Oma lemmikutel hoiab Maris Kurm hoolega silma peal. Foto: Sten Sang

Süngel õhtul keeran oma musta auto veel mustemasse Tartu kõrvaltänavasse. Aknal tervitab mind õudusfilmist pärit Annabelle nukk. Värisevate kätega võtan tagaistmelt šokolaadikoogi ja astun sisse majja, kus elab kolmkümmend viis nukku. Üks gooti naine ka!

Õhustik on küll kõhedust tekitav, ent majaomanik Maris Kurm (35) tervitab mind üsna sõbralikul moel. Põristab armsalt r-i ning lehvib mustas rüüs oma hiigelsuures elamises ringi.
Uurin kärmelt, et kui tolerantsest Tartu vaimuga linnast Põlvasse ja Võrru tulla, kas kohtab siin ka väiksemale asumile omast piidlemist. Näeb ju tume daam ekstravagantne välja: suvisel ajal riietub üleni punasesse nahka!
„Viimane kord, kui käisin DND kontserdil Põlva Undergrounderis, siis mõned inimesed huviga jälgisid mind. Et nagu uus inimene ja midagi teistsugust või nii ... Võrus ma pole seda väga täheldanud. Kodulinnas Tartus on enamik elanikke gooti stiili ja punkaritega harjunud, seega eriti ei vaadata,“ vuristab ta kärmelt.
Räägime edasi maakohtadest ja selgub, et Maris polegi nii väga linnapreili. Nukukoguja koolivaheajad möödusid vanavanemate juures Siimustis. „Kujutan end tegelikult väga hästi ette maal elamas!” teatab ta rõõmsalt. „Ei karda ma sõnnikut ega sigu, kanu ega muid koduloomi. Maal sai aidatud küülikuid toita ja sigade eest kandsin hoolt. Usun, et isegi saaksin hakkama ja linnakära on nagunii tüütu.“
Kuid maakohtade probleem on tema meelest see, et ei pruugi leida tööd ja peab ikkagi oma bensiini kulutama linna tööle sõitmiseks. Mitu tema head tuttavat käib maalt linna tööle ja see pole sugugi väike aja- ja bensiinikulu, tõdeb ta.
Samuti peab leidma aega, et oma maakodu ja aed korras hoida. Üldplaanis hindab rokinaine end siiski rahu ja vaikust armastavaks olendiks. Ainult paar korda aastas käib ta suurematel metal’i- ja rokiüritustel.

Garderoob veebiavarustest
Kui gooti stiilist rääkida, siis Marisele sümpatiseerisid juba teismeliseeas naiselikud riided, sitsid-satsid ja korsetid. „Tellin rõivaid veebist, kuna vabariigi alguses polnud selliseid erilisi riideid kuskilt võtta. Olgem ausad, praegugi ei ole! Väga hea kvaliteediga on näiteks Phaze Clothing, Fantasmagoria ja X-Trax,“ soovitab ta teemast intrigeeritutele.
See stiil ei ole just väga odav: uhkelt rõivastuja kõige kallim kostüüm maksab suisa 200 eurot. Samas ei julge kenitleja odavat ja tundmatut tellida, sest pelgab petta saamist.
„Õnneks pole minuga nii veel juhtunud. Hind määrab kvaliteedi ja ma ei nurise oma riiete üle. Aastas kuluvat summat mul pole võimalik hinnata, on aegu, kui ma üldse midagi ei telli. Kuna mu riided on mitmeid kordi läbi pildistatud Kairi Raua poolt, siis ikkagi oleks hädasti midagi uut vaja. Paratamatus!“ siristab Maris naeru mugistades.

Nukuhobi on neelanud mitu tuhat eurot
Gooti ja „Star Warsi“ nukkude peale sattus kollektsionäär lihtsalt netist midagi roosadest barbidest erinevat otsides. „Märkasin BEgothsi nukke ja tellisin omale kuuenda kollektsiooni Evening Storm. Kollektsioone on kokku üheksa. Vaadates Bleeding Edge Gothi seeriat tekkis mul kohe idee, et soetaksin endale mõned. Nii asus neid nukke mu koju elama juba kaheksa. Plaanis on veel tellida!“ raporteerib fänn.
Tähesõdade karakteritest saabus esimesena Hasbro toodang Queen Amidala Ultimate Hair. Viimased ostud tulevad Hot Toysi ja Sideshow’ toodangust ja on kõvasti kallimad.
„BEgothsi nukkudest on lemmik Raven Dragonfire, mis ilutseb ahjusimsil keskmisena oma rokokoo stiilis kleidiga. Ravenit armastan enim, kuna ta torkas tugevalt silma ja on massimoest erinev,“ annab sünge daam ülevaate.
„Star Warsi“ omadest sümpatiseerib enim Darth Vader. Naine on tegelaskuju põhjalikult uurinud ja nimetab tüüpi õnnetuks tegelaseks, kes tumedale poolele meelitamise pärast kaotas kõik. Marisel on kuluka hobi peale läinud suisa paar tuhat eurot. Muiates nimetab ta uhket kogu enda pensionifondiks, sest ajaga kujude väärtus pigem suureneb.

Vaba hing
Uskuge või mitte, aga Marisel on ohtralt sõpru kõige erinevamatest kultuurikihtidest. „Tegelikult ei loe mitte stiil, vaid inimene ise ja tema suhtumine. Inimesi ei maksa ainult riietuse ja maailmavaate järgi valida, see ei näita erilist ajude olemasolu. Kunagi puutusin kokku satanistidega, kuid ise ma kuhugi ei kuulu. Olen sõltumatu ja vaba, ei taha olla üks karja seast,“ võtab massist erineja loo kokku.
Modellitööga on nahksete kostüümide armastaja tegelenud kaks ja pool aastat. „Alustasin isikliku abistaja töö kõrvalt, kuid hiljem hakkasin täielikult modelliks,” räägib ta. „Sattusin Tähe tänava kunstikooli väga hea sõbranna soovitusel, kes oli seal samuti varem töötanud.”
Algul muretses ta pikalt paigal püsimise nõude pärast. Ruttu selgus, et vajalikke puhkepause jagatakse heldelt. Tudengidki pole robotid, et suudaksid mitu tundi järjest maalida või joonistada. Modellina töötab ta Tartu kunstikoolis, lastekunstikoolis ja ülikooli kunstide osakonnas vanas anatoomikumis. Viimasest karjäär algaski. Tänu õpilastele poseerimisele on Maris leidnud ohtralt vahvaid uusi tuttavaid ja saab oma võõrkeeleoskust arendada.
„Kõige paremini tasustatakse alasti poseerimise ja skulptuuri eest. Tasu on igal alal erinev, aga mina olen rahul. Kui neiud-noormehed ei häbene oma keha, siis soovitan seda tööd,“ paljastab Maris modellitöö telgitaguseid.
Temale andis modelliks olemine kõvasti enesekindlust juurde ja tuli oskus oma keha armastada. „Noorena olin väga enesekriitiline ja madala enesehinnanguga. Modellitöö on nagu teraapia. Vaatad, kuidas iga kunstnik mind erinevalt teeb, ja ei häbene end enam!“ rõõmustab kunstilemb.

 

Autor: Sten Sang
Viimati muudetud: 11/01/2018 09:28:24