Ettevõte pakub Võrus tänavakivikeste usinale paigaldajale kuni 1200 eurot kuus kätte, kohe saaks tööd kümme inimest, aga kohale longib vaid üks töötukassa käsul pärast kahenädalast „tsüklit” – sellise uudise peale oskas 12. septembri „Aktuaalses kaamerasse” kutsutud töötukassa analüütik korrata vaid stamplauset: kindlasti on veel inimesi, keda saaks hõivata ...
Paraku on tegu müüdiga. Ülikuluka töövõimereformi ellu viinud riik tunnistab juba, et reform võib kujuneda 30 miljonit eurot plaanitust kallimaks ega toonudki tööturule nii palju piisavalt kõbusaid inimesi, kui loodeti – suurem osa varem töövõimetuks tunnistatud inimestest seda ongi. (Ärileht 13.9)
Kõik, kes vähegi soovivad tööd teha, on tööl. Kodudest otsitakse üles isegi noored emmed ja lunitakse neid tööle, pensionäridel palutakse veel aastake vastu pidada ... Eestis oli aasta algul 20–64-aastaste elanike tööhõivemäär üle 79%, ELi keskmine on 72,9% (tööandjate manifest 2018). Tööandjad kurdavad, et üha raskem on leida vabadele töökohtadele sobivaid inimesi, ja peavad meie majandusarengu takistuseks eelkõige spetsialistide puudust.
Kas peaks kõrvadel käima või kübarast jänese välja tõmbama, et ettevõtjate sõnum – töötajaid pole! – jõuaks ka kohalike omavalitsuste juhtide ja arendustöötajateni? Müüt, et Kagu-Eestis pole tööd, mistõttu inimesed lahkuvad ja noored ei tule tagasi, püsib kangekaelselt.
Hiljuti kõrgeid riigiametnikke Kagu-Eestis võõrustanud kohalikud juhid kordasid sama juttu, nagu nad on korranud aastaid: vaja on investeeringuid tööstusse, et luua uusi töökohti hädasti tööd vajavatele inimestele. Valga vallavanem palub peaaegu jumalakeeli, et tselluloositehas siia toodaks, Võru kolleeg unistab hiidkanalast, Põlva volikogulased on hirmul, et metsakaitsjate protestid võivad pärssida majanduse arengut ...
Samal ajal pakuvad meeleheitel ettevõtted masinaid juhtida oskavatele inimestele ja teistele ametit õppinud spetsialistidele 1500eurost palka ja masendavalt sageli lõpeb konkurss tulemusega null soovijat. Ja Võru linna kivipaigaldajate näide tõendab sedagi, et ka nn lihttöö eest teenib meil head palka, oleks vaid tegijaid. Aga pole, ja meie inimeste asemel korjavad isegi kaalikaid ukrainlased.
Kus on siis need meie kandist mujale pagenud inimesed, kes läksid ära ettekäändega, et siin pole tööd? Miks nad tagasi ei tule?
„Tõesti ei tea!” ohkas üks ettevõtja selle küsimuse peale puhtsüdamlikult. Et see teema on paras pähkel, nentis ka rahandusministeeriumi regionaalarengu osakonna juhataja Priidu Ristkok Valgas koos kohalike juhtidega peetud seminaril: „Suureks väljakutseks on noorte tagasitoomine piirkonda.” Ja lisas: „Tingimata pole vajalik otsida uusi ideid ja investeeringuid, vaid tuleks pöörata tähelepanu olemasolevate võimaluste tugevdamisele ja edasi arendamisele.”
Mis siis ikkagi tooks noored Kagu-Eestisse (tagasi)? Kõige esimesena tuleks seda neilt endilt küsida. Paraku jätavad kohalikud otsustajad juba selle esimese sammu tegemata. Küsisin hiljuti ühelt kohaliku omavalitsuse juhtivpoliitikult: mis tooks su enda lapsed koju? „Ah, neil on selline eriala, et nad niikuinii ei tuleks!” lõi poliitik käega.
Kui kodukant ei näita üles mingit huvi oma inimeste tagasikutsumiseks, milleks siis silmakirjalik hädaldamine ääremaa „väljasuremise” teemal?
Pahatihti kõlavad kurtidele kõrvadele ka maale kolida soovivate või juba kolinud inimeste soovid: teeaukude parandamine, kiire internet, piisavalt vett kaevus, puhas elukeskkond, hea haridus kodulähedasest koolist ...
Kui inimesed pöörduvad kohaliku omavalitsuse poole selliste muredega, näitavad ametnikud pahatihti üles hämmastavat ükskõiksust või isegi vastuseisu. Ilmekas näide on ühistransporditeema: kui valel ajal sõitvad bussid ei võimalda näiteks lastel jõuda koolist huvikooli ja koju tagasi, vanematel lastel kodu ja kutsekooli või ülikooli vahet, siis lõpeb probleem pahatihti perede linna kolimisega. Vallavalitsus ei liiguta lillegi – pole otseselt seadusega peale pandud kohustus.
Kuna kohalikel juhtidel puudub ettekujutus, mis inimesi tegelikult siin hoiab või siia tagasi tooks, siis võib ükskõiksus või inimeste soovidele vastupidine tegevus hoopis vastupidise efekti anda.

No kasvõi hõika vanale koolivennale Tallinnas, et tema erialal pakutakse just Kagu-Eestis hea palgaga tööd või et kodukülas on mõistliku hinnaga kena maamaja müüki pandud. See ei maksa mitte midagi, isegi aega kulub vähem kui valla arengukava copy-paste-meetodil uuendamiseks ...

 

Autor: Ülle Harju, LõunaLehe vanemtoimetaja, ylle@lounaleht.ee
Viimati muudetud: 20/09/2018 09:36:56