Küsitlus

Kas oled alustanud kevadiste aiatöödega?

Maakera kuklapoolel elatakse jalad maas

Koaalatüdruk Ella ei lasknud end paidest häirida. Olulisimal kohal on toit - eukalüptilehed. Foto: erakogu

Austraaliasse viis perereis väga tähtsale sündmusele, tütre pulma, mida planeeriti peaaegu aasta. Peale selle avanes aga võimalus uudistada elu maakera kuklapoolel, mis pakkus nii mõndagi üllatavat.
Huvitavaks läks juba Tallinna lennujaamas, kust sättisin Londonisse lendama. Olen varemgi turvakontrolle läbinud, aga viimase aja sündmused Euroopas on turvameetmete rakendamise vajadust märgatavalt kasvatanud.
Mul oli käsipagasis pisike hambapastatuub, mille olin kotist välja võtmata jätnud. Kui tahtsin oma pagasi vannilaadsest kastist välja võtta, olid turvamehe käed konkreetselt kohvrikesel ja ta küsis, kas võib sinna sisse vaadata. Lubasin lahkelt, sest teadsin, et midagi niisugust seal pole, mille pärast punastama peaksin. Tükk aega otsis, aga ekraanil näidatud tuubitaolist eset ta ei leidnud.
Ma ka mõtlesin kaasa, et mis see küll olla võiks. Lõpuks tarisin võidurõõmsalt kinnises karbis 50milliliitrise hambapastatuubi välja. Järgmises vannis olid need esemed, mis seljast ja küljest võetud. Turvamees ei andnud ka neid kohe mulle kätte, vaid tahtis võtta minu kollaselt sallilt lõhkeaineproovi. No kui vaja, siis vaja, aga ei saanud torkamata jätta, et olen ise plahvatusohtlik, kuid üksnes siis, kui vihastan.
Õnneks oli nooremapoolne turvamees tervete närvidega ja selgitas, et teeb ainult oma tööd. Teised pereliikmed olid juba vahejuhtumiteta väravatest läbi saanud ja ootasid kannatlikult, kuni ma oma käsipagasi taas käepäraseks pakkisin, sest see tuubi otsimine oli pulstinud seda korralikult. Hiljem sain nooremalt tütrelt teada, et sellised naljad ei ole lennujaamades eriti head, reis võib lõppeda politseijaoskonnas. Hää, et niigi läts, ütleb vana võrokene. Lubasin, et enam nalja ei tee. Etteruttavalt võin öelda, et lubaduse täitsin, kui mõned vahejuhtumid veel kõrvale jätta.
Reisi alustasime 12. veebruari hommikul Põlvast ja Lääne-Austraalia „pealinna“ Perthi jõudsime 13. veebruari pärastlõunal. Lendasime päevale vastu, mis tähendab, et Austraalias ollakse meie ajast kuus tundi ees. Tulevane äi hoidis mehaanilisel kellal silma peal ja sihtpunktis tõdeti, et lennutunde oli kogunenud 19, kuid kogu reisi peale kulus umbes 36 tundi.
Minu filoloogimõistus seda peenmatemaatikat ajaarvamises eriti ei adunud, lihtsam oli vaadata kalendrit. Jätan vahele Londoni ja Singapuri lennujaama turvakontrollid, kus mul eriti naljasoont ei võimaldatudki näidata, kuid veidi nõutuks võttis küll Perthi lennujaama turvakontroll, kus oli tööl tore mustakarvaline kutsa. Tema juhendaja oli rõõmus ja ergutas neljajalgset kõiki inimesi ja nende pagasit üle nuusutama.
Mulle koerad meeldivad ja tundus, et mina koerale ka. Vähemalt taas oli huviorbiidis pisike must kohver. Uus ring tehti peale ja jälle meeldisime üksteisele. Ega midagi, taas kõrvale ja kohvri sisu lahti. Koerajuht küsis enne avamist, ega mul seal mingeid puuvilju sees ole. No ei ole. Aga kas on olnud? No ei ole.
Tõsi, Tallinna lennujaamas üritasin mandariine, õunu ja banaane kotti panna, kuid reisiteadlikum noorem tütar Mari teatas, et see pole hea mõte. Konsumeerisin siis kohalikus kaubandusketis saadaolevad produktid makku ja ülejäänud rändasid korralikult kilekotti pakituna konteinerisse. Pärast kohvri sisu ülenuusutamist kaotas kutsa minu vastu huvi ja võisin südamepõhjas tõdeda, et kurb ma selle suhtumise pärast polnud.
Mõnus soe päike, kuid mis olulisemgi, veel soojemad ja päikeselisemad inimesed võtsid meid rõõmsalt vastu. Muide, päike ja päikeseinimene on seal sünonüümid.
Esimene tutvus Austraaliaga algas Perthis sündinud väimehe instruktsioonidega. Esiteks – ämblikud ja roomajad. Austraalias ei soovitata uurida, mis on laua serva all. Ehitusmehed kindlasti tahtnuks teada, kuidas üks või teine laudis on kinnitatud, aga mul ei tulnud see pähegi. Igatahes hoiatus mõjus. Hoidsin igasugustest varjatud servadest eemale ja vaatasin, kui just ümbrust ei imetlenud, ka jalge ette.
Mitte just kõige mürgisematel, aga igatahes haiget tegevatel lülijalgsetel olevat selg punane. Ei näinud ühtegi sellist. Kesklinnas ühele lauale sattus pisike ämblikuke, kuid selle pühkisin vaikselt maha. Sain ka kohe tütrelt hoiatuse: „Ema, ära mängi ämblikega!“ Ja madu nägin ka vaid hommikuti peeglist. Kui mitte arvestada, et meie peres on lausa kaks maoaastal sündinud naist.
Perthi linn laiub umbes saja kilomeetri pikkuselt India ookeani kaldal ja ilus liivarand on ka sama pikk. Seetõttu on rannad liigendatud ja igale oma nimi pandud. Lugesin kaardilt neid kokku 16, ookeani vett katsusime City Beachi ja Swanbourne Beachi lainetes. Tuuline ilm ei olnud just eriti vettekutsuv, sestap piirdusin vaid seelikusaba leotamisega. Teised olid uljamad.
Kesklinnas kõrguvad pilvelõhkujad, üsna palju oli ehitusjärgus hooneid. Ühe Põlvamaa neiu sõnutsi, kes elab ja töötab juba neljandat aastat Perthi lähedal, on see rahulik ärilinn, kus erilist melu ei ole. Tõsi ta oli, erilisi probleeme toidukoha leidmisega polnud, kuid parkimiskohti küll nappis.
Kui juba maakera kuklapoolel olla, siis peaks ju proovima kohalikku toitu. Ühes menüüs nägin kirjas olevat känguruliha, aga seda hetkel ei pakutud. Põhiline rahvusroog on Fish and Chips. Ärgem unustagem Austraalia ja Briti ajaloolist seotust. Tänini on Austraalia riigipea Elisabeth II.
Kindlasti ei saanud me selle lühikese ajaga tutvuda rahvusroogadega, kuna tegime võimalikult palju ise süüa. Tõsi, kohalikest toorainetest. Toiduainete hinnad on meie omadega samas hinnaklassis. Kohati tundub, et isegi kallimad. Merilin (seesama Põlvamaa tüdruk) soovitas vaadata poest esskätt hooaja puuvilju.
Mangod olid just valminud ja väga soodsad. Just! Läksin poodi ja olidki täiesti ilusad ja valmis ilmega mangod letil. Hind oli ka soodne – kolm dollarit. Tükk. Kahe euro eest saab kolm Austraalia dollarit.
Kõige suurema vea tegin avokaadode ostmisega. Tütar Liisi oma tulevase abikaasa Graemega (kogu reisi organiseerijad ja sündmuse tähed) vaatasid mind muigelsui, kui kõndisin lettide vahel nagu laps kommipoes. Alles hiljem selgus, et avokaadosid ka müüdi tükikaupa. Taas kolmeka eest.
Aga kuna tegemist on eesti keele õpetajaga, kellel lugemis-, teadupärast ka kirjutamisoskus olemas, siis on ju kohatu emale näpuga näidata, mis päris suurelt kirja pandud. Tõsi küll, sulaselges inglise keeles, aga oskus on oskus ja ka seal kehtivad araabia numbrid.
Teenindajaid iseloomustab äärmine sõbralikkus ja abivalmidus. Absoluutselt iga kord ja igal pool. Algul olin meeldivalt üllatunud, et minu tagasihoidliku isiku vastu nõnda suurt huvi tuntakse. Perthi kesklinna poekeses pöördus müüjatar nõnda sõbralikult minu poole sõnadega: „Hello! How are You?“ Köhatasin just hääle puhtaks ja olin valmis hakkama pajatama, kuidas magasin ja kuidas hommikul sõin korralikult, et pikka päeva vastu pidada, kui juba oli tehing tehtud ning järgmine klient sai sõbraliku tervituse osaliseks. Too piirdus vastusega „Thank You, fine!“ Mina ei jõudnud sedagi öelda. Kui ebaviisakas eestlane!
Linnapildis ei näe suitsetajaid. Tõsi, kogu seal viibitud aja jooksul nägin vaid kümmet inimest, kel sigaret näpus. Esiteks pole see lubatud ja teiseks on sigaretipaki ostmine paras pähkel. Meie inimesele on Austraalias suitsetamine rahakoti mõrv. Üks sigaretipakk maksab kohalikus vääringus 39 raha. Võtsin aluseks Marlboro firmamärgi. Müüja, kellelt palusin luba pildistada tooteid, lisas veel, et ilmetud pakendid ja koledad pildid on just selle eesmärgiga välja töötatud, et vähendada ebatervislikku eluviisi.
Vähemalt on teada, et need eestlased, kes Austraaliasse tööviisaga rännanud, on jätnud suitsetamise maha. Põhjusega. Sama on alkoholiga. Kui vaadata näiteks õllehindu, siis ei kutsu ostma küll, aga samas on Austraalia õlu väga hea. Ostsin ja muigasin. Austraallased loomulikult Lätti ei lähe.
Kusjuures õllepudelite etikettidel on kirjas, kui palju võib märjukest tarbida, et pärast rooli taha istuda. Lubatud on 0,5 promilli. Seltskonnas tuli jutuks, kuidas Austraalias liikluskultuuriga lood on. Kohalik arvamus oli, et sealkandis on kohutavad autojuhid. Tuleb väga ettevaatlik olla. Kuna mina roolis ei olnud ja noorema tütre partner on väga hea autojuht ka paremal pool asuva rooli taga ning vasakul teepoolel sõites, siis jäid need ekstreemsused nägemata.
Ühtegi vana autot ei näinud. Enamik sõiduriistu olid neljaveolised, peamiselt uuemat tüüpi Land Roverid. Seal pole ka meie talve, kus teekate soola-lumeseguga kaetud. Üks faktor on muidugi ookeanist tulev soolaaur, aga see on pigem inimese tervisele kasulik ja auto tervisele märksa kahjutum. Kuna linnast väljaspool liiklesime vaid kiirteedel, siis nägime vähe selliseid teid, milleks võimsad masinad tegelikult sealsetes oludes vajalikuks osutuvad.
Kõige eksootilisem oli loomulikult floora ja fauna. Kui ikka kängurut ja koaalat ei näe, pole Austraalias käinud. Tegelikult olid esimesed tervitajad hoopis papagoilased. Algul ehmusin ära, et kanad lendavad, aga õnneks ei olnud need kodulinnud.
Koaalasid saab näha vabas looduses väga harva, seepärast on need armsad loomakesed turistidele vaadata ja ka 30 dollari eest katsuda looduspargis. Loomulikult ei jätnud me seda võimalust kasutamata ja tegime koaala Ellaga lähemat tutvust. Tema oli uudishimulike kahejalgsetega harjunud. Pärast käte desinfitseerimist pandi meile kaitsevest selga, et koaalaneiu meid kogemata ei küünistaks, anti ühte kätte eukalüptiviht, teise kätte loomake ja fotoseanss võis alata. Ella nosis vaid lehti, muust ta ei hoolinud.
Ka kängurud ei teinud meist eriti välja. Sattusime loomaparki keset päikeselõõska ja normaalsed elusolendid sel ajal pikutavad varjus, isegi dingo. Ainukesed, kes aktiivselt rahva seas liikusid, olid emud. Jaanalind oli ka ärgas, aga tema juurde võidujooksu tegema ei pääsenud. Tundus ohtlik olevat. Aga need kängurud, kes pikad koivad välja sirutatud, puu all puhkasid, olid ka päris sõbraliku olemisega, kuid pai teha siiski ei julgenud. Õhtustes uudistes näidati televiisoris meest, kes pärast känguru rünnakut haiglaravi vajas. Ilmselgelt ei olnud tegu loomapargi isendi teoga.
Inimesed on ka sealpool maakera kahe jalaga maa peal. Ainus, kes end tagurpidi keeranud, on kuu ja tähed. Kui tähelepanelikult vaadata, siis kuu silmad ja suu on kohad vahetanud. Nina on õnneks õigel kohal, Ja kui veel tähelepanelikumalt otsida, siis ei näe seal Suurt ega Väikest Vankrit. Aga on Lõunarist. No kui uuesti lõunataevast silmitsema lähen, otsin selle kindlasti üles.
Kui pidu peetud, küsis Prantsuse päritolu austraallasest peresõber minult, mis mulle Austraalias kõige rohkem meeldib. Vastasin kõhklemata ja ausalt – meeldivad inimesed, sest nende lahkus ja rõõmsameelsus julgustavad mind ka siin Eestis olema endiselt naerusuine ja optimist. Meeldivad hoiakud ja väärtushinnangud elule ja omavahelistele suhetele. Väärtustatakse perekonda, sõpru, teisi inimesi. Kõigisse suhtutakse lugupidavalt ja viisakusega. Ja loomulikult soojus. Nii otseses kui ka kaudses mõttes. Aitäh teile, lapsed!

 

 

Autor: Ülle Sillamäe
Viimati muudetud: 15/03/2018 10:22:18

Lisa kommentaar