Ülle Kaljuvee. Foto: Mari-Anne Leht

Põlvamaa puuetega inimeste koja tegevusjuhendajad Ülle Kaljuvee ja Heli Puusta on aastaid Peri sotsiaalkeskuses puuetega inimestega suhelnud, nendevahelised arusaamatused rahulikult lahendanud, neid alati kuulanud ja heade sõnadega toetanud. Sellepärast tasub nende mõtteid suhtlemisest paljugi kõrva taha jätta.

Peril on küll väike kogukond, kuid probleeme on siingi, sest igal puudega inimesel on asjast oma arusaamine, nii nagu on see igal pool mujalgi. Kui vahel ei õnnestu arusaamatusi ära hoida, lahendatakse need kedagi solvamata.
Tegevusjuhendajad peavad tööl iga inimese muret tõsiselt võtma ega tohi midagi naljaks pöörata, olema rahulikud, mõistvad, vahel ka vaikima, ning alati kõik ära kuulama.
Väljaspool Peri maja on tihti asjad teistmoodi juba sellepärast, et enamik meist räägib rohkem ja kuulab teisi vähe või ei tee seda üldse.
„Kuulamisoskusest jääb väga paljudel vajaka, sest oma mõtted kipuvad liiga tähtsad olema. Teise inimese kuulamine näitab, et austad ja hoolid teisest,” rääkis Ülle Kaljuvee.
Ta peab kuulamisoskuse puudumist peamiseks, miks inimeste vahel tekivad probleemid ja konfliktid.
„Kui sa inimest kuulad, hakkad teda järjest enam mõistma ning saad aru, mis talle meeldib, mis mitte. Hea kuulaja tõmbab kaaslasi ligi ning kuulaja ei tunne end ka üksikuna,” arutles Kaljuvee.
Oluline on ka oskus oma probleemidest õigel ajal õigele inimesele rääkida, sest muidu kitsaskohad kuhjuvad.
Lõputu monoloogi katkestamiseks ei ole kindlat reeglit, sest väga palju sõltub inimesest, olukorrast ja teemast.
Kui jutu lõpetamise märke ei paista, tasub viisakalt vestluse katkestamist paluda või suunata jutt teisele teemale, sest jutu sisu vahetamine mõjub värskendavalt.
Kui rääkijaid on palju, on hetkeks kõvema hääle tegemine peatanud piiridest väljunud jutu.
Kaljuvee tunnistas, et paraku ei suuda domineerijad teiste mõtteid kuulata. See tuleneb nii nende isikuomadusest kui ka arengutasemest.

Allaheitlikkusest ja hirmust

Domineerijate vastandiks on allaheitlikud. Need on inimesed, kes küll hingest ei taha ühe või teise inimesega koos olla, sest tunnetavad, et ei sobi nendega kuigi hästi, kuid täidavad ikkagi viimase tahtmisi.
Allaheitlikelgi on mitu põhjust, miks nad nii käituvad: ühed on leplikud ega soovi arusaamatusi, teised kardavad, et kuidas siis temasse suhtuma hakatakse, kui ta kindla „ei” ütleb, kolmandad pelgavad, et teevad „ei” ütlemisega endale halba, neljandad on oma seisukoha väljaütlemiseks nõrgad.
Allaheitlikel võib olla hirm muutuste, uute inimeste või uue olukorra, haiguse ja kes teab veel mille ees.
„Hirmul ei tohi lasta kasvada, sest lõpuks võib hirmu all kannatav inimene, olenevalt tema närvikavast, depressiooni sattuda. Mida inimene väga kardab, see võibki juhtuda,” rääkis Heli Puusta. Ta lisas, et küll tasub osa asjade suhtes ettevaatlik olla.
Paljudel nõukogude süsteemis elanutel on raske eelarvamustest üle saada ning nad on muudatuste vastu ka siis, kui muudatus teeb neile head. Nii nagu praegune aeg kujundab veidi meie loomust, kujundas inimesi ka nõukogudeaegne keskkond.

Proovige positiivselt mõtlema hakata

Praegu on väga paljud meist närvilised: ühed on tööde-tegemistega üle koormatud, teised tahavad iga päev kogu saabuva teabega kursis olla.
„Miskipärast märkame kogu aeg, mida teeb naaber, kolleeg või tuttav, sest me ju ei tohi neist milleski maha jääda,” annab Puusta mõista, et osa meist soovib pidevalt olla teistest paremad. Selle nimel pingutavad nad hullusti, kuigi võiksid rahulikult oma asjadega tegeleda.
Kui positiivse hoiakuga inimesed näevad ka halvas midagi head, siis teised paraku mitte.
Millest negatiivne suhtumine on tingitud?
Puusta sõnul on osale inimestele omanegi negatiivne suhtumine kõigesse ja kõigisse, teised on väga kibestunud, kolmandad võivad mõnest juhtumist lihtsalt negatiivselt aru saada, neljandad on kergesti mõjutatavad.
Positiivse mõtlemisega inimestel on võimalusel neist, kes kõikjal ja kõiges vaid halba näevad, eemale hoida.
Kui kaks inimest igapäevases suhtlemises omavahel n-ö keema lähevad, on mõttekas neist ühele öelda, et ole hea, tule palun minu juurde, sest soovin sinuga rääkida, tõi Puusta ühe näite, kuidas nad Peril olukorra ruttu lahendavad. Selline lahendus sobib nii paljudesse kodudesse kui ka töökollektiivi.
Peril saab tegevusjuhendaja nn ülekeeja endale appi kutsuda ning nii ununeb kutsutul vahejuhtum. Kodus ja tööl saab ju samamoodi teha.
Kõik me oleme poodides tekkinud vahejuhtumite tunnistajaks olnud. Tihti pahandavad ostjad seal müüjatega väljas oleva vale hinna või muu arusaamatuse pärast. Ostjal on pahandamise asemel võimalik arusaamatusi tekitanud kaup poodi jätta.
Kuidas mõista inimesi, kes esitavad tunnustamiseks enda või panevad Facebooki pea iga oma ettevõtmise heeringaroa tegemisest naaberkülla sõiduni.
„Võibolla on neil selline isikuomadus või on nad lapsepõlves jäetud tagaplaanile, või on neil koolis olnud keeruline, või on nad üliedevad,” mõtiskles Puusta. Palju kaalukam on tunnustus, mida saad ootamatult teistelt, neilt, kes on sinu tegemisi märganud.
Tihti võib probleemide küüsis vaevleval inimesel kodus nuttes asi hullemaks minna. Neil tasub kindlasti spetsialisti poole pöörduda ja mitte mõelda, et mida küll naaber või töökaaslane minu käigust psühhiaatri juurde arvab. Tegu on ju sinu, mitte naabri tervisega.

Olgem avatumad ja sallivamad

Tegevusjuhendajad peavad olema empaatilised, tolerantsed, nende hoiakud peavad olema eelarvamusvabad ja loomulikud on nad head suhtlejad.
Kui me kõik arendaksime neid omadusi, oleks elu igal pool palju pingevabam. „Soovin, et inimesed arvestaksid üksteisega ega seaks omi soove ja vajadusi esiplaanile,” märkis Kaljuvee. Positiivse meelelaadiga inimesed tõmbavad ligi samasuguseid.
Osa meist areneb iga päev siit ilmast lahkumiseni. „Paljude puhul ei mängi vanus mingit rolli, määravaks on nende soov kogu aeg midagi uut omandada, ümbritsev keskkond, oskused ja avatus,” lausus Kaljuvee. Kellel on ikka tõsine soov, see suudab ka kuulamisoskust arendada.
„Eestis on väga erineva mõttemalliga inimesi ja loodan, et nende hulgas on optimiste siiski enam,” lausus Heli Puusta.
„Nii nagu iga päeva alguses ootan ja loodan, et selles oleks rõõmu, kordaminekuid ja head tervist, ootan samade soovide täitumist ka alanud aasta igalt päevalt,” soovis Ülle Kaljuvee.

 

Autor: Mari-Anne Leht
Viimati muudetud: 10/01/2019 09:14:22