud, et tegemist on samuti kaitsealuse liivakuklase vormiga, mis tähendab, et veerekuklase kaitsmisel ei ole mingit vajadust, kuna liivakuklase vormina on ta juba kaitse all.
Metsakuklaste kaitsmine pole siiski sisutu tegevus. Olgugi et kuklased ise kaitset ei vaja, on nad heaks märgiks toimivast metsaelustikust. Kuna nad on hästi ära tuntavad, saab rakendada kuklaste kaitsemeetmeid, mille läbi parandatakse näiteks mõne märkamatu ja tõepoolest ohustatud metsaputuka käekäiku.

 

Autor: Villu Soon, putukateadlane
Viimati muudetud: 14/03/2019 09:13:39