Novgorod. Foto: Hanno Valdmann

Iidne linn pole mõnekümne aastaga eriti muutunud (silutum kindlasti) ega kasvanud, kuid saanud siiski ette tiitli Veliki.

Eelmisel korral külastasin Novgorodi augustis 1996 (oma käe peal) ja tänavu Tõrva gümnaasiumi vene keele õpetaja Talvi Musta korraldusel ehk ekskursioonigrupiga. Aastal 2017 ilmus ajalehes Valgamaalane samalaadne võrdluspildilugu Kaliningradist. Kuna seda lehte (sellisel kujul) enam ei ole, saab nüüd sõnapildivõimaluse LõunaLeht.

Pärast lühipeatusi Petseris, Irboskas ja Pihkvas jõudsime sumedaks suveõhtuks Novgorodi hotelli Inturist, Volhovi jõe vastaskaldalt paistmas Borissi ja Glebi kirik Aleksander Nevski imposantse monumendiga. Tuttav vaade kutsus startima nostalgiatuurile; kuigi võrreldes Kaliningradiga nähtus muutusi vähem, on ka vaikelus võlu (mõnikord).
Enne piltide juurde asumist väike killuke teisest vallast. Käisin hotellilähedases rokiklubis-pubis kohaliku bändi Rõžii Sleva juubelikontserdil. Kuigi enamjaolt istus publik soliidselt laudade taga, tõmbas habemega (Boro-da) särki kandva karismaatilise laulja ja naissaksofonistiga vürtsitatud grupp tõsisemad fännid korralikult käima. Kakskümmend kolm aastat tagasi heideti mulle (siis Kaliningradis) ette krobelist vene keelt, nüüd aga vastas klubi peremees, kui õhtu lõpus plakatit küsisin, omaalgatuslikult puhtas inglises. See olla tema teine keel ja viimased kaugemad külalised Austraaliast.

 

Autor: Hanno Valdmann
Viimati muudetud: 17/01/2019 09:12:50