Plaanitav laane- ja salumetsa kaitseala Eesti lõunatipus, välja on lõigatud alad, kuhu kaks ettevõtet soovivad rajada dolokivikaevandused kokku ligi 140 hektarile maale. Kaart: maa-amet

Keskkonnaministeerium raporteeris aasta lõpus suurest keskkonnateost: kaitse alla võetakse umbes 33 000 hektarit laane- ja salumetsi, mille valisid välja eksperdid. Enne seda oli aga kabinetivaikuses lõigatud ilusamatest metsadest välja tükid, mille all leidub rahaks tehtavat maavara. Ohvriks langes ka loodusväärtusi täis Eesti lõunatipp.

„Oleme hämmingus keskkonnaministeeriumi otsusest jätta Peetri jõe maastikukaitseala juurde planeeritavast salu- ja laanemetsade kaitsealast välja Naha ja Kalkahju kaevandusala,” ütles Eesti looduskaitse seltsi (ELKS) Varstu osakonna juht Silver Sild.
Laane- ja salumetsa kaitseala oli kohalike looduskaitsjate viimane lootuskiir. Juba neli aastat võitlevad nad ettevõtjate plaani vastu teha Eesti lõunatippu ligi 140 hektarile maale kaks dolokivikaevandust. Ala on seni inimtegevusest peaaegu puutumata, mistõttu on täis mitmesuguseid loodusrikkusi.
„Peetri jõe kaitsealal elab üle 50 esimese ja teise kategooria kaitsealuse looma ja taimeliigi, puhtas külmas jõevees elavad üliharuldased kalad ja kahepaiksed, nüüd aga antakse arendajatele vabad käed selle kõige hävitamiseks!” ohkas lähedal asuva Mõniste muuseumi juhataja Hele Tulviste. „Selle paiga õnnetuseks on õhukese pinnakatte all olev dolokivi. Materjal, mida on võimalik väheste kulutustega muuta suureks rahaks. Meie keskkonnaministeeriumile on tähtsam maavarade rahaks tegemine, samal ajal on jõe teisel, Lätimaa-poolsel kaldal moodustatud kõige rangemate tingimustega kaitseala loodusväärtuste säilitamiseks.”
Planeeritavate kaevanduste alal on korduvalt nähtud must-toonekurge ja habekakku, kasvab ohtralt kaitsealuseid taimeliike jne. Need asjaolud pole olnud piisavad, et kaevandusest pääseda – lendoravat pole ju õnnestunud leida ...
ELKSi taotlus laiendada Peetri jõe maastikukaitseala 1200 hektari võrra jäi ministeeriumisse toppama.

Salumets ulatas päästva õlekõrre
Kui keskkonnaministeerium otsustas kuuse raievanuse alandamist korvata laane- ja salumetsade range kaitse alla võtmisega, siis avastasid metsaeksperdid, et juhtumisi kasvavad kõige ilusamad ja suuremal alal laane- ja salumetsad just Eesti lõunatipus. Tekkis lootus, et metsakaitseala võtab ka planeeritavate kaevanduste ala oma rüppe.
Metsaekspertide ministeeriumile esitatud ettepanekus nii seisiski. Kuid 19. oktoobril peetud laane- ja salumetsa range kaitse koosolekul (osalesid Maris Saarsalu (KeM), Renno Nellis (EKO), Asko Lõhmus ja Anneli Palo (TÜ), Taavi Tattar (KeA), Toomas Hirse, Rainer Laigu, Mikk Männiste, Kristjan Tõnisson (RMK)) löödi lauale nimekiri maatükkidest, mille väljaarvamist laane- ja salumetsa kaitsealast soovis ministeerium põhjusel, et need kattuvad mõne maavara maardlaga.
Osa aladest arvatigi juba sel koosolekul välja, kõige suurem tükk (ligi 900 ha) võeti maha plaanitavast Põdrangu kaitsealast Lääne-Virumaal, sest selle sisse jäävad täielikult Kuie ja Kuie II uuringuruum, kuhu plaanitakse kaevandusi. Selgituses seisab: „Tehnoloogiline dolomiit, mida peetakse ülioluliseks.”
Välja lõigatud maardlate asemele otsiti teised metsatükid, näiteks tegid metsateadlased ettepaneku range kaitsega sihtkaitsealaks ümber tsoneerida salu- ja laanemetsatükke Meenikunno kaitseala piiranguvööndis.
Ülejäänud nimekirjas olevate maade, sealhulgas Eesti lõunatipu Karisöödi laane- ja salumetsa kaitseala kohta pidi lõpliku, poliitilise otsuse langetama keskkonnaminister Siim Kiisler (IRL).

Poliitiline otsus: maavarasid peab saama kaevandada
14. detsembril avalikustatud otsus oli looduskaitsjatele nagu külm dušš. Keskkonnaministeeriumi looduskaitse osakonna juhataja Taimo Aasma vastas küsimusele, miks Naha ja Kalkahju kaevandusala koos teiste maardlatega metsakaitsealast välja lõigati: „Metsatüüpide tüpoloogilise esindatuse parandamise tervikplaani tehes võtsime arvesse ka teisi ressursse (nagu maavarad) ja riiklikke eesmärke. Sellest lähtuvalt tegi keskkonnaministeerium otsuse, millised maardlad jäävad loodavatele kaitsealadele ja millised mitte. Kalkahju ja Naha dolokivimaardlad loodavale kaitsealale ei jää, kuna kehtestatav kaitsekord loob olukorra, kus maardlate kasutusele võtmist ei ole võimalik edaspidi isegi kaaluda, sh viia läbi mõjude hindamist jmt. Piirkonnas ei ole tagatud varustuskindlus, 50 km raadiuses ei ole teisi ehitusdolokivi ega -lubjakivi karjääre ja Eesti geoloogilise ehituse tõttu ei ole selles Eesti piirkonnas ka alternatiivseid asukohti nende maavarade kaevandamiseks.”
„Mul on kahju, aga liigume ikka edasi,” kommenteeris laane- ja salumetsaekspert Asko Lõhmus. „Poliittehniliselt saan ma aru: ilma reaalse keskkonnamõju hindamise protseduurita ei ole võimalik öelda, milline oleks nende kaevanduste keskkonnamõju, ning looduskaitse osakond ei taha kogu kaitseala moodustamise protsessis jääda kinni ilma argumentideta vaidlusse, kas nendes kohtades saaks kaevandada keskkonnasäästlikult või ei saa. Seega see otsus ei tähenda, et sinna kaevandused tulevad, vaid üksnes seda, et kaevandusi saab (edasi) planeerida. Otsuse hind on aga see, et kui kaevandused jäävad tulemata, siis neid alasid tulevikus olemasoleva kaitsealaga liita saab olema väga tülikas ja samuti ei kaitse praegu seal olevaid metsi raiest miski muu peale RMK hea tahte.”
„Käisin 31.detsembril metsas ja leidsin Kalkahju kaevandusalal põhjaosa haavikust mitmel puul haavanäätsu (III kategooria kaitsealune seeneliik), samuti märkasin kasvamas metsa vääriselupaiga tunnusliike nagu roosa pess, haava-tuletaelik ja samblaliik kännukatik – tegu on uurimist ja kaitsmist väärt alaga,” märkis teine metsaekspert Anneli Palo. „Kaevanduseralduse lõunaosas on säilinud üks piirkonna vanimatest metsasaludest. Loodan väga, et RMK ei teosta alal kuni keskkonnamõju hindamise lõpuni hooldusraieid, rääkimata lõppraiest,”

Looduskaitsjad võitlevad edasi
Silver Sild kinnitas, et ELKSi juhatus teeb 8. jaanuari koosolekul keskkonnaministeeriumile ettepaneku jätta Naha ja Kalkahju kaevandusala seni planeeritud salu- ja laanemetsade kaitsealasse sisse. Mingit lootust looduskaitsjad sellega seoses aga ei hellita.
Kuna keskkonnaministeerium on keeldunud ka Peetri jõe kaitseala laiendamisest (minister Siim Kiisleri lakooniline otsus 19.12.2017, vastuseks viieleheküljelisele põhjendusele kaitseala vajalikkusest), jätkab keskkonnaamet viis aastat tagasi kaevandajate soovil alustatud keskkonnamõju hindamist.
Keskkonnaameti maapõuebüroo maapõue peaspetsialist Martin Nurme: „Kui kaitsealasid ei moodustata ning kaevandajatel on soov edasi minna oma kaevandamislubade taotlustega, siis tuleb keskkonnamõju hindamised viia lõpuni. Keskkonnaamet tugineb keskkonnamõju hindamiste lõpptulemustele, otsustades nende põhjal, kas anda kaevandamisluba või mitte.”
See, kas ja milliseid uuringuid on alal vaja veel teha, selgub Nurme sõnul keskkonnamõju hinnangu tulemustest. Et tegu on riigipiiriülese asjaga, on keskkonnamõju hindamise järelevalvaja keskkonnaministeerium.
Kas kohalikul omavalitsusel ja RMK-l, kelle metsamaa all dolokivi asub, on mingi võimalus kaevandamist takistada? Martin Nurme: „Iga menetlusosaline võib taotluse menetluse protsessis kaasa rääkida. Keskkonnaamet analüüsib kõigi osapoolte seisukohti ja argumente otsuse tegemisel.
Lähtuvalt keskkonnamõju hinnangu tulemustest teeb loa andmise või mitteandmise lõpliku otsuse keskkonnaamet.”

RMK kohe raiuma ei torma
Kuna kaitseala ei tule, kaob kaevandusalalt ka lageraiekeeld, mis kehtis 2015. aasta suvest.
RMK Võrumaa piirkonna metsaülem Agu Palo kinnitas, et suurt raiumist seetõttu siiski tulemas pole. „Kaevandusalal on suuremalt jaolt noored metsad, kus teeme vaid harvendusraiet,” selgitas ta. Metsaülem on endiselt seisukohal, et piirkonnas hästi kasvavate metsade majandamisest tõuseks riigile suurem tulu kui kaevandustasudest.
„Oleme sinna ehitanud riigimetsa majandamiseks teid 1,5 miljoni euro eest,” nentis ta. „See on nüüd sisuliselt mahavisatud raha, vaid kaevandusautod ja seenelised-marjulised saavad rõõmu tunda, et saab autoga otse platsi sõita.”
Silver Sild ütles, et Eesti looduskaitse seltsi Varstu osakond võitleb kindlasti edasi selle eest, et Eesti lõunatippu dolokivikaevandust ei tuleks. „Piirkond on suures osas läbi uurimata, seal keskkonnaameti tellimusel looduskaitseekspertiisi teinud Eestimaa looduse fond soovitas samuti lisauuringuid teha,” sõnas ta. „Oleme seisukohal, et senini inimtegevusest peaaegu puutumata maanurk võikski jääda rohealaks ka väljaspool Peetri jõe kaitseala piiri. Kaevandust ei tohiks sinna teha juba seetõttu, et kaevandusvesi on plaanis pumbata Peetri jõkke, mis rikuks ära lõheliste ning teiste haruldaste veeliikide elu- ja kudemispaiga. Peetri jõgi suubub Koiva jõkke, mistõttu võib kahju kujuneda piiriüleseks.”
Järgmise sammuna kavatsevad looduskaitsjad esitada oma seisukoha Rõuge vallavalitsusele. Varem kuulus piirkond Mõniste valla alla, mis juba välistas oma arengukavas kaevanduste rajamise.
„Kindlasti tuleb nõuda laiapõhjalist ja ka kaevandusalade lähiümbrusele avaldatava keskkonnamõju hindamist,” soovitas metsaekspert Anneli Palo. „Müra- ja tolm avaldavad mõju vähemalt lähema 5 km elustikule. On eksitav, et dolokivivarude puhul ei märgita ära, et tegelikult on Lätis Ape kõrval ju kaevandus olemas. Kui alkoholi "kaevandame” Apest, miks siis dolokivi ei saa?”

Keskkonnaministeerium alustas salu- ja laanemetsade kaitsealade moodustamist

Keskkonnaminister Siim Kiisler algatas mullu 14. detsembril 64 uue salu- ja laanemetsa looduskaitseala moodustamise menetluse.
Keskkonnaministeerium tegi RMK-le ülesandeks esitada septembriks alad, kus riigimetsas võtta täiendavalt kaitse alla 26 907 hektarit salu-, laane- ja soovikumetsi, et katta nende metsatüüpide range kaitse riiklik eesmärk. Järgides kaitsealade piiritlemise põhimõtteid, läheb metsavajakute katmiseks range kaitse alla täiendavalt ligikaudu 33 000 hektarit riigimetsa.
Uued kaitsealad moodustatakse senises majandusmetsas, mistõttu jääb aladele paratamatult eri vanuses metsa: on lagealasid, noori metsi, keskealisi metsi ja vanu metsi. Küll aga eelistatakse kaitse alla võtta ennekõike vana metsa, sest kaitsealade moodustamise eesmärk on luua elupaiku vana metsa liikidele. Noorendike valimisse jätmise puhul oli kriteeriumiks, et tegu oleks alaga, mis tagaks kujuneva metsamassiivi kompaktsuse.
Kavandatavaid kaitsealasid jääb kõikidesse maakondadesse peale Hiiumaa. Kõige suurem kaitse alla võetav ala oleks Marjakingu looduskaitseala 3700 hektariga, kuid valikus on ka ligi kümne hektari suuruseid alasid, mis piirnevad olemasolevate kaitsealadega.
Järgmisena korraldab keskkonnaamet avalikustamise ja huvirühmade kaasamise. Teated avaliku väljapaneku aja ja koha kohta avaldatakse Ametlikes Teadaannetes, kohalikus ja üleriigilises ajalehes. Kohalikke omavalitsusi teavitatakse kirja teel. Kaitsealade kinnitamiseni loodetakse jõuda 2018. aasta lõpuks.

 

Autor: Ülle Harju, ylle@lounaleht.ee
Viimati muudetud: 04/01/2018 10:41:32