Kelly Kittus. Foto: erakogu

Olen õppinud kolm aastat täiskasvanute gümnaasiumis, et pere ja töö kõrvalt keskharidus omandada. Seepärast julgen öelda, et täiskasvanute gümnaasiumites õpivad erilised, sihikindlad ja töökad inimesed, kes suudavad ka näiteks väikeste laste kõrvalt kooli tulla, et uusi teadmisi saada ja ühel päeval lõputunnistusega majast lahkuda.
Aga paljud meie seast ei lõpetanud ning seda just materiaalse toe puudumise tõttu. Ka mina otsisin lisatoetust, et saaksin oma töökoormust veidigi vähendada ja rohkem õpingutele keskenduda. Kurbusega tuleb tunnistada, et ühtegi riiklikku vahendit selleks ei olnud. Oli vaid SEB noore ema ja isa stipendium, mis aitab noortel lapsevanematel oma haridusteed jätkata. Kuna kuulun sihtrühma, taotlesin seda stipendiumit ja olen väga tänulik, et mul õnnestuski see pooleks aastaks saada.
Hoopis teine seis on aga kutsehariduskeskuses või ülikoolis õppivate (noorte) täiskasvanutega. Neil on võimalik pingerea alusel taotleda vajaduspõhist õppetoetust ja õppetoetust või stipendiumi heade õpitulemuste eest. Vajadus- ja tulemuspõhised õppetoetused peaksid olema kättesaadavad ka täiskasvanute gümnaasiumites õppijatele, sest kõik tasemehariduses õppijad peaksid olema võrdselt koheldud. Õppetoetus aitab vähendada töökoormust või tasuda õpingutega seotud sõidukulusid, see omakorda kergendab tunduvalt haridust omandava täiskasvanu elu.
Elanikkonna haridustaseme tõstmine on riigi prioriteet ning seetõttu peaksid kõik tasemehariduses osalevad täiskasvanud õppijad olema võrdsel positsioonil. Seda kinnitavad ka mitmed riiklikud dokumendid, nagu elukestva õppe strateegia ja täiskasvanuhariduse programm.
Elukestva õppe strateegia koostamise üldeesmärk on, et kõigile Eesti inimestele oleks loodud nende vajadustele ning võimetele vastavad õpivõimalused kogu elukaare jooksul, et tagada neile isiksusena väärika eneseteostuse võimalused ühiskonnas, töö- ja pereelus. Samuti näeb elukestva õppe strateegia 2020 ette nõrgema konkurentsivõimega inimestele õppes osalemiseks tingimuste loomist (noored emad, vanemaealised inimesed, eesti keelt mitteoskavad inimesed, keskhariduseta inimesed, töötud inimesed, puuetega inimesed, uussisserändajad jt), et nad saaksid omandada kvalifikatsiooni ning teostada end parimal võimalikul viisil töö- ja pereelus.
Elukestva õppe strateegias on märgitud ka tugiteenuste vajalikkus (õppenõustamine, karjääriinfo, sõidutoetus, lapsehoiuteenus), et töötavatel inimestel oleks võimalik õppetöös või ümberõppes osaleda. Kas mitte ka õppestipendium poleks arvestatav tugi õppetöös osalemiseks? Haridus- ja teadusministeeriumi (HTM) andmetel kavandab keskhariduseta täiskasvanutest õpingute jätkamist vähem kui viiendik. Peamised takistused kooli tagasipöördumisel ongi seotud vähese õpimotivatsiooni ja majanduslike raskustega. Kui meil on teada, milles on takistused, siis on meie kohus pakkuda ka vastavaid lahendusi mitte ainult paberil, vaid ka reaalses elus.
Nagu eespool mainitud, pakuvad kutsehariduskeskused ja ülikoolid oma õppijatele erineval moel materiaalset tuge. Täiskasvanute gümnaasiumites haridust omandavad nooremad või vanemad õppijad peavad aga omal käel toime tulema. Ei kompenseerita nende sõidukulusid, ei maksta heade tulemuste eest õppetoetust. Otse loomulikult ei saa väita, et raha oleks (täiskasvanu) õppimisel ainus motivaator, kuid oma kogemustele toetudes julgen öelda, et raha on õppivale täiskasvanule väga suureks abiks. Kasvõi 60- eurone õppetoetus aitab katta õppimisega seonduvaid kulusid ja võib nii mõnelgi õppijal silma särama lüüa. Haridus- ja teadusministeeriumi statistika on selgeks tõenduseks, et materiaalne heaolu ja kooli tagasipöördumine on omavahel tugevalt seotud.

Kas õppija vajab heade tulemuste eest õppetoetust?
Õppetoetus on osa õppija tunnustamisest ja toetamisest. Kas täiskasvanud inimene, kes omandab põhi- või gümnaasiumiharidust töö- ja pereelu kõrvalt, on tunnustust väärt? Kas naine, kes kolme kuu vanune laps süles matemaatika kontrolltööd kirjutab, on seda tunnustust väärt? Mina leian, et on. Me ei saa väita, et ülikoolis või kutsehariduskeskustes õppijad pingutaksid rohkem ja oleksid seetõttu väärtuslikumad, küll aga me saame väita, et põhi- ja keskhariduse omandamine on riigi tasandil oluline.
Centari uuringu raport „Põhi- ja keskhariduseta täiskasvanute tasemeharidusse tagasitoomise toetamine“ ütleb: „Elanike haritusel ja omandatud haridusel on oluline mõju ka riigi kui terviku majanduse konkurentsivõimele ning sotsiaalsele sidususele ühiskonnas. Seega on ka ühiskondlikust vaatenurgast oluline tähelepanu pöörata madalalt haritud inimestele, et toetada neid tasemeõppesse tagasitoomisel ja pooleli jäänud haridustaseme omandamisel.“
HTMi 2017. aasta andmetel oli keskhariduseta inimesi 2016. aastal ca 80 000. Tööturul on kõige haavatavam täiskasvanute rühm põhi- või keskhariduseta inimesed, sest nad on sagedamini töötud või hoopis tööturult eemal ning hõives olles on neil sagedamini madalamad palgad.
Selleks et toetada täiskasvanud õppijat tema põhi- või keskhariduse omandamisel, pakun välja, et keskenduda tuleb kitsaskohtadele, mis on erinevate uuringutega välja tulnud: puudulikud tugiteenused ja (potentsiaalsete) õppijate materiaalsed raskused. Olen veendunud, et täiskasvanute gümnaasiumis õppijale tuleb võimaldada vajaduspõhist ja tulemusstipendiumi ning võimaluse korral pakkuda koolilõunatoetust ja lapsehoiuteenust.
Ka väike toetus nendele õppijatele võib olla kellelegi tee sillutajaks, et temast saaks tulevikus õnnelikum inimene, spetsialist või oskustööline. Tagades kõikidele tasemehariduses osalejatele võrdsed võimalused loome pikas perspektiivis tervema ja edukama ühiskonna.

 

Autor: Kelly Kittus
Viimati muudetud: 17/01/2019 09:16:12