Eesti Vabariigi 100. aastapäevaks on meie inimesed välja mõelnud ja teoks teinud tuhandeid väiksemaid ja suuremaid kingitusi: kudunud hiigelvaipu, kasvatanud rukkililli, sõidutanud abivajajaid tasuta taksoga, teinud annetuse vähiravifondile jne.
Kõik need ilusad ja südamest tulnud kingitused näitavad, et Eesti inimesed hoolivad üksteisest ja omast riigist. Südantsoojendavate väikeste asjade pidupäevavaibaks „kokkukudumisel” on Eestis näha haruldast üksmeelt ja koostöövalmidust.
Kui aga küsida Eesti inimese käest, mis on meie riigi ja inimeste jaoks kõige suuremad ja tähtsamad asjad, mida oleks vaja ära või korda teha või, vastupidi, tegemata jätta, siis tekib kõhklev mõttepaus. Sageli pakutakse seejärel mõnda argist probleemi, mis isiklikus tavaelus tuska tekitab. Nagu mitmete Kagu-Eesti omavalitsusjuhtide suurim soov Eesti riigi käest – neljarealine Tartu-Tallinna maantee.
Või mida arvata aktsioonist tähistada Eesti Vabariigi aastapäeva ühise protestiviinaralliga Lätis? Kas ühe valitsuse käpardlikku aktsiisipoliitikat ja saja-aastast oma riiki on põhjust niiviisi kokku köita?
Poliitikutel oleks ka kindlasti ebameeldivam taluda vihast protesti Toompeal kui kaugel Lätis ...
Või ehk on tähtsam koondada jõud võitluseks selle eest, et noored inimesed massiliselt Eestist välja ei rändaks, Eesti üles ei kaevataks, paljaks ei raiutaks? Üks noor inimene ütles, et temas tekitab kõige suuremat hirmu plaan tarastada Eesti ühelt poolt Rail Balticu, teiselt poolt ülikindla idapiiritaraga: „Kui jamaks läheb, oleme lõksus!” nentis ta.
Eesti Vabariigi aastapäeva pidulauas on traditsiooniks süüa kiluvõileibu ja vaadata üheskoos telekast presidendi vastuvõttu. Ehk võiks seekord ka üles võtta arutelu, millised on meie kõige-kõige tähtsamad asjad, millel Eesti riik ja elu püsib. Mille eest võidelda sama tarmukalt, nagu vana(vana)isad võitlesid Vabadussõjas vaba riigi eest.

 

Autor: Ülle Harju, ylle@lounaleht.ee
Viimati muudetud: 22/02/2018 09:07:39