Küsitlus

Kas oled alustanud kevadiste aiatöödega?

Romantikute paradiis: Prantsusmaa Vogeesid

Vaade Vogeeside mäestikule Lichtenbergi kindluse tipust. Foto: Silja Paavle

Kui rääkida mägedest, tulevad silme ette ennekõike Himaalaja või Alpid. Kui rääkida Prantsusmaast, läheb mõte Pariisile. Kuid kõrgete hiiglaste kõrval on madalamaidki mäestikke, mis pakuvad tasase maaga harjunud eestlastele elamuse, ning suurlinna kõrval palju paiku, mis paitavad oma lõhnade ja iluga romantikute meeli. Prantsusmaa idaosas, üsna Saksa piiri lähedal asuv Vogeeside mäestik ja sealne rahvuspark on just üks selline.

Et kõik ausalt ära rääkida, ei teadnud ma enne üle-eelmist nädalat Vogeeside (prantsuse keeles Vosges) mäestikust midagi. Õigupoolest, kui Tartu vinoteegis Vein ja Vine peetud mälumängu peaauhinnana toimuma pidaval reisil jäi koht tühjaks, siis vaatasin enne lõplikku otsustamist ka kaarti. Silma jäi, et elame Vogeeside rahvuspargis. Et eelistan iga kell maad ja rahvast tundma õppida väikeste külade ning looduse kaudu, mõjus mõte eelolevast reisist nagu palsam hingele.

Kohalejõudmine muust maailmast üsna eraldatud paika võtab küll aega. Lõunaeestlastele omaselt vurame esmalt autoga Tartust Riiga, siis lendame Fraknfurt-Hahni ning lõpuks rendiautoga Lichtenbergi. Külla, mis saab peatuspaigaks terveks nädalaks. Nii minnes kui tulles kujunes reisiajaks kuraditosin tundi. Ühest küljest lühike aeg üle 2000 kilomeetri läbimiseks, teisalt piisavalt pikk, et reisiväsimus võiks kontidesse pugeda. Eriti tagasiteel, kui lennukile jõudmiseks alustame sõitu lennujaama kell kolm hommikul.

Lichtenberg on külake, mis jääbki meelde meeletu lillerohkusega. Kirevaid lillekompositsioone jagus majade seintele, akendele ja väravatele, müüridest ja laternapostidest rääkimata. Kõik see mõjub nii meelitlevalt, et esialgu ei pane tähelegi, et väga suur osa külakese nägusatest majadest on müügil.

Poole tuhande elanikuga hääbuvas külas kohtasin inimesigi vähe. Kuid kõik, kes vastu tulid, hüüdsid rõõmsalt: „Bonjour, madame!“ Sellist rõõmsameelset tähelepanu, näitamaks, et tänaval jalutajat on märgatud, võiks meilgi rohkem tarvitada – päevad saaksid kohe tsipa rõõmsamat vunki juurde.

Selles külakeses ei olnud eluks tarvilikke asutusi, millega Eestis on väiksemadki asulad harjunud. Poodigi mitte. Google Maps kõneles lõbustuspargist, kuid tegelikkuses oli seegi aastaid suletud ning pargiosast ei paistnud karussellijuppigi.

Küll aga asus linna keskväljakul saiaautomaat, kust ühe euro eest sai värske pika saia baguette’i. Sellest palju hõrgumad olid need, mida õnnestus osta igal hommikul maja ette vuranud väikesest valgest kaubikust. Kui küla teisest otsast kõlas tuututamine, oli aeg tänavale minna. Nii suussulavat croissant’i ja ekleeri, kui sellest autost, ei ole ma kunagi varem oma elus söönud. Ilmselt niipea rohkem ei saa ka.

Kui kogu sellele nädalale etteruttavalt tagasi vaadata, siis üks, millest sain tõelise mürgituse, olid saiad. Prantslaste tohutu saialembus ei hakanud otse külge, kuid saiu oli seal kõikjal. Ja kui Prantsuse köögist suurt midagi valida ei osanud (või ei raatsinud hinna tõttu), siis võtsid ikka saia. Veel nädal pärast reisi ei suuda ma saialettide poole vaadatagi. Seejuures varem olen saiakesi pigem armastanud kui põlanud.

Kui Lichtenbergi juurde tagasi minna, on külakese olulisim vaatamisväärsus kahe kiriku kõrval kohalik château. Selle termini mõiste on ajas muutunud ning võib tähistada väga eripalgelisi hooneid, alates paljudele tuntud Versailles’ lossist. Lichtenbergis tähendab see aga vinget kindlust, mis ehitati algselt umbes 1200 ning taastati eelmise sajandi üheksakümnendatel. Seejuures – loss kõrgub küll üle küla, kuid tegelikkuses viib sinna mõnesajameetrine tee, mis võtab vähem treenitu küll hingeldama, kuid läbitav on see kõigile. Küllap seepärast soovitataksegi turistidel auto jätta küla keskväljakule.

Lossist leiab muljet avaldavaid kambreid ja käike, ronida saab lossi kõrgeimasse torni ning imetleda vaadet üle Vogeeside mäestiku. Skeptikutele ei paku poollagunenud müürid ning nende vahel eksponeeritud sõjaajalooline väljapanek ehk suuremat huvi. Midagi selles paigas aga on ehk madalalt maalt pärit ajaloohuvilisele tundub kõik pompöösne ja kuidagi väga õdusa hõnguga. Igatahes tekib müüridelt silmapiirile kiigates kahjatsus, et kotis midagi pikniku tarbeks pole. Paar tundi mööduvad kindlusemüüride vahel nagu lennates.

Kindluseski tuleb läbida omajagu maad. Üleüldse on kogu Vogeeside mäestik nii kaunis paik, et see on lausa loodud jalgsi või rattaga matkamiseks. Oleks vaid aega rohkem! Et seda pole, avastame piirkonna kauneid külasid ja linnu autoga ning teeme vahepeal peatusi laialehistes metsades.

Metsas jalutades pole mingi ime, kui mõni hobune mööda kappab või paar hirve nina eest läbi hüppavad. Igatahes on need metsad meile harjumuspärastest nii erinevad, et kauemaks sinna jäädes tekib tunne, nagu oleks muinasjuttu sattunud. Ja kohe tuleb mõne puu tagant välja Robin Hood. Jah, viimane tegutses küll Sherwoodi metsades, kuid kuna nendesse pole veel sattunud, siis tunduvad just need Ida-Prantsusmaa laaned sellele rahvalugude kangelasele paslikud olema.

Järgmise linnakesena jääb silma La Petit Pierre, kus esmalt teeme peatuse vaid seepärast, et silmame tee servas postkasti. Mulle meeldib postkaarte saata, kuid selles Prantsusmaa piirkonnas valmistasid ühtviisi meelehärmi nii postmarkide ostmine kui postkastide leidmine. La Petit Pierre on pea viis korda suurem meie Prantsusmaa kodukülast ning see jääb silma ka linnatänavail jalutades. Avatud on kohvikud ja restoranid ning kooliõueltki kostab kilkeid. Selle linna vaatamisväärsusteks on samuti château ja kirik.

Keda kindlused ja kaitserajatised lummavad, sellel soovitan kindlasti külastada ka Bitche’i linnas asuvat kindlust. Seda 13. sajandi alguses ehitatud kantsi loetakse ajalooliselt ka linnakesele aluspanijaks. Igatahes on Citadel of Bitche nii võimas, et kui seda juba enne linnapiiri märkame, suudame üksmeelselt vaimustusest vaid mõmiseda.

Pärast hõrke väikelinnu otsustame viimaks üle vaadata ka Vogeeside jalamil asuva Saverne’i. Kuid veel teel kohalikku suurlinna satume Lalique’i klaasimuuseumi. Wingen-sur-Moderi-nimelises linnakeses asuv eramuuseum teeb silmad ette sel reisil külastatud suurlinnamuuseumidele. Spetsiaalselt muuseumiks ehitatud hoones on kõik võimalused klaasi ilu väljatoomiseks. Ja ilu on kuulsa ehte- ning klaasimeistri Rene Lalique’i ning tema pärijate näppude alt tulnud omajagu. Moeteadlikumaid kõnetavad ehk Lalique’i parfüümipudelid, sportlasi Albertville´i olümpiaks valminud medalid.

Kuigi muuseumi keskmine külastaja tundus olema jõukal järjel saksa pensionär, kes ostis suveniiripoestki meeneid kaasa suurema summa eest kui paljudel eestlastel kuusissetulek, tasub see muuseum oma reisikavva lülitada. Pilet on vägagi taskukohane (6 eurot), kuid nii palju maailmatasemel klaasikunsti mujal ühekorraga naljalt ei näe. Lisaks üle sajandi kestnud dünastia kätetööle sai ajutisel näitusel kiigata teistegi maailmakuulsate nimede loomingusse. Damien Hirst oli üks meeldejäävamaid.

Igatahes kui uskuda siiralt, et ilu päästab maailma, siis Lalique’i muuseum annab sellesse päästmisse tõhusa osa.

Reisi viimaseks linnakeseks jäi siis, nagu juba mainitud, Saverne. Ja seda õigusega, sest kõigi romantiliste nukukülade peale oli see Rooma-aegne linn nagu kirss tordile.

Romantikutele sobib rooside õitsemisajal esimeseks peatuseks kohalik rosaarium. 1898. aastal rajatud roosiaed laiub 1,5 hektaril ning seal saab ühtekokku imetleda 8500 roosisorti. Mõistagi ei jõua ühe külastuskorraga kõigi õiteilust osa saada, kuid midagi ikka.

Saverne on üsna suur linn. Kuigi rongiühendus Strasbourgiga on hea, ei kohta seal turistide horde. Alsace´i ukseks kutsutud linnas on vaatamist väärt nii Rohani loss kui Oberhofi kindlus, samuti on meeldejääv linnasüda tervikuna oma 16. ja 17. sajandist pärit hoonetega. Lisaks pakub vaatamislusti Marne-Reini kanalis toimuv lüüsimine, millele võib päevas ikka ja jälle peale sattuda. Ka lossi imetlemiseks tasub linnaväljakult sammud seada hoopis kanaliäärsesse jõesadamasse, kust nähtav pilt võtab lihtsalt hingetuks.

Muide, Saverne olevat ka gurmaanide paradiis, sest selles linnas on üle kümne restorani, mida soovitab ka Michelin. Et meie kõhud said sel korral kohalikust boulanger’st ehk eesti keeli pagariärist ostetud hõrku quiche’i täis, jääb nende avastamine järgmiseks korraks. Sest olen kindlalt otsustanud, et Vogeeside rahvusparki tuleb minna tagasi. Siis juba rattaga. Ja alustama peaks just Saverne’ist.

 

Autor: Silja Paavle, Naisteleht
Viimati muudetud: 20/09/2018 09:21:28

Lisa kommentaar