Küsitlus
Ilm täna
Võru
18°
Põlva
18°
Otepää
17°
Tartu
18°
Antsla
17°
Valga
17°
Räpina
19°
Tõrva
17°
Võru
20°
Põlva
20°
Otepää
19°
Tartu
20°
Antsla
20°
Valga
19°
Räpina
20°
Tõrva
19°
Võru
23°
Põlva
23°
Otepää
22°
Tartu
22°
Antsla
22°
Valga
23°
Räpina
23°
Tõrva
22°

Tunnid idapoolseimas piirilinnas

Saada sõbrale

Turvakood
Koodi uuendamiseks kliki siia
Seda silda mööda saab Narvast Venemaale. Foto: Mari-Anne Leht

Elanike arvult Eesti kolmandas linnas tunnetad nii ajaloo hõngu kui ka hävitustöö jälgi. Narva jõe kaldal asuvad bastionid pärinevad 17. sajandist ja tühimikud linna eri paigus meenutavad idanaabri õhujõudude lauspommitamist 1944. aastal.

Jaanuari neljanda päeva hommikul alustame Tiiaga bussisõitu Tartust Narva, et värskendada tutvust piirilinnaga.
Otsustame sõidu ajal, et linnusesse ei lähe, kuna oleme seal varem käinud ja muuseumis kuluks kindlasti pool meie viiest tunnist, ning sellegi, et väljume bussijaamas, sest siis näeme, kuhu tagasisõiduks peame minema.
Bussi lõpp-peatus on raudtee vastas ehk Aleksander Puškini tänava alguses kõnnitee ääres. Silmad otsivad bussijaama. Meie küsimusele bussijaama kohta, vastas bussijuht, et linnas sellist hoonet ei olegi ning samast kohast alustavad kõik Tartu, Tallinna ja mujale väljuvad kaugliinibussid sõitu. Vaat kus üllatus! Veidi üle 57 000 elanikuga linnas ei ole tänini bussijaama.
„Ei tea, miks meil bussijaama ei ole,” kehitavad kohalikest ootajad õhtupimeduses bussi oodates õlgu. Veidi eemal asuvast hoonest saab vajaduse korral sõidupileti osta.
Hommikupoolikul kõnnime mööda Puškini tänavat tagasi Peetri platsini. Tänava ääres näeme muu hulgas väikeste poodide ja asutuste kakskeelseid silte.
Katseks eesti keelega hakkamasaamiseks küsisime otsemat teed Raekoja platsile. Eakas naine teretas küll eesti keeles vastu, kuid tahtis, et jätkaksime vene keeles. Nendele ilmselt ongi väikeste poekeste ja asutuste venekeelsed sildid mõeldud.
Järgmisena palusime juhiseid tudengieas neidudelt. Soravalt, kuigi väikese aktsendiga selgitati rõõmsalt eesti keeles, kuidas raekoja juurde jõuda.
Rohkem kui märtsipommitamisest püsti jäänud 17. sajandist pärit, kuid aastakümneid remonti ootav ja suletud ustega raekoda huvitas meid kõrvalasuv Tartu ülikooli Narva kolledž.
Imetlenud eest valget ja külgedelt punast omanäolist õppehoonet väljast, otsustasime peagi naasta, et kolledžis ringi jalutada ja selle kohvikus Muna lõunatada.

Kolledž ja Aleksandri kirik

Kolledži koridorides saime segamatult kõndida ja mõnda õppeklassigi klaasukse kaudu piiluda. Infolauast öeldi, et õppuritest on majas vaid täienduskoolitustel osalejad.
Mõnikord võib isegi reklaami uskuda. Kolledži peaukse ees oleval plakatil kiideti majas töötavat Muna kohvikut. Kuna me mujale ajapuudusel ei jõudnudki, ei saa kohvikut linna teiste söögikohtadega võrrelda, kuid hubaselt tundsime end Munas igatahes. Tasasel häälel suhtlevad külastajad, viisakas eestikeelne teenindamine, seinal eestikeelne menüü ja maitsev toit tekitas tunde, nagu istuksime Tartu või mõne teise eestlaste ülekaaluga linna kohvikus. Narvas ei ole eestlasi kümmet protsentigi.
Vahel läheb nii, et satud võõrama linna huvitavasse kohta alles siis, kui kojusõidu aeg kuklas tiksumas. Nii läks ka meil Aleksandri kirikuga, kuna arvasime ekslikult, et saame ainult ümber pühakoja jalutada. Kellatorni uks oli veel viimaseid minuteid avatud, kuid lahked naised kutsusid meid sisse ja lisasid, et osa külastajaid tuleb kirikut vaatama just sulgemise eel.
Ostame piletid ja sõidame liftiga kellatorni kuuendale korrusele. Igast aknast avaneb vaade linna erinevale kohale, ka ida poole. Kellatorni korrustel saab põhjalikult kiriku ajalooga tutvuda, kuid selleks tuleb aega varuda.
Torni allkorrusel toimuvad jumalateenistused. Proua Milvi infolauast ütles, et jumalateenistus on igal pühapäeval ja eestikeelseid kirikulisi on 60 ringis. „Õpetaja sõidab siia Käsmust,” ütles ta. Milvi sõnul elab Narvas ligi 4000 eestlast.
Saame ka suurde kuusnurksesse saali kiigata. Narva Aleksandri kirik ehitati 1881–1884 Kreenholmi manufaktuuri luterlastest töötajate tarvis, kiriku torn hävis peale viimast suurt sõda ja taastati läinud kümnendi lõpus.
Kreenholmi manufaktuuri hoonete juurde me ei jõua, sest kesklinnast on sinna ligi kolm kilomeetrit.

Bastionid ja Pimeaed

Esimesed bastionid rajati Narva juba 16. sajandi alguses, sajandi lõpul ehitustööd jätkusid. Bastione ehitasid peamiselt rootslased, kuid peale Põhjasõda jätkasid töid Narva vallutanud venelased.
Üheksast bastionist on alles kaheksa ja suurim neist, Victoria, on külastajatele avatud. Külmal ajal talvituvad kasemattide teisel korrusel nahkhiired ja sellepärast külastajaid sinna ei lubata.
Meie ei saa kahjuks ka esimesele korrusele, sest bastioni pääseb ainult giidiga ja praegu kaks korda päevas. Esimeseks külastusajaks oleme hiljaks jäänud ja teine aeg enam meile ei sobi. Näeme vaid omaaegset püssirohukeldrit, kus praegu on külastuskeskus. Keldris on bastione tutvustav ekspositsioon ja turistidele veidi infomaterjali.
Mõistagi on Peetri platsil asuvas i-punktis palju rohkem infomaterjali ja seal on töötajatel külalistega tegelemiseks aega. Muu hulgas kuuleme neilt, et eestlasi käib külmal ajal Narva i-punktis vähe.
Pimeaed on bastionide peale rajatud park, mis kümmekond aastat tagasi meenutas üsna räämas ala, kuid nüüd jätkuvad pargis rekonstrueerimistööd ning osa alast on juba korda tehtud.
Pimeaiast on hea vaade ida poole ja sillale, kus liigub sel päeval inimesi rohkem kui autosid: kes tuleb Ivangorodi poolt, kes kõnnib sinnapoole.
Pimeaiaga paralleelselt kulgeva Koidula tänava ääres püüab pilku mitu taastatud, kuid ka unarusse jäetud omanäolist maja, aga ka viis-kuus 1956. aastast pärit üksteisega detailideni sarnast kahekorruselist halli kortermaja.
Piirilinnas veedetud tundide lõpul saame meeldiva üllatuse osaliseks: pimeduse saabudes süttis Aleksandri kiriku kellatorni kuuenda korruse akendes helepunane valgus.

 

 

Autor: Mari-Anne Leht, ylle@lounaleht.ee
Viimati muudetud: 11/01/2018 09:24:16

Lisa kommentaar

image with code
Koodi uuendamiseks kliki siia