Pildiallkiri: Triinu Laane sõnul on Uma Pido idee langenud väga viljakasse pinnasesse: kui esimesel laulupeol osales üle paari tuhande laulja, siis juubelipeol on Kubija laulukaare all juba 3800 lauljat. Foto: Sander Silm

Võrus Kubija lauluväljakul toimub 2. juunil juba viies võrokeelne laulu- ja rahvapidu Uma Pido. Selle sünni ja kõigi pidude korralduse juures olnud (neist kolme peo peakorraldajana) Triinu Laane sõnul on võrokeste laulu- ja rahvapeost kujunenud midagi tunduvalt enamat kui pelgalt laulupidu.

Kaitsed Tartu Ülikoolis magistritööd, mis mille teemaks on Uma Pido. Millest töö lähemalt räägib?

Nii tõesti on ja kui kõik hästi läheb, siis kaitsen tänavu vahetult enne Uma Pido Tartu Ülikooli kultuurikorralduse erialal magistritööd, mis analüüsib peokorraldust ja käsitleb Uma Pido kui kultuuripärandit kandvat ja ka kasutavat sündmust. Uma Pido traditsioon on küll ainult kümme aastat vana, kuid kultuuripärand, mida ta tänapäevaselt, loominguliselt ja julgelt tõlgendab, on vana ja väärikas ning väärt elavana hoidmist.

Kas võib öelda, et oled Uma Pido ristiema, kuna just sina andsid talle nime?

Jah, juhtus küll nii, et kui tulevast võrukeelset pidu planeerides sellele nime otsiti, siis ütlesin mina selle esimesena välja. Aga kui Uma Pido ideest rääkida, siis see on juba tosin aastat vana ning selle käisid esimest korda välja toonased Võru ja Põlva maavanemad Ülo Tulik ja Urmas Klaas. Nende soov oli arendada Põlva ja Võru maakonna kultuurikoostööd ning leiti, et omakeelne laulupidu oleks selleks suurepärane võimalus.
Mõte leidis kiiresti toetajaid, peeti mitmeid mõttetalguid ja siis tõesti tulin mina mõttele, et peo nimi võiks olla Uma Pido. Mind inspireeris tolleks hetkeks mitmed aastad edukalt tegutsenud ja rahva hulgas populaarne võrukeelne ajaleht Uma Leht. Mul on väga hea meel, et sõna uma elab oma elu edasi ja nii meil on nüüd lisaks juba ka Uma Mekk. Neid uma tooteid või sündmusi võiks veelgi tulla.

Esimene pidu oli 2008. aastal, mil laulusõnu kasutades muserdas Eestit vaesus ja majanduskriis. Kuidas see ennast peokorralduses tunda andis?

Üldse ei andnud. Erasponsorid on pidu igal korral toetanud, aga üks suurematest toetustest on just esimese peoga seotud. Oleme Semuehitusele, kes meie sponsorite tänuväärsele reale alguse tegi, siiamaani tänulikud. Oma õla pani tookord alustava uue ürituse toetusel alla ka EAS, nii et tulime kenasti toime.
Ja üldse on meie peol toetajate ja kaasamõtlejatega vedanud. Sel korral näiteks oli meil tõsine mure Kubija lauluväljaku ajapikku lagunenud ja seetõttu järjest vähendatud pinkidega – me ei olnud kindlad, kas pealtvaatajatele ja lauljatele kohti jätkub. Aga see ei jäänud ainult meie mureks, vaid õla panid alla kõik Võru maakonna omavalitsused Võrumaa Arenduskeskuse eestvõtmisel. Tänu neile on nüüd Kubija metsaalune piisava arvu pinkidega publikut ootamas.
Igatahes on Uma Pido vili langenud väga viljakasse pinnasesse, sest kui esimesel aastal osales meil üle paari tuhande laulja, siis kõigil järgnevatel pidudel on lauljaid olnud üle 3000.
Tänavusel juubelipeol on meil Kubija laulukaare all aga juba pea 4000 lauljat, täpsemalt siis 3800. Aga kui arvestada siia ka pealtvaatajad, eelüritustel ja Uma Pido laadal osalejad, siis küündib peost osavõtjate arv julgelt 10 000 inimeseni. Kuna viimasel rahvaloendusel ütlesid 70 000 inimest, et nad oskavad võro keelt, siis võib öelda, et Uma Pido toob kokku päris suure osa kõigist võrokestest.

Milles peitub Uma Pido fenomen?

Ma arvan, et oleme suutnud Uma Pido panna võtmesse, mis sobib nii vanadele kui noortele ja see ongi ju eesmärk: puudutada kõiki inimesi, jutustada iga kord lugu, mis puudutab südant ja seob meid kodukandiga. Tahame näidata, et võro keel ja kultuur pole mingi muuseumieksponaat. Igal peol oleme üritanud jõuda inimesteni erineval moel – tuletanud meelde juurte tähtsust, rääkinud koju tagasi jõudmisest, Võhandust kui pühast jõest, puudest meie elus.
Uma Pido traditsioon ei ole nii vana, et meil oleksid juba täiesti väljakujunenud sakraalse alatooniga laulud, milleta ei möödu ükski pidu. Kuid et tänavu on ikkagi juubelipidu (10 aastat esimese toimumisest, viies pidu ja muidugi Eesti Vabariigi 100. sünnipäev), andsime eelmisel aastal võimaluse rahvale lüüa kaasa tänavuse peo lugude valimisel. Osavõtt oli aktiivne, mistõttu võib öelda, et juubelipeo repertuaar on meie oma rahva nägu – nagu omamoodi soovikontsert.

Sakraalsusest rääkides, kas võib öelda, et Uma Pido on selline, väikese vimkaga, et mitte öelda ummamuudu pido?

Meil pole suurte laulupidude taaka, mistõttu võime tõesti lubada endale rohkem vimkasid. Tuletagem meelde näiteks Laheda Muttide vahepalu 2013. aasta peol või Winny Puhhi „vahelesegamist“ 2016. aasta peol. Muide, eksivad need, kes arvavad, et vanemale põlvkonnale vimkad ei meeldi. Vastupidi, Winny Puhh võeti väga hästi vastu! Ka tänavune pidu ei möödu üllatusteta, kuid jäägu need esialgu saladuseks.

Kas võib öelda, et Uma Pidost on kujunenud ka omalaadne võrokeste kokkutulek?

Täiesti. Põlva- ja Võrumaa rahvas tulevad Uma Pidole, kuna see on ju nende kodus. Aga palju on ka neid, kes elavad praegu mujal, kuid kelle juured on Võromaal. Neid on nii publiku hulgas kui ka laulukaare all. Sageli on nii, et kui kuskil mujal Eestis tegutsevas kooris on kasvõi üks võrokene, siis agiteerib ta kogu koori pittu tulema.
Meie peole on tulnud ka koore, kellel pole mingit sidet Võromaa ja meie kultuuriga, kuid kellele meeldib meie peo õhkkond. Neile oleme öelnud, et kui koju tagasi lähete, mõelge siis, kust teie pärit olete ja kus on teie juured. Tänapäeva üleilmastuvas maailmas on see teadmine väga oluline, sest meil on vaja mingit pidepunkti, et siin maailmas püsima jääda ja end kindlalt tunda.

Uma Pido – see on üks hindätiidmise pido, see on nagu üks kindel linn ja varjupaik, kuhu tulevad kokku inimesed, kes räägivad ja mõtlevad ühtemoodi ja kes tunnetavad samamoodi meie kultuuri. Uma Pido on ka keeletegu, sest see annab võimaluse inimestele, kes elavad mujal ja iga päev seda teha ei saa, rääkida võro keeles.
Meid on ju nii vähe – 70 000 inimest, kes on kinnitanud, et on osa võro kultuurist. Seetõttu peame hoidma seda habrast kultuurikildu globaliseeruvas maailmas, kus paljud väiksed kultuurid on läinud igaviku teed. Seega pole Uma Pido pelgalt laulupidu, vaid midagi hoopis enamat.

Artikkel on koostatud PRIA toetatud Leaderi koostööprojekti „Elu kahe maailma piiril II“ raames.

Uma Pido toob laulukaare alla 3800 lauljat

Uma Pido toimub laupäeval, 2. juunil ning peole annab avalöögi kell 9 algav Uma Pido laat Võru kesklinna pargis.

Uma Pido toimub laupäeval, 2. juunil, kuid juba reede õhtu kell 18 annab peole avalöögi FR. R. Kreutzwaldi majamuuseumis esinev folklooripunt Ütsiotsõ. Laupäeval tõmbab aga päeva käima kell 9 algav Uma Pido laat Võru kesklinna pargis.

Laulupidu algab kell 18 Võru Kubija laululaval ja publikule avatakse väravad kell 17.

Peol löövad kaasa 3800 suurt ja väikest lauljat, keda saadab Võru Muusikakooli orkester Jaan Randvere juhendamisel. Peol astuvad solistidena astuvad üles Mari Kalkun jpt. ning mitmed rahvatantsurühmad eesotsas Hopsteriga.

Pido jätkub õhtul simmaniga, kus mängib ansambel Ummamuudu.

Uma Pido lavastaja on Helena Kesonen ja projektijuht Merike Tigas.

Allikas: Uma Pido

Tamula kollane aken tähistab siinset kultuuripärandit

Toomaks esile Võru loodus- ja kultuuripärandit, avatakse 1. juunil Võrus Tamula järve kaldal järjekordne National Geographicu kollane aken.

Kollane aknaraam kerkib Tamula kaldale Lõuna-Eesti Leaderi töörühmade ühisprojekti „Elu kahe maailma piiril” ja Võru linna koostöö raames ning kollaste akendega tähistatakse paiku, mida tasub külastada või mille üle kohalikud inimesed võivad õigusega uhkust tunda.

Võru linna arendusnõunik Tiina Hallimäe sõnul pole ka Võru ses asjas erand. „Tamula rand ja järv on läbi aegade olnud inimestele oluline koht. Ajalooandmed kinnitavad, et elu selle järve kaldal on olnud juba ligi 5000 aastat ja elu jätkumist sümboliseerib akna vahetus läheduses asuv Peeter Leinbocki loodud skulptuur „Elujõud”,” rääkis ta.

1784. aastal kreisilinnana loodud Võru on endiselt nii piirkonna tõmbekeskus kui ka suuresti võro identiteedi hoidja. Samuti toimuvad Võrus suurüritused, nagu pärimustantsu festival, lastefestival, võrokeelne laulu- ja rahvapidu Uma Pido ning kohalikku toidukultuuri väärtustav Uma Meki laat, mis toovad Võru linna inimesi ka kaugemalt.

Tamula järve kaldale on aga nii linnakodanike kui ka külaliste rõõmuks valminud rannapromenaad ja kui seal kandis juba olla, tasuks üle jalutada ka Roosisaare sillast, mis on Eesti pikim rippsild.

 

 

Autor: Sander Silm
Viimati muudetud: 24/05/2018 09:33:12