Küsitlus

Kas oled alustanud kevadiste aiatöödega?

Mesinik, lapselapsed ja öösärk

Filosoofiline küsimus: kui palju peab inimene ennast üles kirjutama? Elame siin maa peal ju ajutiselt. Tahaksin oma vanematelt veel paljugi küsida, aga paraku enam ei saa. Enamik inimesi, kujutlen, ei kirjuta midagi endast üles. Praegusajal kaalutletakse käsitsi kirjutamise õpetusest loobumist. Ilmar Särg (snd 1955) on võtnud vaevaks möödaläinud asjust kirjutada. On ju ka riigikorra vahetuse aegne, 1990ndate õhustik juba päris ajalugu.

Vanaduspensioni ea saabumise puhul (11. septembril) on Ilmar Särg avaldanud jutukogu „Mesiniku lood”, 21 juttu. Pühendusega lugu on igale üheksale lapselapsele, kuuele lapsele ja abikaasa Üllele. Perekirjastuse Lambri Raamat 20. aastapäeva kokkusaamisel 4. augustil ütles Ilmar ühtehoidvale suurele perele: „Te kõik olete siin sees.”
Mesindust nimetab Särg maailma meeldivaimaks hobiks. Mesinik Antsule jutus „Õige aeg” polnud ükski hääl meeldivam kui mesilaste sumin. Saame ülevaate mesilassülemite püüdmisest vanade majade topeltuste vahelt, lae seest või maakaupluse voodri vahelt (jutt „Pidupäev”). Mesilasi hävitavad varroalest, nugised ja karud. Karu võib taru mõne hetkega laiali lõhkuda. Itaaliast toodud mesilasemad olid teisest kliimavöötmest, Eestis elavnesid juba jaanuaris ja väljalennanud pere hävis külma tõttu.
Kui mesilasperesid juba palju, tuleb mesinikul otsida korjekohti mujal, võõraste-juhuslike inimeste elupaikades. Tingimuseks alaline inimasustus, autoga juurdepääsutee ja soovitatavalt koer majapidamises. Lõuna-Eestis, valdavalt Otepää ja Kanepi vahel ringi sõites, on mesinik Ilmar kokku sattunud nii- ja teistsuguste inimestega (Asta jutus „Pärand”, Aasa jutus „Keset küla”, Kolja jutus „Kolja”). Korjekohtade otsimine annab laialdase võimaluse sotsiaalseks suhtluseks. Eredamad killud on jõudnud neisse juttudesse.
Omal kombel seisab Ilmar vastu metsa röövraiele (jutt „Laias laanes”). EV100 juubelipäeval näidatud NO99 filmis esinev hirmuäratav harvester põhjustas ühiskonnas poleemika. Monstrumina näeb harvestrit ka mesinik Ilmar. „Kui kõik need harvestrid, mis Eestis on, töötavad ööd ja päevad läbi kümme aastat, siis ei ole Eestis enam ühtegi puud” (lk 76).
Omal kombel seisab Ilmar vastu ka laialdasele joomarlusele. Tubli kurgikasvataja Margiti kohta kirjutab: „Olen alati imestanud, miks võtavad tublid ja korralikud naised endale padujoodikust mehed. Sest Peipsi veeres ei võta mitte mees naist, vaid naine võtab mehe. See oli kogu Peipsiveere probleem. Ja kogu Eesti rahva probleem." (Lk 116, jutt „Peipsi veer”.)
Igapäevaelu, argitegemiste sees ja käigus on mesiniku pilk suunatud naistele, naistüüpidele. Lausa deklaratsioon seisab kunstmuinasjutus „Nunn”: „Kuidas küll nunnale selgeks teha, et naise jumal ongi mees ja mehe jumal naine” (lk 37).
Öösärgini jõutakse „Muumimamma” loos, kus külmavõitu tüse Eda tõrjub mesinik Andrest: „Tuleb mesilasi vaatama siis kui tahab. Võib-olla mina siis parasjagu öösärgiga õues, kui tema tuleb. Või pikutan aias ja võtan päikest, riieteta. Paljas kui porgand. Ei, ei!” Öösärgini jõutakse pikimas ja mõtlemapanevas loos „Piimaõe tütar”: „Öösärk oli kaela alla kokku rullitud, terve keha oli minu päralt.” Pensionilävel mees peab nüüd otsustama, kas teha laps endast põlvkond nooremale Siljale. Selleks küsib lugejalt nõu.
Jutus „Udeheed-tüüpi tarud” on tegelik sisu kahe naistüübi võrdlus. Mesiniku tütar Mai oli kena noor naine, alla neljakümnene, ilma pere ja lasteta. Noorepoolne õpetajanna kavatseb pärast isa surma kõik siin jätta ja Hispaaniasse asuda. Kalmistult lahkudes vaatab mesinik Ilmar teda päris halva pilguga. Samas ühe vana mehe tütar on amputeeritud jalaga, käib proteesiga. Tal on kena pere, poeg ja tütar. Näed! Teine raske veaga elab täisväärtuslikku elu. „Ma ei saanud jätta imetlevat pilku naisele järele saatmast, kui ta poja järel metsa tõttas,” sõnastab autor oma sümpaatia.
Kogumiku ühes kõige paremas jutus „Pika patsiga politsei” (ilmunud Loomingus 7/2018) on sisu naispolitseinik Anneli endale naiseks sebimisest. „Ükski asi ei liida inimesi rohkem kui ühiselt tehtud töö” ja Annelis näeb mesinik mitte politseinikku, vaid kena ja armast tüdrukut lillelises kleidis. Loomuliku ja eluterve mehe puhul ei oska seda naisteiha pahaks panna. Kiituseks pean ütlema, et lembe kõrgpunktid on tehtud väga lühidalt. Politseinik Anneli puhul näiteks nii: „Ma olin viimane, kes tema pikka patsi nägi. Peale pulmi lasi ta endale lõigata poisipea.”
No mis ma oskan ütelda? Lihtsad, südamlikud lood. Tasub lugeda. Võib-olla arvutiklahvide all toimuvadki mõned asjad lihtsamalt ja kergemalt kui tegelikult, aga vaatame, kuidas seekord on sõnameister tegelikkust ilusamaks sättinud.

 

Autor: Rannar Susi
Viimati muudetud: 27/09/2018 09:01:48

Lisa kommentaar