Küsitlus

Kui sageli pruugid võro või seto keelt?

Kummituslik lummus: Alatskivi loss paelub ka pimedatel talveõhtutel

Pimedal ajal on suursugune loss salapärane ja isegi kergelt kõhedust tekitav. Foto: Sander Silm

Tartumaa ühe vaieldamatu pärli – Alatskivi lossi – töötajatel on kõige kiiremad päevad suvel, mil lossi külastavad tuhanded inimesed. Kuigi sügistalvisel madalhooajal on lossis rahulikum, hindab lossi perenaine ja ühtlasi SA Alatskivi Loss juhataja Eve Sild rohkem just seda aega: saab rahus teha tulevikuplaane ning osutada ka suuremat tähelepanu talvistele turistidele.

Mida vähem üksikkülastajaid Alatskivile talvel eksib, seda meeldejäävamad need kohtumised on. Nii meenutas Eve Sild üht pühapäevahommikut, mil ta kunagise lossiemanda Sophie von Nolckeni magamistoas kohvi jõi, kui lossi astus sisse üks perekond.

“Tegin neile lossis ekskursiooni ja nad said sellest sedavõrd suure elamuse, et kutsusid mind õhtul isegi enda juurde koju õhtusöögile,” meenutas Eve Sild. “Ma soovin pakkuda just madalhooajal midagi sellist, mis haakuks lossi olemusega. Ehitas ju Arved Georg von Nolcken lossi oma perekonnale koduks, mistõttu võtan ka mina lossikülalisi vastu justkui omas kodus.”

Tõsi küll, praegusel jõuluajal on lossirahval samuti kiirus taga, kuna raske on leida vaba õhtut, mil lossis või lossirestoranis ei toimuks mingit üritust. Eriti kiireks läks aga siis, kui Alatskivi loss koos restoraniga hakkas huvilistele pakkuma kummituslike õhtusööke.

Õhtusöök kui ajaränd

Teistmoodi õhtusöökide mõte oli Eve peas ammu olnud, aga kui lossi restorani asus tööle uus peakokk, tuli too kohe ideega kaasa ning koos Eve Sillaga mõeldi välja spetsiaalne menüü, mida Liivimaa mõisaperede laudadel võis enam kui sada aastat tagasi kohata.

Tegelikult ongi õhtusöök pigem ajarännak 130 aastat tagasi, mil mõisas elas Nolckenite üksmeelne pere, ning õhtusöögil olijad leiavad end maailmast, kus polnud elektrit ega nutiseadmeid, kuid see-eest olid harivad vestlused ja loeti ette raamatuid.

“Kui meil on väiksem seltskond, siis anname igaühele oma rolli. Söögilauas loeme korralikult söögipalvet, harjutame lauakõnet, kusjuures igaühel on nimekaardi juures sedelike, mis teemal ta peab rääkima. Seejärel läheme lossi jalutama, kõik toimub küünlavalgel,” tutvustas Eve Sild õhtusöökide programmi.

Lõpetuseks maandub seltskond parunessi magamistuppa, kus on teejoomise tseremoonia ja pakutakse desserti. Kuna vanasti tegeldi seltskondades ettelugemise ja varjuteatriga, ei saa sellest üle ega ümber ka Alatskivi lossis: loetakse valitud katkeid Eduard Vilde kergelt kõhedust tekitavast teosest “Musta mantliga mees”.

Lisaks tehakse koos õnnepähkleid ja veeretatakse mesilasvahast küünlaid. “Mõlemad tegevused on pisut meditatiivsed ja aitavad mõtiskleda välise sära ja sisemise ilu üle,” lisas lossiemand.

Kummitusi täis loss

Kuid miks on need õhtusöögid kummituslikud? Põhjus on väga lihtne: nagu paljudes lossides, on ka Alatskivil omad kummitused ning paljudel, kellel on lossiga kokkupuudet olnud, on rääkida mingi oma lugu. Erand pole ka Eve Sild, kuigi tema on lossiga seotud alles tänavu kevadest.

“Meil oli suvel Koit Toome kontsert ning pärast kontserti läksin ma veel korraks lossi üle vaatama ja tulesid kustutama, kui kuulsin tugevat ja nõudliku koputust aknale. Mind pani see imestama, kuna aknad on ju kõrgel, ja siis ma mõtlesin, et ju keegi unustas midagi maha. Läksin välisukse juurde ja hetkel, kui ma uksest haarasin, tõmbas keegi teiselt poolt tugevalt välisust,” meenutas ta õõvastavat kogemust.

Lossiemand ei teinud saladust, et tegemist oli selle hetkega, kus ta tundis kõikehalvavat hirmu.

Lossirestorani rahvas teab aga rääkida lugu, kuidas hommikulauda tulid külalised, kes olid ööbinud ühes lossi neljast sviidist, ning küsisid, kas teised külalised on juba ära läinud. Kuuldes, et ainult nemad olid sellel ööl lossis viibinud, olid nad tõeliselt šokeeritud, kuna olid kuulnud kõrvaltoast selgelt naise naeru ja toolide liigutamist.

“Tegemist on kunagise kammerteenri toaga ja seal on ka varem mitmesuguseid hääli kuuldud,” tõdes Eve Sild.

Loss valis välja Eve

Tänavu aprillis SA Alatskivi Loss etteotsa asunud Eve Sild tegi sellega oma elus täieliku kannapöörde. Sihtasutuse Archimedes juhatuse liikmena oli ta pärast aastatepikkust tööd jõudnud äratundmiseni, et see töö teda enam ei paelu, ja nii otsustaski ta aja maha võtta.

Samal ajal oli välja kuulutatud konkurss SA Alatskivi Loss juhataja leidmiseks ning sõprade tungival soovitusel otsustaski ta kandideerida ja osutus valituks. “Lossi eelmine perenaine Külli Must, kes on ju kogu lossi uuesti üles ehitanud, ütles mulle hiljem, et mitte komisjon ei valinud mind välja, vaid loss,” rääkis Eve Sild. Ta lisas, et ilma Külli Musta toetussõnadeta poleks ta ise kandideerimisavaldust esitanudki, kuna tundis väärika lossi ees sügavat aukartust.

Tulevikuplaanidest rääkides tõdes lossiemand, et teha on veel väga palju. Kuid üks kindel plaan tal on. “Mulle meeldib mõte, et Alatskivil on aega, ja ma tahaksin hoida inimesi siin kauem kinni ja tekitada lossi külalistele tunde, et neid on siin oodatud,” ütles ta.

Artikkel on koostatud PRIA toetatud Leaderi koostööprojekti "Elu kahe maailma piiril II" raames.

 

 

Autor: Sander Silm, ylle@lounaleht.ee
Viimati muudetud: 14/12/2017 09:29:08

Lisa kommentaar