Küsitlus

Kas oled alustanud kevadiste aiatöödega?

LõunaLehe valimisdebatt 2

LõunaLeht jätkab valimisdebatti. Kuni valimisteni ilmub igas lehenumbris üks Kagu-Eesti inimesi ja elu puudutav põletav küsimus, millele vastavad siit riigikokku kandideerivad poliitikud. Igale küsimusele saab vastata iga erakond, vastaja valib erakonna nimekirjast välja LõunaLeht. Mõni kandidaat võib saada võimaluse vastata ka mitmele küsimusele. Debatte on kokku kuus, viimasel neljapäeval enne valimisi saavad korraga sõna kõikide erakondade esinumbrid.

Küsimus nr 2: Haridus- ja teadusministri sahtlis seisab plaan, mille eesmärk on survestada kohalikke omavalitsusi sulgema alla 200 õpilasega maakoole. Kas lasete riigikokku saades ministeeriumil plaaniga edasi minna või võtate midagi ette? Kui võtate, siis mida?

Ester Karuse, Keskerakond:

Omavalitsuse otsuste kaudu väljendub kohaliku kogukonna tahe

Haridust ja koolikorraldust puudutavad küsimused on ülitähtsad, sest need on otseselt seotud mitte ainult meie rahva ja riigi tulevikuga, vaid ka erinevate paikkondade asustuse ja elujõulisusega. Kool on ju enamasti küla süda! Seega ei saa ühtki selleteemalist küsimust kindlasti lahendada kirvemeetodil. Pean silmas seda, et iga küla ja kool on erilaadne, ning sellest lähtuvalt tuleb käsitleda ka koolipidamise teemat.
Kui ühes asulas käib koolis 150 õpilast ja teises 100, siis kindlasti ei saa ainuüksi nende arvude põhjal mingit otsust langetada. Peab vaatama ka seda, kui kaugele jääb kummastki teine kool, kui head või halvad on transpordiühendused, millised on prognoosid õpilaste arvu muutuse kohta lähemas ja kaugemas perspektiivis jne. Samuti peab hindama omavalitsuse tahet ja võimekust kooli pidada. Omavalitsuse otsuste kaudu väljendub siiski kohaliku kogukonna tahe, mida ei saa kunagi ja kuskil alahinnata.

Krista Sildoja, Eesti 200:

Külakool säilitab ja tugevdab maaelu

Pisikesi märke selles suunas olen täheldanud juba pikemat aega. See plaan mulle kui külakogukonna esindajale, kelle lähiümbruses õpivad lapsed väikestes külakoolides, ei sobi. Kohe üldse.
Kokkuhoiuplaanide korral tuleks esmalt otsa vaadata piirkonna igapäevasele päriselule. Kagu-Eesti püsib püsti veel selle tõttu, et siin on elukeskkond, kus paljud asjalikud inimesed elavad ja soovivad oma väikeettevõtlust arendada. Külakoolide võrgustiku säilitamises ja tugevdamises on eestimaise elu kestlikkuse võti.
Külakool on kool, mis jääb lapse kodu lähedale, ideaalis oleks seal ühendatud sama katuse alla nii põhi- kui huvihariduse andmine. Laste pikad päevad oleksid sisustatud põneva ja kasulikuga. Samal ajal saaksid lapsevanemad käia tööl, sageli oma isiklikus väikeettevõttes, ning anda endast parim ajal, mil kohalikud sädeinimesed – õpetajad – annavad endast parima nende laste juhendamisel ja suunamisel.
Veelgi ilusam mõte oleks ühendada sama katuse alla ka kohalik lasteaed. Ja kindlasti tuleks viia kõik see ühtse juhtimise alla – väikses külakogukonnas piisab ühest direktorist, ühest õppealajuhatajast.
Küsite, et kust tulevad õpetajad? Usun, et õpetaja elukutse prestiiži tõstes leidub küllaldaselt erksaid inimesi, kelle esimene elukohavalik oleks Eestimaa küla. Andkem hingelt maainimestele tagasi võimalus elada väärikat elu ka maapiirkonnas.

Aivar Rosenberg, Reformierakond:

Põhikoolivõrk on optimaalne

Praegune põhikoolivõrk on Kagu-Eestis enam-vähem optimaalne. Seda ei kannata rohkem kokku tõmmata. Kodulähedane peab lapsel olema just põhikool, mitte väiksema klasside arvuga kool. Maakoolide arvu veelgi vähendades programmeerime ise, et maal ei saa elanikkond samaks jääda või suureneda.
Raha on alati vähe ja õpetajate palgatõus võtab hulga raha ära, aga õpetajaid ju tegelikult jagub. Riik peab garanteerima toetuse iga kooli õpetajatele palga maksmiseks, kui kohalik omavalitsus on nõus koolimaja ülevalpidamise kulusid katma. Survestamine koolimaja ruutmeetrite arvuga õpilase kohta pole aktsepteeritav.
Maakool on lisaks õpilastele ja nende peredele tähtis ka mitmes muud mõttes: on seotud teiste valdkondadega, koolimajas on sageli ka külakeskus, raamatukogu jne.

Monika Rogenbaum, Isamaa:

Uusi peresid pole maale lootagi, kui kooli pole

Kui tõesti kuskil sellist mõtet küpsetatakse, siis selge see, et olen absoluutselt vastu. Niisugune stsenaarium tähendaks maakoolide lõppu ning annaks maaelule ja -inimestele järjekordse ja ilmselt ka lõpliku hoobi. Koolivõrku on õpilaste vähenemise tõttu viimase 10 aasta jooksul kõvasti kokku tõmmatud, samuti haridusasutusi ühtse juhtimise alla viidud. Minu meelest on see valdkond juba korralikult ära optimeeritud ja rohkem enam midagi vähendada ei tohi.
Uusi peresid pole maale lootagi, kui kooli pole. Küll aga pean vajalikuks ka kogukondade aktiivsuse kasvu, et kodukandi koolid ja lasteaiad kannaksid just neid väärtusi ja eripära, mis piirkonna rahvale olulised. Hoolekogude roll jääb sageli liiga formaalseks, samas on sellel potentsiaali palju enamaks: kujundada kooli sisu, suunda ja mainet.
Hajaasustuses elavatele inimestele peavad samuti olema tagatud põhiteenused, mida haridus kahtlemata on. Nagunii tuleb maainimesel võrreldes keskuse elanikuga olla ise aktiivsem ja kanda suuremat vastutust oma pere toimetuleku ja elukorralduse eest. Riigi poolt seejuures veel kaikaid kodaratesse loopida on lubamatu. Olen kindlalt haridusministeeriumi sellise plaani vastu hoolimata sellest, kas mind valitakse riigikokku või mitte. Maaelu veendunud toetajana olen valmis alati seisma ehteestlasliku elulaadi säilimise ning elu võimalikkuse eest maal.

Ants Taul, EKRE:

Kauge kool süvendab ebavõrdsust

Alla 200 õpilasega maakoole ei tohi mingil juhul sulgeda. Võiks ministrilt ka küsida, et kuidas on siis väikekoolide sulgemisega seoses lood meie laste võrdse kohtlemisega. Meil ju korrutatakse pidevalt võrdse kohtlemise mantrat. Kui kool on kaugel tõmbekeskuses, siis tõmbekeskuses elavad lapsed on ju selgelt eelisolukorras.
Väikekoolide säilitamine on aluseks regionaalpoliitikale, mille põhialus ongi just väikekoolide, lasteaedade ja sotsiaalhoolekande olemasolu piirkonnas. Kui need kolm külaelu alussammast likvideeritakse, siis kaovad külad, hääbub ettevõtlus, inimesed on sunnitud ümber asuma linnadesse.
Elu maal on olnud ju aluseks meie rahvuskultuurile, rahvuskultuur aluseks omakorda rahvusriigile. Ei tohi lasta juhtuda, et läbi mõtlemata plaan paneb aluse meie rahvusriigi likvideerimisele. Et omavalitsuste tulubaas ei vea välja väikekoolide rahastamist, ei saa olla vabandus. Tegemist on ju kriisiolukorraga, kui ohus on meie riigi püsimajäämine rahvusriigina. Kriisiolukordades tuleb raha võtta kasvõi riigi reservfondist, vaadata läbi vähem prioriteetsed projektid, panna piir raiskamisele.
Näiteks Kreekas on olukorra tõsidusest aru saades hakatud säilitama isegi selliseid koole, kus on ainult neli õpilast. Meie külad ei tohi kaduda. Laulusalmgi ütleb: kuni küla veel elab, elad sina ka.

Zoja Mellov, Eestimaa Rohelised:

Väikekoolide kaitseks

Puhas õhk, looduslik keskkond, oma kodu ja koduõu, on hindamatu väärtusega meile kõigile, eriti aga meie lastele. Sellepärast teevad noored perede üha rohkem teadlikke valikuid maale kodu loomiseks. Kahjuks saab maal elamisele suureks takistuseks kodu kaugus koolist ja lasteaiast.
Väikekooli õpetajal on rohkem aega ja võimalusi õpilastele individuaalselt läheneda, sõbralikud suhted õpetajatega loovad õppimiseks mõnusama keskkonna. Väikesed koolid on vajalikud ka nendele lastele, kellele ei sobi õppimine suures kollektiivis. Praegu sõidavad sellised lapsed linnast maale kooli.
Kui väikesed koolid suletakse või muudetakse liitmise abil suurteks, suureneb kindlasti koolistressi ja depressiooni all kannatavate laste hulk. Kool ei ole pelgalt koht, kus toimuvad õppetunnid, kool on ka kogukonna süda, kus käib ka täiskasvanute klubiline tegevus. Meil on väga häid, suurte traditsioonidega väikekoole.
Riigipoolne surve kaotada väikekoolid tuleb lõpetada, sest noored pered lahkuvad maalt ja võib-olla ka Eestist, kui neile ei sobi elamine linnas. Suurte muutuste ja uuenduslike reformide keerises tuleks leida optimaalne lahendus väikekoolide allesjäämiseks.

Anti Allas, SDE:

Oleme suunanud teistsugust koolikeskkonda vajavaid lapsi maakoolidesse

Raske on uskuda, et selline plaan võiks puudutada lausa 100 kuni 200 õpilasega koole. Tegelikult on laste arvu piiri tõmbamine väga küsitava väärtusega lähenemine. Selge on see, et väikekoolide sulgemist ma ei toeta.
Oma viieaastase linnapeapraktika jooksul oleme linna poolt igati soosinud väikekoole. Näiteks oleme juba aastaid suunanud teistsugust koolikeskkonda vajavaid lapsi väikestesse maakoolidesse ja maksnud ka miinimumist suuremat pearaha – mõnel juhul isegi suuremat, kui on seda teinud omavalitsus, kus see kool paikneb. Samuti suhtume soosivalt erakoolide tegevusse Võru linnas, sest need mitmekesistavad siin pakutavat haridust.
Maakoolide teema vajab kindlasti koolipõhist lähenemist, kus arvestatakse kogukonna arvamusega ja kus kogukond annab probleemi lahendamisse ka oma panuse. Selle vastu ma kindlasti seisan, et koolide rahastamise mudelit muudetakse väikekoolide kahjuks. Reaalsus on praegu ikka see, et Võru linna koole rahastab riik oluliselt väiksema koefitsiendiga kui maakoole ja see on aidanud tagada nende elujõulisuse.

Kati Kongo, Vabaerakond:

Haridus ongi kulukas

Vabaerakond ei lähe kindlasti kaasa koolide sulgemise plaaniga mingite mõõtarvude järgi, nagu õpilaste arv või ruutmeetrite hulk õpilase kohta koolis. Maakoolide sulgemine tähendab sisuliselt otsust see piirkond maha jätta. Eesmärk on säilitada läbi aegade Eesti hariduse alustoeks olnud elukohalähedased tugevad põhikoolid. Peame oluliseks hoida ning vajaduse korral ka taastada ja juurde luua väikseid maakoole ja lasteaed-algkoole, eriti kui seda toetab kohaliku kogukonna algatus.
See on kulukas. Tõsi. Aga haridus ongi kulukas. Väikeste maakoolide ja suurte linnakoolide kulu ühele õpilasele lihtsalt ongi erinev ja siin ühte ja sama standardit rakendada ei saa.
Koolide sulgemisega kaasneb vanematele suuremad transpordikulud, tootvast tööst eemalolek seoses laste koolitamisega jne. Eriti jabur ja lausa lollitav tundub mõte, et paneme praegu mõne kooli kinni ja siis, kui laste arv suureneb, teeme uuesti lahti.
Nüüdisaegsed koolimajad tuleks kujundada mitmeotstarbelisteks keskusteks. Päeval lasteaed ja koolitunnid, seejärel huviringid ning õhtul täiskasvanute ümberõpe, rahvaülikooli loengud või ettevõtluskeskused. Selliste keskuste loomist saaks rahastada ELi tõukefondidest.

Kauksi Ülle, Elurikkuse erakond:

Siin olõsi nigu Hiina kultuurirevolutsioon

Lõunõ-Eestit tabasõ kõrrast löögiq, nigu olõsi siin Hiina kultuurirevolutsioon. Võõrvallutajaq ummaq iks kuulõ asutanuq, sakslasõq, rootslasõq, vindläseq. Eesti Vabariigi eelmidsel perioodil masti Lõuna-Eestih näütüses Setomaal oppajile palgalisa, et piiriviirsel alal olnu hüä koolioppusõ tasõq. A nüüd, uma Eesti Vabariik taht Lõunõ-Eesti muuta piaaigu et koolivabas. Ku 60 koolist jääs 13, om asi hukah. Tundus, et Lõuna-Eestist tahetas kujundada perismaalaisi reservuaat, kos tulõ elädä ilma perearstõ, sünnitusmajju, postkontoride ja kaupluisilda.
Olõ Lõunõ-Eesti kultuuri ja põliselanikõ huvidõ iist saisnu kiräniku ja aokiränikuna päält 30 aasta. Saadikuna ma saisas Lõunõ-Eesti kuulõ ja muu elu jakkumisõ iist niipallo, ku saadik tuud tetä saa. Ma olõ kimmäs, et midä inämb om parlamendih lõunõeesti kultuuri iist kimmält saisjid, toda rassõmb om seod kultuuri likvidiiri. Poliitiku ja kogokunna kuuhtüü piät olõma kimmäs. Toda olõ ma nännü ja tundnu tol aol, ku õnnõstu liita ütitses Setomaas vallaq, koh eläse setoq.
Kuulõ jaos om muidoki opilaisi vaia. Abis om programm „Noored maale“: riik avitas eloasõmõ kõrda tetä. Kimmäle om vaia soodusta väikuettevõtlusõ arengut maal. Säält tulõva tüükottaq ja noorõq tüütäjäq ni näide latsõq lätvä kuuli ja latsiaida. Tuu jaost, et kuul häitsesi, tulõ kasta ja väetä kõkkõ maaello.

Löö LõunaLehe valimisdebatis kaasa ja saada riigikogu kandidaatidele üks küsimus, millele soovid kõige rohkem vastust saada! Kõigi küsimusesaatjate vahel loosime välja kolm LõunaLehe kuue kuu tellimust kas endale või sõbrale! Küsimus saatke ylle@lounaleht.ee, lisage oma nimi ja telefoninumber.

 

Autor: Ülle Harju, ylle@lounaleht.ee
Viimati muudetud: 31/01/2019 09:44:43

Lisa kommentaar