Küsitlus

Kui sageli pruugid võro või seto keelt?

Sepp otsib sepikotta selli – reporter jääb selle tööga hätta!

Sepp Peeter Reemann annab kuumale rauale vajalikku vormi. Foto: Sten Sang

Hiilgeaegadel üheksale metallitagujale palka maksnud Rõuge sepikoda vajab hädasti selli. Töötukassast leitud värske kuulutuse peale sõitis ametit proovima LõunaLehe reporter.

Mööda käänulisi Võrumaa teid saabume paksu lumega kaetud Sepa talu hoovi. Peremees Peeter Reemann (48) teeb proovipäevalisele valdustes väikse tuuri.
„Ostsin 17 aastat tagasi siinse lagunenud hobutalli 30 000 krooniga. Hiljem erastasin neli hektarit maad Laari valitsuse tööstaaži eest jagatud väärtpaberite eest,“ selgitab sepp. Esimese asjana valas ta maakivimüürile peale tsemendist vöö ja edasi vahetas välja kõik puitdetailid.
Ettevõtja tegemisi maal on hinnanud Eesti Talupidajate Liit: neli aastat tagasi tuli tunnustus – Eesti parim alternatiivne talu. 2006. aastal oli omanik selle kõpitsemisega nii kaugel, et võis Võrus asunud töökoja Rõugesse ümber kolida. Toona kolis kaasa neli selli, nende seas ka siiani tööle jäänud Urmet Lauk (41), kellel saab Peetri käe all töötamist juba 17 aastat. Praegu toimetavadki mehed kahekesi, kuid on tekkinud vajadus uue inimese järele.

Tulgu kasvõi naine!
„Just nimelt sõna „inimene“ ma töökuulutusse kirjutasingi. Sepatöö on ajalooliselt kuulunud meestele, kuid tubli naissepa võtan samuti kahel käel vastu,“ kinnitab leivaisa. Samal ajal kergitab ta söeämbrit, mis kaalub julgelt üle viieteistkümne kilo. Seadus on paraku kindlaks määranud raskused, mida erinevad sood tööülesannete täitmisel liigutada tohivad. Meestel on see piir suurem ja naistel tunduvalt väiksem – nii ei saagi alati rääkida täielikust soolisest võrdsusest ...
„Hoian ühes käes kolmekilost vasarat, teises käes omakorda mitut kilo metalli. Samal ajal pean tagudes tööle vormi andma,“ kirjeldab sepp mehist rassimist.
Uurin ääri-veeri töö ohtlikkuse kohta: töödeldakse ju 1400 kraadi kuumuseks aetud rauda. Olgu mainitud, et vesi keeb saja kraadi juures ning seda puutuma ei kipu ükski täie mõistusega kodanik. „Enim õnnetusi juhtub metalli kuumuse valesti hindamisel,” selgitab sepp. „Punaseks muutub raud kuuesaja kraadi ringis. Arvatakse, et kui pole punane, siis võib käega haarata.“
Ta lisab, et järgmine levinum apsakas on, et unustatakse väikeseks töölõiguks kaitseprillid ette panna. „Lihtsalt lendab silma midagi, kuna ei viitsitud prille paariks sekundiks ette susata,“ tunnistab Peeter. Enamik sepa tööpäevast möödub ilma prillideta ja nii nad mõnikord ette panemata jäävadki.

Kus on supp?
Oleme ohutusjutuga ühele poole saanud ning aeg on asuda töövahendeid üle vaatama. Lisaks traditsioonilisele söega töötavale ääsile on kasutusel gaasiääs. „Üks AGA balloon kulub kolme päevaga ära,” selgitab Peeter, kelle käe all valmib kõige enam kirveid. „Tüki hind on 57 eurot, aga gaasiääs on vajalik just stabiilse temperetuuri hoidmise pärast.“
Sütt põletav ääs on pirtsakam ning kipub valmiva töö ära põletama, kui hetkeks töö hooletusse unustada. Oma jutu ilmestamiseks näitab ta rikutud õnnesepist, mis korraks järelevalveta jäi ning hiljem praaki läks.
Peeter räägib mulle mitmel korral kirve keetmisest. Satun segadusse, kuna mingit potti ma kuskil ei silma, supiks vajalikud maitseainedki puuduvad riiulilt ...
„Raua vahele liidetakse teras. Mina kasutan Austria Böhleri terast. Kirvetera peal on näha jooneke, kus erinevad metallid on liitunud,“ selgitab ta supileeme otsingul ajakirjanikule. Saan aru, et tavapärase arusaamaga keetmisest pole mul seal midagi peale hakata.

Saluut keset tuba
Aeg on praktilise poolega peale hakata ning asun jälgima, kuidas meister töövõtteid ette näitab. Täiesti ilmetust pooleteisekilosest metallikuubikust on vaja välja võluda eeskujulik kirveots! Ilmselgelt vajab kuubik kuumutamist ja siis edasist menetlust ehk julma vasarapeksu.
„Fiskarsi tehases kirveid kas pressitakse või valatakse vormi,” teab sepp. „Tera saab ka ühes tükis terasest välja käiata või teras sinna juurde keevitada. Mina teen käsitööd ja keedan terase raua sisse.“
Samal ajal ongi valmimas järjekordsed kirved ning meister näitab üles erakordset kiirust ülikuuma metallitükiga tegutsemisel. Uuest infost uimane reporter hoiab end targu mõne seina lähedale, kuna kujutlus 1400-kraadisest kirvest paneb vere soontes tarduma.
Siiski avastan end vahepeal sõna otseses mõttes kahe tule vahelt: selja taga käiab Urmet sädemete pildudes tarutuuri ning otse mu õrna silmnäo lähedal taob Peeter hoogsalt vasaraga tulipunast kirveotsa. Tunnen end kui lõksu püütud hirv ning kahetsen tulist kurja, et selga sai pandud kilene talvejope – sädemed põletavad mind sama auguliseks, kui on kruusane külavahetee. Meestel endal on seljas teksad ja pusad, peas nokatsid ning käes kuumakindlad töökindad. „Metalli soojust hindan käeselga eseme kohal hoides. Kui kannatab kindaga võtta, siis põse lähedale liikudes saab samuti aimu temperatuurist,“ näitlikustab vasaramees.

Süütu süüdlane
Kogemata põrandale pudenenud süütult lebav kirvevarreava šabloon saab meie ametlikuks mõõtmistulemuseks hämmastavad 355 kraadi! Kui aus olla, siis oleksin minagi algajale omase vea teinud ning maas vedelejat külmaks hinnates korraliku jama kokku keeranud. „Minu üks esimesi õnnetusi juhtus, kui korjasin õpetajal maha pudenenud kirvesilma šablooni üles. Ta veel püüdis mind hoiatada, aga olin jõudnud juba hirmkuuma tüki omal pihku haarata,“ meenutab Peeter.
Viimegi jutu untsuminekute peale. Mõnikord õnnestuvad kõik mitukümmend järjest sepistatud kirvest, järgmisel korral aga läheb juba kuuest kaks prügikasti. Sinna lendab kirves, mille kokkukeetmine on ebaõnnestunud.
Hullemal juhul läheb töö nii aia taha, et kogu materjal on raisus. „Materjali raisku minek on üks põhjustest, miks ma õpilasele kohe suurt palka maksta ei saa,” nendib Peeter ja kiidab seejärel motivatsioonipaketti: „Umbes kolme kuuga on sell juba omandanud piisavalt vilumust ja töötasu kasvab vastavalt.“
Ta lisab, et õpiajal kulub palju energiat uue inimese koolitamisele ja tema tööde parandamisele. Valmisõppinud seppa naljalt tööle ei leia – neil on ju omal töökojad olemas. Nädal tagasi lisatud töökuulutuse peale on huvi tundnud mitu inimest. Valdaval osal neist on praegugi töökoht, kuid nad ei ole seal rahul.
„Olen kokku saanud leppida mitmed proovipäevale tulemised. Erilise huviga ootan meest, kel varasem sepatöö kogemus olemas,“ on meister õhinas. Omamoodi solvavalt mõjus talle ühe kandidaadi robustne pealelendamine palga teemal. Tööd sooviv noorhärra polnud nii paljugi viitsinud, et Rõuge sepa kodulehte avada. „Me ei tööta siin konveierimeetodil – kõik on autentne käsitöö. Oma töösse panen alati killukese endast ja see ei ole võrreldav tehases toodetavaga,“ hindab Peeter oma kätetööd.

Lumehelbekesed kutsekoolist
Uurin targu, kas kutsekoolidest ehk leiaks abikätt ja väärilist mantlipärijat. Saan eitava vastuse. Nimelt annab praegune süsteem ohtralt paberil teadmisi, aga praktiline pool jäetakse unarusse. „Ma eelistan pigem nullist alustavat inimest kui kutsekoolist tulnud kasvandikku,“ on metallikunstnik kriitiline.
Minu kaks tundi ameti uudistajana on märkamatult mööda saanud. Selle ajaga võttis mind omaks sepikoja valvur Noora ning õnnestus vältida suuremaid prohmakaid. Esialgu hirmutavana tundunud leegid ja sädemed said kodusemaks ning välja said raalitud turvaalad, kus ma kellelegi jalgu ei jää.
Samal ajal pidin nentima, et paarikilosele vasarale eelistan siiski oma paarikümnegrammist pastapliiatsit ja kaustikut. Rõuge sepa õpipoisiks ma ametisse jääda ei tihka ja annan võimaluse väheke julgematele meestele. Väärt mees saab väärt tasu ning rõõmu oma kätega valminud tulemusest. Tänapäevasel nutiajastul on sellel juba kullahind.

 

Autor: Sten Sang
Viimati muudetud: 14/12/2017 09:49:09

Lisa kommentaar