Küsitlus

Kas oled alustanud kevadiste aiatöödega?

Kauged külad tühjenevad endiselt

Mõniste muuseumi juhataja Hele Tulviste usub, et muuseum jääb ääremaal ellu, sest vana-aja asju väärtustatakse ja külastajaid jätkub. Foto: Jan Rahman/Uma Leht

Hiljuti kaitses OÜ Geomedia doktorant Bianka Plüschke-Altofi doktoritööd, milles püstitas küsimuse „Kas perifeeria kuvand on takistus Eesti maapiirkondade arengule?“. Kuigi tööst tuli välja, et näiteks Setomaa on ääremaa kuvandi suutnud edukalt positiivseks pöörata, on meie maainimesed maa tühjenemise pärast mures.

Hele Tulviste on Mõniste kandis Kuutsil elanud 40 aastat. Tal on valus kogemus 20 aasta tagant, kui Karisöödilt kaotati Mõniste metskond, mis hoidis elu külas.
„Siis elati Mõnistest kümne kilomeetri kaugusel Karisöödil igas majas,” lausus ta. Praegu on Karisöödil vaid kaks peret ja üksikud vanurid. Kuutsilgi ootavad mitmed tühjad majad ostjaid.
See, kas vallavalitsus on Mõnistes või kaugemal, ei ole Hele Tulviste hinnangul oluline, tähtsam on, kas riik soosib elu ääremaal või mitte. Talle tundub, et paraku mitte.
„Eestis on kõik taandunud kasumile: paari inimese pärast bussiliinid Karisööti ei sõida, kauplusauto ei käi enam Kuutsigi,” tõi ta näiteks. „Hea, et piirkonnas on eraettevõtja, tänu kellele saavad vanurid kohapealt toitu osta.”
Aastaid tagasi oli Mõniste kandis üle 40 väiketalu, praegu on neid vaid ühe käe sõrmede jagu ja neistki mitmed raskustes.
„Norra riik on kogu aeg toetanud ja toetab siiani väikeettevõtjaid. Seal on 20–30 lehma pidajad elujõulised ja suudavad oma pere üleval pidada,” ütles Tulviste ja lisas, et paraku on Eestis eelistatud suurtootmist. See on üks põhjus, miks inimesed äärealadelt lahkuvad.
„Muuseum jääb ellu, sest meie esemete väärtus kasvab aastatega. 20 aasta pärast hinnatakse veelgi enam originaalseid, esimese vabariigi aegseid põllutööriistu ja teisi asju,” rääkis selle juhataja Hele Tulviste, kes usub, et muuseum elab valitseva ärivaimustuse üle.
Ta märkis, et kuigi viimastel aastatel külastab muuseumi vähem õpilasi kui varem, sest lapsi on vähemaks jäänud, on nende huvi siiras.
Mõnistet teatakse ka Läti piiri ääres asuva Metsavenna talu järgi, seal asuv metsavenna punker tõmbab külalisi igast ilmakaarest. „Pea 18 aastat tagasi rajatud punkris käib huvilisi aasta ringi,” lausus peremees Meelis Mõttus.

Rahulik, kuid kallis elu

Võrus töötav hambaarst Aiki I. (perenimi toimetusele teada) elab aastaid oma majas Misso kandis, kust ta iga päev sõidab tööle ja tagasi, kokku 80 kilomeetrit.
„Võru korteris jäi nii-öelda hingamiseks vähe ruumi ja ümbrus oli kärarikas, soovisime abikaasaga rahu ja vaikust, kohta, kus saame päevatööst puhata ning soojal ajal omale köögivilja kasvatada,” loetles ta maale kolimise põhjuseid.
„Need, kes keskusest kaugel elavad ja sealt iga päev tööle sõidavad, peavad piisavalt teenima, sest sõidukulud on suured,” tunnistas Aiki. Üksnes koorma ehitusmaterjali kojutoomisele kulus neil sada eurot rohkem kui Võrus.
Aiki on seda meelt, et riik peab äärealade aitamiseks oma käe ulatuma, sest muidu jäävad need inimtühjaks. Tema kodu asub ligi kümne kilomeetri kaugusel idapiirist, kuid kaugemas ümbruses on enamik majadest juba suvekodud.
„Maale inimeste tagasitoomise ühe võimalusena võiks riik neile töölesõidu kompenseerimist kaaluda,” pakkus Missos elav Aiki.

Aitaksid riigi töökohad maal
Riigikogu liige, sotsiaaldemokraatliku erakonna peasekretär Inara Luigas on kogu elu elanud Setomaal Mikitamäel. Ta ütles, et keskustesse kolimine on Eesti kõrval ka paljude teiste riikide mure, sest linnades on kerge, maal peab hakkamasaamiseks pingutama.
Mikitamäel elas 14 aastat tagasi üle tuhande inimese, aasta tagasi oli endise Mikitamäe valla elanike arv 917.
„Valitsus proovib töökohti Tallinnast maale viia, sest mida rohkem riigi töökohti on maapiirkondades, seda julgemalt lähevad ka inimesed elama maale,” lausus Luigas.
„Kuna Eesti kutsub ennast e-riigiks, peavad nii valitsus kui ka teised ametkonnad eeskuju näitama sellega, et suhtlevad edukalt meili ja Skype’i teel, ja tõestama, et elamine maal on võimalik,” sõnas Luigas.
Ajal, kui paljud kauged külad, nagu Mõniste, Mikitamäe jt, tühjenevad, on valitsus loobunud 700miljonilisest eurotoetusest, mille toel saanuks Eestis regionaalset ebavõrdsust vähendada.

Eesti ei soovinud suuremate eurotoetuste nimel riiki kaheks jagada

Euroopa Liit (EL) on regionaalse ebavõrdsuse vähendamiseks ette näinud liikmesriikidele kolme ossa jaotatud tõuketoetuse. Eestit on käsitletud siiani ühtse regioonina ja tõuketoetused on eraldatud riigile tervikuna.
„ELi määrus lubab ka teisi võimalusi kasutada, kui liikmesriigid seda soovivad. Eesti oleks saanud majandusliku ebavõrdsuse tasakaalustamiseks 700miljonilist eurotoetust 2021.–2025. aasta programmiperioodiks kasutada, kui oleks õigel ajal taotluse esitanud,” tutvustas riigikogu liige Inara Luigas ja täpsustas, et paraku rahandusministeerium seda ei teinud.
Selleks, et saada 700 miljonit lisaeurot, tulnuks Eesti mõtteliselt kaheks jagada nii, et rikkam Harjumaa ja teised piirkonnad oleksid eraldi.
„Eesti ei ole ühtlaselt nii rikas, kuid ametnikerikkas rahandusministeeriumis ei vaevuta enam pabereidki täitma,” on Luigas hämmingus. „Riigikontroll ja rahandusministeerium põhjendasid toetusest loobumist võimetuses raha lisandväärtust loovalt kasutada,” meenutas Luigas. Ta lisas, et sellest ütlusest kumab läbi suurlinlik veendumus, et maapiirkondi ei ole mõtet toetada, sest need nagunii hääbuvad.
Luigase erakonnakaaslane, europarlamendi liige Ivari Padar põhjendas LõunaLehele antud intervjuus (22.02), et Eesti loobus riigi kaheks jagamisest hoopis seetõttu, et sellest ei pruugiks loodetud võitu tulla. „Miinimumpiirkond on 800 000 elanikuga ja kui piirkonnas elab inimesi vähem, peab olema väga selge seletus, miks riik osadeks jagatakse,” tõdes ta. „Tean ka juhtumeid, kui Euroopa Liidus on riik kaheks tehtud ja pole raha rohkem saadud.”
Samas on riik aastaid venitanud lubatud Kagu-Eesti regionaalarengu programmi loomisega.

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Autor: Mari-Anne Leht
Viimati muudetud: 15/03/2018 11:00:36

Lisa kommentaar