Foto: Ülle Harju

Vastukaja

Vt ka 22.02. LõunaLehest lugu „Postiljon keeldub posti koju viimast”.

Lugesin LõunaLehest, et postiljoni süüdistatakse posti kohale viimata jätmises ja kohe järgmisel päeval juhtus lugu, mis sunnib sõna sekka ütlema.
23. veebruaril tuli Kanepi vallas Puugi külas kohale toimetada üks tähtkiri. Talus, kuhu kirja pidin viima, peetakse mitut kaukaaslast. Kui sinna on vaja posti viia, helistan alati ette. Seekord aga peremees telefoni vastu ei võtnud ja otsustasin niisama minna – kiri vaja ju kohale toimetada. Poeg oli kodus ja võttis kirja vastu.
Suur Kaukaasia lambakoer mind kirja üleandmise ajal ei rünnanud, aga kui autosse istusin, kargas lõrinaga autole külge. 400–500 meetrit jooksis kaasa ja kiskus hammastega autot, nii et ragises.
Kui koer lõpuks maha jäi, siis pidasin kinni ja vaatasin auto üle. Esiots oli vaevalt aasta vanal liisinguautol (Peugeot 208) puha ära kraabitud.
Helistasin uuesti koera peremehele, kes saatis naise vaatama. Naine tegi autost pilti ja lubas kahju hüvitada. Hästi, aga kui palju sekeldamist ja asjaajamist see tähendab! Tuju oli rikutud – mis Eesti Vabariigi 100. sünnipäev see nüüd on!
Sõitsin edasi Maaritsasse posti viima ja seal kah koer lahti. Teine postiljon, kes Soodoma külla posti viib, rääkis, et seal on koer hammastega autokummi päris läbi raksanud.
Minu postiringil on ühes majapidamises kuus (!) lahtist koera. Sinna ei julge ma üldse minna. Ja mitte ainult koertega pole häda. Suvel, kui rattaga posti viisin, hüppas kass palja kintsu külge: hambajäljed olid sees ja veri voolas.
Inimesed, mõelge ometi natuke postiljonide ja teiste külaliste peale ja hoidke oma koerad kinni!

 

Autor: Vanda Järv, ligi 30aastase staažiga postiljon
Viimati muudetud: 01/03/2018 07:38:10