Mis tunne on verd anda ja miks selle eest raha ei saa?

Heidi Lainemaa verd andmas. Foto: Sten Sang

„25 aastat tagasi oleksite tõesti saanud vereloovutuse eest 21 rubla,“ naerab Tartu ülikooli kliinikumi verekeskuse juht Helve König mu omapärase küsimuse peale, kas vereandmise eest oleks võimalik ka raha saada. Küll saab tunda rõõmu heateo tegemisest.

Soovin seekord ka ise oma panuse anda, kahjuks jääb vere rauasisaldus paar pügalat nõrgaks. Oleksin kirja saanud tubli 21. vereloovutuskorra, kuid tuleb vapralt naasta kuu aja pärast.
Minust kõvemat tulemust näitavad uksest ootesaali hiilivad ülikooli tudengid. Võrumaalt pärit Heidi Lainemaa (20) vaatab veidi kartlikul näol ringi ning ulatab vastuvõtu õele ID-kaardi. Minutitega sisestatakse uue heategija andmed raali ning neiu võib edasi liikuda arvuti taha ankeeti täitma. Seal uuritakse vereloovutaja viimase aja tervisekäitumise ja reisimise kohta.
„Tahtsin tulla kohe, kui sain täisealiseks, aga kuidagi möödusid need kaks aastat doonoriks astumata,“ tunnistab Heidi. Jälgin vapra prantsuse keelt ja kirjandust tudeeriva tütarlapse teekonda algusest peale. Pärast ankeedile vastamist juhatatakse ta edasi hemoglobiini mõõtma.
„Sain tulemuseks 138. See ületab naiste piirmäära suisa 13 pügala võrra ja veregrupiks määrati A negatiivne,“ on tudeng uhke hea tervisliku seisundi ja uute teadmiste üle.
Edasi hindab järgmine naerusuine meedik elukinkija vererõhku. See on sutikene madal, kuid jääb igati lubatu piiresse. Heidi võib liikuda suure finaali saali!
„Nõelu ikka kardan ja pisike hirm on sees, kuid kuna tutvusringkonnas on tublid doonorid, siis sain oma pelgusest võitu,“ avaldab punasel vipitoolil lamaja. Jälgin huviga neiu näoilmet ja kehakeelt ning loen sealt välja kerge ärevuse ja sügava rahulolu. „Tulimegi siia, et teha jõulude puhul üks heategu,“ avaldab Heidi oma teo sügavama tagamõtte.

Hispaania-huviline senjoriita

Heidiga koos tuli abivajajatele elu kinkima Võrumaalt pärit sõbranna Laura Ermel (20). Neiu õpib samuti Tartu ülikoolis ning on keskendunud hispaania keelele ja kirjandusele. Püüan vaimukas välja paista ja hüüatan „Holà!“ Laura kõrvale seistes. Saan kohe teada, et see on juba vana nali ning häbenen veidi.
Viin jutulõnga kiirelt eemale ja saan teada, et kuuma maa keele uurija õnneks nõelu ei karda. „Kuid tätoveerima ma siiski ei läheks. Emalt olen saanud teadmise, et see pole ohutu ning pigem hoian oma naha puhta,“ selgitab ta.
Doonoriks soovis Laura saada täisealiseks saamisest peale ning nüüd võttis lõpuks julguse kokku ja tuligi koos sõbranna Heidiga. „Sain teada, et mu veregrupp on A positiivne,“ sõnab ta.
Hemoglobiininäit ületas Heidi oma lausa kahe pügala võrra, ulatudes 140 piirini. Aasin veidike vapra neiu kallal ja küsin, kas rammu on lausa nii palju, et pärast loovutust põllu peale maakive veeretama minna. Minu väljakutse saab väärika vastuse: „On küll!”
Samal ajal loen talle peale sõnad, mida olen üle kahekümne korra kuulnud. „Võta täna hästi rahulikult ja joo palju vett. Ei mingit trenni ega saunaminekut. Ka pikki jalutuskäike pole hea täna ette võtta,“ pean samal ajal verd loovutavale neidisele epistlit. Siirad silmad kuulavad mind huvitatult ja tunnen, et sain esmadoonoritele anda super toreda kogemuse. Soovides teha oma jõulukinki, said nad südamest tulnud algatust jagada LõunaLehe lugejatele.
Miks olen ise juba 20 korda verd andnud? Alustasin oma doonorikarjääri suvepealinnas Pärnus, kuhu jäi 18 loovutuskorda. Seal tekkis mul oma lemmikõde, kes töötas kolmapäeviti. Kõik teised õed ei olnud kahjuks nii profid. Kõige õõvastavam oli juhtum, kui kogenematu õde surkis mitu minutit jämeda metallnõelaga mu veeni kallal ja lõpuks helistas mu lemmikule, et too edasi aitama tuleks. Tundsin tõsist soovi lihtsalt lahkuda ja enam mitte kunagi tagasi tulla.
Kõigi ehmunute rahustuseks saan kinnitada, et Tartus on mu kogemused ülivõrdes head. Tunnen end alati kui taevasse sattunu: ligi viis kena naisterahvast muudkui tupsutavad ja poputavad mind ning uurivad, kas kõik on hästi. Jah, kõik on parimas korras, sain anda oma panuse ning võimaluse aidata kasvõi iseenda lähedast, kes võib tulevikus vajada vereülekannet, kuna on juhtunud õnnetus või on plaanilise operatsiooni vajadus.

Kuhu jäid rublad?!

Olles vereloovutajate jälgimisega ühele poole saanud, jääb ajakirjaniku raudsete pihtide vahele verekeskuse juht isiklikult. Helve König juhatatakse rõõmsalt minu ja kaustiku ligi ning algab põhjalik ülekuulamine.
Miks ikka enam vere eest raha ei jagata? „Töötan verekeskuses 1985. aastast alates ja tol ajal nägime siin erinäolist klientuuri,” kirjeldab heledapäine meedik nõukogude aega. „Paljudel juhtudel pidime suisa otsima põhjuse, et alkohoolikut minema saata. Tol hetkel ta ju võis kaine olla, kuid elustiil peegeldus kirkalt inimese välimuses.“
Ilmselt oli topsisõpradel vaja rublasid uue õllelaari jaoks ning vere hind oli piisav oma sõltuvuse teenimiseks. 1997. aasta alguses lõpetati vereloovutuse eest rahalise tasu maksmine ja olukord muutus viisakamaks.
„Tänapäeval tulevad oma panust andma inimesed, kes soovivad head teha. Siia saabudes on nad sõbralikud ja heas tujus, kuna saavad oma missioonist aru,“ kirjeldab keskuse juhataja. „Kõige enam vajatakse doonoriverd traumajuhtumite korral: autoavariid, pussitamised... Ka siirdamiste puhul võib kuluda kuni kakskümmend liitrit verd!“

Komandopealik loovutas verd 50. korda

Viin jutu afereesdoonorluse peale, mille puhul annetaja vereringest eraldatakse trombotsüüdid ja vereplasma. Samal ajal kannab tark masin tagasi vere punalibled. Kogus jääb pea samaks, mis tavalise veredoonorluse puhul, aga näiteks plasmafereesil kogutakse kolm ravidoosi plasmat, milleks muidu läheks vaja mitme täisveredoonori abi.
Kuna patsient vajab tavaliselt rohkem kui ühte ravidoosi, on alati parem, kui üle kantakse sama doonori plasmat, sest see vähendab vereülekandel tekkivate reaktsioonide riski. Plasmaferees sobib doonoritele, kes taluvad hästi vereloovutust ning kel on protseduuriks sobivad veenid. Afereesidoonorid on ainult mehed.
Vanasti käis afereesiprotseduur nii, et mõlemad käed olid kanüülidega kaetud. Nüüdseks toimub menetlus vaid üht kätt augustades.
Lõuna-Eesti päästekeskuse Tõrva päästekomando pealik Alor Kasepõld tegi oma viiekümnenda loovutuse 2017. aasta 21. juulil. Saan sellest teada, kui suhtleme Tõrva Firefightersi heategevusliku kalendrimüügi teemal.
Trombotsüütide ja vereplasma loovutuseks valitakse just mehi, kuna naistel tekivad pärast sünnitust antikehad, mis takistavad loovutust. „Soovitame pärast afereesiprotseduuril käiku kaks nädalat eemale hoida lõikehaavaohtlikest olukordadest. Metsa puid tegema minna ei maksaks. Seda just sel põhjusel, et protseduuri ajal suunatakse vereringesse hüübimist pärssivat ainet. See omakorda võib muutuda ohuks, kui inimene end vigastab ja veri ei hüübi tavapärasel kiirusel,“ selgitab verekeskuse esindaja.

Kiirabiautod verekottidega ringi ei vura
Uurin reipalt edasi, kas ka õnnetusele sõitval kiirabibrigaadil on ikka verekott autos varuks. „Tavalisele väljakutsele minnes me verd kaasa ei paki. Kui on teada, et olukord on ülikriitiline ja vajalik võib olla kohapeal tehtav ülekanne, paneme kaasa termopakendis verekoti. Siiski on alati kergem ja ohutum teha vereülekannet haiglas. Siis saame korrektselt tuvastada veregrupi,“ selgitas Helve König.
„Heal päeval käib meil kliinikumis sadakond heategijat verd loovutamas, keskmine tulemus on umbes 40 soovijat päeva kohta,“ annab ta ilusad arvud ajakirjanikule üle. Soovin staažikale meditsiinitöötajale vererohket uut aastat.

Põlva-, Valga- ja Võrumaa inimesed saavad doonoriks hakates heateo teha Tartu ülikooli kliinikumi verekeskuse väljasõidu ajal. Värske info ilmub veebis aadressil
https://www.kliinikum.ee/verekeskus/vastuvotuajad/vaeljasoidugraafik.

 

 

Autor: Sten Sang
Viimati muudetud: 11/01/2018 09:34:37