Küsitlus

Kui sageli pruugid võro või seto keelt?

Mitmekülgne kunstnik Marja-Liisa Plats

Lisaks kunstitegemisele õpib Marja-Liisa Plats Tartu ülikoolis kommunikatsioonijuhtimist ning töötab ansambel Eetriga sügisel ilmuva Joosep Matjuse filmi “Tuulte tahutud maa” helindamise kallal. Foto: Vahram Muradyan

Räpinast pärit Tartus tegutseva Marja-Liisa Platsi (33) kohta sobivaid ametinimetusi on mitu: illustraator, tarbegraafik, fotograaf, laulja ning kommunikatsioonijuht. Ise peab ta end eelkõige siiski illustraatoriks. Umbes 40 lasteraamatut illustreerinud Marja-Liisat premeeris Eesti Lastekirjanduse Keskus hiljuti parima kunstniku konkursil teise kohaga.

Vestleme Marja-Liisaga tema hubases kodus ingveriteed juues. Möödunud nädal oli tal tavapärasest erinev. Nimelt oli ta üle pika aja haige ja sai kodus lihtsalt lebada, mõtiskleda ja isegi telerit vaadata. “Ma lausa nautisin haige olemist,” ütleb ta. Mitmekülgse kunstnikuna on Marja-Liisal tavaliselt palju mitmesuguseid tegemisi.

Kas teadsid juba lapsena, et tahad kunstnikuks saada?
Ma ei kujutanud siis veel päris täpselt ette, mida see kunstnikuamet tähendab, aga üldiselt jah. Toona olid väga populaarsed n-ö sõbraraamatud, kus üks küsimustest oli alati “Kelleks sa suurena saada tahad?”. Sinna ma vastasin küll, et kunstnikuks.

Kust sul see kunstisoov ja -soon siis tuli?
Joonistamisoskus on mind alati teiste inimeste puhul võlunud. Lisaks tundsin ma ka ennast seda tehes mugavalt. Ma ei tea, kas see kuidagi ka geenidega üle kandub, aga nii mu emal kui ka isal oli n-ö hea käsi. Ka minu kasuisa joonistas väga hästi, eriti hästi oskas ta kujutada loomi ja inimesi.
Joonistamine on väga hea viis, kuidas luua lapsena (ja ka täiskasvanuna) enda ellu rohkem kontrolli. See pakub justkui turvatunnet: ma võin ise luua maailma, mis allub minu tahtele ja minu fantaasiale. Ma võin ise valida, mis seadused siin kehtivad, mis asjad siin juhtuvad ja mis siin juhtuda ei saa. See tasand oli mulle väga oluline.

Kas käisid väiksena ka kunstiringis?
Kui ma olin 11-aastane, siis ma käisin õhtuti graafikaringis, mida korraldasid Aapo Ilves ja Silver Kommusaar. Seal me joonistasime, tegime monotüüpiat, diatüüpiat, linoollõiget ja kuivnõela.
Põlva kunstiringis hakkasin ma aga käima alles keskkooli viimases klassis, kui ma otsustasin, et tahan fotograafiat õppima minna. Kuna teadsin, et sealsed sisseastumiskatsed nõuavad joonistamis- ja maalimisoskust, siis tahtsin nendeks kunstiringi abil valmistuda.

Kuidas käib illustreerimistöö?
Ilukirjandusega on tavaliselt nii, et mulle kirjutab kas kirjastus või autor isiklikult.
Siis ma tavaliselt katsun selgeks teha, kellega on tegu ning mis on tema kõige tehnilisemad nõudmised, nagu näiteks eelarve ja ajagraafik. Muidugi tahan tutvuda ka tema loomingulise poolega, et ta saadaks mulle midagi sellest raamatust lugeda.
Raamatu peale tuleb hakata mõtlema palju varem. Tekivad kohtumised autoriga, kus arutame, milline see raamat võiks käes välja näha, milline on autori tunnetus raamatu atmosfääri suhtes jne.

Miks sul nii palju ameteid on?
Ainult üks amet lihtsalt ei rahuldaks mind, ma tüdineksin selles ära. Arvan, et asi pole niivõrd minu iseloomus ja selles, et mina ei suuda ühe asjaga pikalt tegeleda, vaid pigem selles alas, mille ma n-ö algatuseks valisin – illustreerimine on niivõrd omaette ja üksiklase tegutsemine. Kui olen päevast-päeva ja aastast-aastasse oma paberite ja pliiatsitega stuudios, siis paratamatult tekib mul vajadus kommunikatsiooniks või meeskonnatööks.


Oled öelnud, et sinu loomingut iseloomustab pidev otsing ja erinevate väljendusviisidega katsetamine. Kas eesmärk on leida kunagi üks konkreetne fookuspunkt?
Tõsi, enamasti, kui kunstnikel saab see otsinguperiood läbi, siis nad valivad mingi konkreetsema tee, mis jääb nende fookusesse. Mina pole praegu aga veel sinna ühte punkti kohale jõudnud. See võib küll jätta mulje sellisest ennast otsivast kunstnikust, aga minule miskipärast pakub väga paljude asjadega tegelemine rõõmu. Usun, et näiteks kümne aasta pärast illustreerin ma endiselt lasteraamatuid. Aga kas see on siis minu ainus tegevusala, seda ma ei oska öelda.

Mis sa arvad nendest juttudest, et kunstnikel on Eestis raske rahaliselt ära elada?
Need jutud on ilmselt tõesed, aga ma ei usu, et mujal riikides see väga palju parem on. Kui olen oma välismaa sõpradega rääkinud, on nad enamasti väga imestanud, et ma suudan illustreerimisest ja kunstist ära elada. Muidugi sõltub see ka elustandarditest.

Kas sa pole mõelnud kuskile välisriiki elama minemisest?
Kunagi ammu mõtlesin küll, et tahaksin mõnda aega elada Portugalis. See soov tekkis rohkem selle maa vibe’i pärast, tundsin ennast seal mugavasti ja mõnusalt. Minu töö otseselt aga ei nõua mõnes teises riigis elamist ega ka kuskil paikne olemist, saan ju oma töö endaga kaasa võtta. Ma lihtsalt eelistan kohta, mis toetab mind vaimselt ja emotsionaalselt, nagu näiteks Lõuna-Eesti.
Ju siis toona oli Eestis elu piisavalt põnev ja tore – ei tekkinud vaba hetke ja piisavalt indu, et Portugali mõte teoks teha. Mulle meeldib Tartus elada küll, see linn on parajalt suur, aga ka parajalt väike, et saan omas tempos tiksuda ja oma tööle keskenduda.

Kuidas sa laulmise ja muusikani jõudsid?
Tartu Kõrgemas Kunstikoolis fotograafiat õppides oli mul üks kursuseõde Anna Hints, kellega me hakkasime laulma. Talle pakkusid huvi samasugused hääleeksperimendid, nagu mulle. Selline mõttekaaslane oli väga hea pinnas endas peituva muusika arendamiseks. Oleme temaga nüüdseks päris mitu projekti teinud, esimene oli vokaalansambel Vaikuse Koosolek ja nüüd teeme koos ansamblit Eeter.

Missugune ansambel on Eeter?
Eeter on põnev paralleelmaailm, kus uitavad meie kehatud osad. Eetri maailmas ei ole musta ja valget, kõik on põnevalt hall ning risoomne. Meie lugudes on läbiv mingi pahaendeline kõma, aga kõik jäävad alati ellu, tugevamatena kui enne. Me segame oma vokaale elektroonilise muusikaga ja meie kolmas liige Ann Reimann mängib aeg-ajalt klaverit. Sõnade asemel kasutame tihti lihtsalt häälitsusi. Meil on ka päris palju lugusid, mis on saanud inspiratsiooni mõnest regiviisist või pärimusmuusikast.

Kas sa ise raamatu kirjutamise peale oled mõelnud?
Olen mõelnud ikka, aga ma ei taha endale kunagi mingeid piire seada. Kui ühel päeval mõni mu visandiraamatutes peituvates poolikutest ideedest küpseks areneb, siis on mul väga hea meel ja annan enda kirjutatud raamatu välja. Aga jõuga torkima ma ei hakka.

Võitsid hiljuti Rampsu sarjade illustratsioonide eest Nukitsa konkursil teise koha. Kuidas algas koostöö lastekirjanik Mika Keräneniga?
Tookord võttis ühendust kirjastus, aga Mika oli koos kirjastusega seda meelt, et mina võiksin olla illustraator. Alates neljandast raamatust hakkas Mika ise oma raamatuid kirjastama.
Ma arvan, et me kumbki ei teadnud, et sellest nii pikk sari saab. Pärast kolmandat-neljandat raamatut ta ütles tihti, et see on nüüd viimane. Aga alati tuli järgmine. Nüüd on varsti juba tulemas kümnes raamat, mille üle mul on väga hea meel.

 

Autor: Ode Maria Punamäe
Viimati muudetud: 19/04/2018 09:23:41

Lisa kommentaar