Sabbe viimasest tõenäolisest punkrikohast raudahju jäänuste kõrvalt leitud rahakott. Foto. Mauri Kiudsoo.

Eesti viimaseks peetava metsavenna, Võrumaa mehe August Sabbe (1909-1978) hukkumisest möödus reedel 40 aastat, ent tema viimane punker leiti alles tänavu.

Aastakümneid end punavõimu eest varjata suutnud Sabbe viimane elupaik oli hästi varjatud maa-alune punker, kuhu pääses pealtpoolt luugist. Liivasesse pinnasesse kaevatud punker asus kunagise märgala serval natuke kõrgemal kohal. 1980. aastate lõpus on selle katus sisse vajunud - kohalike andmeil sõitis sealt üle metsaveotraktor. Katuse veekindlaks muutmiseks oli kasutatud kilet ja tõrvapappi, millest said punkri leidnud spetsialistid esmase kinnituse, et punker pole ehitatud 1940–1950. aastatel, kui taolisi materjale veel ei kasutatud. Omaaegse plekkahju jäänuste juurest tuli välja tühi nahast rahakott.
Räpina vallas Leevi lähistel end varjanud August Sabbe viimase punkri leidsid arheoloog Mauri Kiudsoo ja tema meeskond, kes uurivad metsavendi omast entusiasmist. Punkrikohta juhatas neid ühe inimese tunnistus, kes ka väljakaevatud punkrit nähes kinnitas, et tegu on just Sabbe punkriga.
Kiudsoo meeskond leidis punkri juba augustis. Mauri Kiudsoo punkri täpset asukohta ei avalda – plaan on seda tuleval suvel edasi uurida ja avalikustamine tooks tõenäoliselt kaasa selle, et koha käiksid enne üle nn mustad arheoloogid.
August Sabbe sündis 19. augustil 1909 Võhandu ääres möldri peres. Kaks venda langesid Vabadussõjas, isa oli Nõukogude okupatsiooni alguseks juba surnud.
August õppis Tsolgo koolis ja läks möldri pojana tööle Paidra veskisse. Nii Nõukogude kui ka Saksa mobilisatsiooni eest pages ta metsa. Rahvuslikult meelestatud peres kasvanud mees ei olevat tahtnud teenida üheski võõras väes.
1945. aastal tuli ta amnestia käigus metsast välja, läks Paidra veskisse möldripoisiks ja püüdis rahulikult oma elu elama hakata. Veskis käis palju rahvast, seal võis liikuda jutte nii metsavendadest kui ka muust ja julgeolekuorganid püüdsid Sabbet informaatoriks värvata.
Nõukogudeaegne Põlva miilitsatöötaja, hiljem koduloouurijaks hakanud ja Valga muuseumi direktori ametit pidanud Hans Salm on oma mälestustes kirjutanud, et Sabbe võeti agendiks, aga mingeid andmeid temalt ei saadud. „Nii otsustasid julgeolekumehed Sabbet õpetama minna. Sabbe nägi neid tulemas ja aimas halba. Ta jooksis veskitammile ja hüppas sellest pea ees alla. Sabbe oli hea ujuja ja tuli sellest välja, kuid keegi talle järele hüpata ei julgenud. Nüüd läks Sabbe metsa ja hakkas punastele kätte maksma,” vahendab Mart Laar raamatus „Metsavennad”.
1949. aastal metsa läinud Sabbe liitus peagi legendaarse Jaan Rootsu rühmaga. Pärast Rootsu langemist elas Sabbe veel mõnda aega koos kaaslaste Elmar Kurvitsa, Ludvig Juksi ja Jaan Vigeliga Taevaskoja punkris, hiljem üksi. Teised punkrikaaslased tulid ajapikku kõik metsast välja, aga Sabbe jäi metsa.
Julgeolek püüdis endisi kaaslasi värvata, et nad aitaksid Sabbe kinni püüda või tappa, ent nood keeldusid. Vahepeal peeti Sabbet juba surnuks, kuid imelikud vargused ja leitud püss viitasid sellele, et ta on tegelikult ikkagi veel elus.
Sabbe viimast päeva 28. septembril 1978 on kirjeldanud toonane miilits Hans Salm.
Tema jutu järgi olevat kaks kalameesteks kehastunud julgeolekutegelast näinud Võhandu kaldal õngitsemas üht vana ohutuna näivat meest. „Nad astusid ligi ja hakkasid juttu ajama, et nad on kalamehed Võrust ja otsivad kalakohti. Mees oli neid lahkelt näidanud. Seda, et ta metsavend võiks olla, ei paistnud kusagilt välja. Julgeolekumehed arvasid juba, et on jälle mööda lasknud, kuid siis tegi Sabbe oma ainukese vea. Nimelt olid julgeolekumehed Sabbega koos jõekaldal pilti teinud ja küsisid nüüd, kuhu nad pildid võivad saata. Siis hakkas Sabbe puterdama ja julgeolekumehed said aru, kes nende ees seisab. Käratasid kohe, et teie olete Sabbe, meie oleme julgeolekust ning olete kinni võetud. Selle peale üritas Sabbe taskust oma relva tõmmata, kuid ei saanud seda kätte. See ilmselt julgeoleku meeste elu päästiski. Nad hüppasid Sabbele kallale ja kõik kolm kukkusid jõkke. Seal käis kõva madin. Kui kaks noort meest olid Sabbet juba küllalt materdanud, ütles ta, et annab alla, ja lasi end kalda poole vedada. Nii kui ta jala kaldale sai, loopis ta julgeolekumehed jõkke tagasi ja hüppas ise teisele poole. Rohkem teda elusana enam ei nähtud.” Sabbe oli 69-aastane.
Sama aasta oktoobri keskpaigas maeti ta Tartusse Raadi kalmistu serva nimetusse hauda, mis seisis kaua tähistamata. Hauakivi püstitati sinna alles 1998. aastal. Mälestuskivi Võhandu jõe kaldale Sabbe hukkumispaiga lähistele paigaldati 2002. aastal.

 

Autor: LõunaLeht, lounaleht@lounaleht.ee
Viimati muudetud: 04/10/2018 10:39:13