Küsitlus

Kas oled alustanud kevadiste aiatöödega?

Eesti Vabariigi sünnipäevahommik Antslas

Ülo Pukk Eesti lippu heiskamas. Foto: Aivar Kroonmäe

Traditsiooniliselt korraldab kaitseliidu Antsla üksikkompanii Eesti Vabariigi sünnipäeval päikesetõusu ajal Antsla kesklinnas piduliku lipuheiskamise. Eesti 100. aastapäeva hommik tõotab tulla eriline ja osalema on oodatud kõik Antsla kandiga seotud inimesed.

Antsla vallamaja seinal ripub üks vana foto – aastal 1925, kui Eesti Vabariik sai seitsmeaastaseks, oli täpselt samasse kohta kogunenud nii suur hulk vallakodanikke, et kõik ei mahtunud pildile äragi. Aga siis olid ka teised ajad, Vabadussõjaga oli igaühel oma side: kes oli kaotanud poja, kes isa, kurbus oli värske ja mälestused valusad ...
Ka peale taasiseseisvumist on kaitseliidu traditsioonilisele lipuheiskamisele ja mälestusteenistusele kogunenud hulk vallarahvast, aga see ei ole võrreldav 1925. aastal toimunuga. Ent inimesed, kes sellel üritusel käivad, teavad, kui palju tähenduslikum on vabariigi sünnipäev, kui see algab ühise lipuheiskamisega päikesetõusul; ausammas pole enam lihtsalt kivimürakas, millest iga päev mööda sõidetakse, vaid see paneb päriselt tänutundes mõtlema neile inimestele, kellele see on püstitatud.
Kaitseväe paraad ei ole enam lihtsalt sõjatehnika näitamine, see on valmisolek kaitsta vaba riiki. Ja õhtune presidendi vastuvõtt ei ole enam „pingviinide paraad“, vaid vaba riigi sünnipäev.
Et seda tunnet – sügavat tänutunnet – jaguks terveks päevaks ja ka edaspidiseks võimalikult paljude inimeste hinge, kutsume kõiki Eesti Vabariigi 100. sünnipäeva tähistama. SA Kodanikuühiskonna Sihtkapital toel saime saata kutse iga vallaelaniku postkasti, oodatud on ka külalised.
Sündmusega kaasneb traditsiooniline Vabadussõjas langenute mälestamine Vabadussõja mälestussamba juures, vallamajas pakutakse pirukat ja sooja teed ning kaitseliidu Antsla üksikkompanii eestvedamisel süüdatakse küünlad kohalikel kalmistutel Vabadussõjas langenute haudadel ja osaletakse jumalateenistusel Urvaste kirikus.

Sünnipäevahommiku raudvara

Ülo Pukk on juba 80 aastat vana, aga ei pea paljuks igal aastal 24. veebruari varahommikul Litsmetsast Antslasse sõita, et sel moel austada Vabadussõjas võidelnuid, kelle seas oli ka tema isa Jaan Pukk (1899–1951).
„See on perekonna traditsioon,“ ütleb Ülo ise. Isa Jaan oli kaitseliitlane, kes aitas Vabadussõjas Eesti vabaks võidelda. Jaan Pukk arreteeriti 1951. aastal mõni päev enne Eesti Vabariigi aastapäeva, ta suri Tallinna vanglas 25. juunil 1951.
Ülo ise astus kaitseliitu kohe, kui see taasloodi, praegu on ta vanim kaitseliitlane meie kandis ning kaitseliidu Võrumaa maleva auliige. Kaitseliit ja sõjandus on teda alati huvitanud, 16 aastat töötas Ülo kaitseliidu valvurina Sänna baasis. Kaitseliitlastest sõprade seas on väga populaarne Ülo „Sänna baasi mesi“.
Kuidas Ülo Litsmetsast oma Ninasaare talust nii vara hommikul linna saab? Ülo vastas, et küll tütred aitavad, alati saab nii organiseeritud, et saab tuldud. „Mul on hea meel, et Eesti Vabariik, mille eest minu isa võitles, saab 100aastaseks. Mida rohkem kaitseliitlasi ja eriti noori paraadist osa võtab ja mida rohkem inimesi seda vaatama tuleb, seda uhkem on olla,“ on Ülo veendunud.
Ma ise pean tunnistama, ehkki olen Eestit kogu aeg armastanud, siis mina olingi see inimene, kes 24. veebruari hommikul mõnuga teist külge keeras, sest üle pika aja oli vaba päev.
Aga siis juhtus nii, et mu lapsed liitusid Kodutütarde ja Noorkotkastega ning nad kutsuti rivistusel osalema. Lipp heisatakse päikesetõusul ehk umbes poole kaheksa paiku, lapsed pidid aga koos marssimist harjutama ja seepärast varem kohale minema. Mäletan, kuidas seda harjutamist kõrvalt vaatasin ja kuidas Aivar Kroonmäe kohale tulnud lapsi meestele eeskujuks tõi ja see laste silmad särama pani. Läksin linna ja jäin rongkäiku ootama.
Ja siis see juhtus – hetk, mis muutis mu elu, mu väärtushinnanguid ja mu traditsioone –, kui nad oma väikese rongkäiguga sealt nurga tagant välja tulid, ja natuke hiljem, kui sinimustvalge lipp masti kerkima hakkas. See oli lihtsalt nii ülev, nii liigutav ja nii siiras armastusetunne, mis jäi minu sisse kogu järgnevaks päevaks, aastaks ja võib vist isegi öelda, et eluks.
Tõsi, mu lapsed pole enam aktiivsed kodutütred ja noorkotkad ja ma pole neid mitu aastat enam varahommikul kesklinna saatnud, aga mina ootan 24. veebruari hommikut nagu kolmeaastane, kes läheb sünnipäeva eelõhtul pidžaama asemel triiksärgiga magama ja teeb seda võimalikult vara, et sünnipäevahommik oleks pidulik ja jõuaks kätte võimalikult ruttu.

 

Autor: Evelyn Tõniste
Viimati muudetud: 22/02/2018 09:45:20

Lisa kommentaar