Küsitlus

Kas oled alustanud kevadiste aiatöödega?

Maaelust kaugenenud poliitikud külaelu keskele

Edda Vahtramäe sõnul on loomakasvatusettevõttesse keeruline korralikke töötajaid leida. Foto: LL arhiiv

Küsitletud külavanemad nõustuvad külaliikumise üle-eestilisel arutelul tehtud ettepanekuga, et poliitikud võiks mõnda aega maal elada, kuid maaelanike sissetulekuga, siis hakkavad nad ehk paremini mõistma elu maal. Maapiirkondade tühjenemise taga on ka osa inimeste vähene algatusvõime ja hirm teiste kadeduse ees.


Pisut üle kümne aasta Võru valla Voki piirkonna külavanema ametit töö kõrvalt pidav Eva Heliste nõustub külade esindajate kokkusaamisel välja käidud mõttega, et maaelu paremaks mõistmiseks peaks poliitikud tükk aega maal elama.
„Perel on maal keeruline autota elada, kuid auto on ka igakuine kuluallikas,” märkis Heliste. Ta lisas, et kui riigikogulase palk 500–600eurose kuutasuga asendada, mille eest tuleb katta kulud autole, sest pood ja töökoht on tihti mitmekümne kilomeetri kaugusel, ning loomulikult kulud toidule, arvetele ja muule, mõistavad nad probleeme paremini, sest on nendega silmitsi seisnud.
Põlva valla Orajõe küla vanem Ariana Eerits on külavanema ametit pidanud poolteist aastat, kuid elanud Orajõel 1986. aastast.
„Poliitikud peaksid maal vähemalt pool aastat siinsete elutingimuste ja sissetulekutega läbi ajama, siis mõistavad nad, mida tähendab inimestele, kui pood, lasteaed ja muud vajalikud teenused on kaugele jäänud,” sõnas Eerits. Ta lisas, et kõrge palga ja kuluhüvistega maal elavad riigikogulased ei mõista maainimeste probleeme kuigi palju.
Voki piirkonnas on maalt minejate ja sinna tulijate arv tasakaalus, ilusa loodusega Orajõele on noored pidama jäänud, sest Põlva on paari kilomeetri kaugusel ja Tartugi lähedal.
Üks viis inimeste tagasitulemiseks maale on õhukese rahakotiga tulevaste tegijate toetamine.

Endale tööandja vajab toetust, külavanemad märkamist

Heliste ütles, et riik peaks väikeettevõtlust maal toetama nii maksusoodustuste kui ka stardirahaga, sest need on võimalused, mis toovad ja hoiavad inimesi külades. „Riigile peaks olema väärtus seegi, kui inimene vaid endale maal töökoha loob ja suudab sellega oma pere toita,” tegi ta ettepaneku.
Heliste sõnul võiks ka vallavalitsus alustavat väikeettevõtjat rahaliselt toetada.
„Omavalitsuse toetus ettevõtjatele näitab, et vald hindab ettevõtlikkust,” lisas Eerits.
Kuid maal teevad inimesed, eelkõige külaelu eestvedajad, palju vabatahtlikult.
„Külavanem ega teisedki ei pea oma vabast ajast rahvale üritusi korraldama, ja kui neid tehakse, on hea meel, kui ürituste eest tänataksegi,” lausus Heliste.
Kümme aastat tagasi oli toonase Vastseliina valla Voki külade piirkonna ainus üritus jõulupidu, kuid juba mitmeid aastaid tähistatakse koos rahvakalendri tähtpäevi, nagu vastla- ja jaanipäev jt.
Nende aastatega on külaelanikud saanud üksteisega tuttavaks ja hakanud enam üksteisest hoolima. „Üritustega tekib nii ühtehoidmise kui ka ühise kodukoha tunne,” sõnas Heliste.
Heliste on ka valla maaelukomisjoni liige. Komisjon jagas mullu külaelu edendamiseks tegevustoetusi neile MTÜdele, mille liikmed seda küsisid.

Töökäsi napib

Antsla vallas aastaid koos abikaasaga juurviljatalu pidanud Sirje (perenimi on toimetusele teada) ütles, et nad alustasid 1990ndate esimesel poolel.
„Juurvilja ja kartuliga lõpetasime 2009. aastal,” märkis naine. Ta tunnistas, et kuigi kahju oli lõpetada, pidasid mõlemad oma tervist olulisemaks. „Kahekesi enam ei jaksanud kõike teha, sest hooajatöölisi oli aina raskem leida. Vanemaealistel sai samuti jõud otsa, kuid noored ei tahtnud talutööd teha.”
Maasikakasvatusele panid nad punkti viis aastat tagasi. „Korjajad tuli kõik kirja panna ja nende töö eest tulumaks tasuda,” meenutas Sirje. Korjajatele tuli neli-viis eurot tunni eest tasuda, kuid maasikakilost ei saanud alati sedagi.
Sirje on juba kaks aastat palgatööl, sest vanaduspensionini on veel mõni aasta aega, ning kasvatab koos mehega juurvilja ja muud enda tarbeks.
Valga vallas tegutseva ASi Laatre Piim loomakasvatusjuht Edda Vahtramäe sõnas, et ettevõttes töötab 58 inimest. „Korraliku töötaja leidmine on varasemast keerulisem, kuid meil on kõik töötajad olemas ja kõik nad on Eesti elanikud,” lisas ta.

Kardetakse vastutust ja kadedust

Vahtramäe on Laatre asulas elanud ja töötanud 44 aastat ja näinud siin mõndagi. „1980ndatel elas Laatre asulas ja selle ümbruses üle 800, nüüd üle 300 inimese,” sõnas ta.
Asulas on üks 60 korteriga maja tühi, teises, 24korterilises majas elab paar perekonda. Aastaid tagasi olid perearst, lasteaed, kool, sidejaoskond ja mitu kauplust, nüüd vaid üks pood.
Aastakümneid Laatre suurfarmi juhtinud Vahtramäe kinnitas, et maakohtade tühjenemise taga on ka äraläinute vähene algatusvõime, hirm teiste kurjade sõnade ja kadeduse ees.
„Paljud ei taha endale tööandjaks hakata, sest kardavad vastutust ja teiste kadetsemist. Osa meist viriseb palju ja sellest tulenevalt ehk ongi õnnetud ning lähevad kergemaid väljapääse otsima,” arutles ta.
Paraku ei ole maakohtades tõesti igaühele töökohta, kuid see-eest on rahulikum elada ja õhk puhtam.
„Õnneks on piirkonnas tublisid inimesi, kes on maamajad korda teinud ja käivad autoga pisut kaugemale iga päev tööle,” tunnustas Vahtramäe.
Vahtramäe ei riski soovitada, mis tooks inimesed maale tagasi, ütles vaid, et üks on kindlasti sõbralikkus teiste vastu, sest maal ollakse rohkem teiste silme all kui linnas.

 

Autor: Mari-Anne Leht
Viimati muudetud: 07/02/2019 06:07:53

Lisa kommentaar