Küsitlus

Kes oleks Eestile parim peaminister?

Ilm täna
Võru
20°
Põlva
20°
Otepää
19°
Tartu
17°
Antsla
20°
Valga
20°
Räpina
20°
Tõrva
21°
Võru
20°
Põlva
21°
Otepää
20°
Tartu
21°
Antsla
21°
Valga
21°
Räpina
21°
Tõrva
22°
Võru
18°
Põlva
18°
Otepää
17°
Tartu
18°
Antsla
17°
Valga
17°
Räpina
18°
Tõrva
18°

Saada sõbrale

Turvakood
Koodi uuendamiseks kliki siia
Rein Kuresoo. Foto: erakogu

Tartu Ülikooli, Tallinna Tehnikaülikooli ja Eesti Maaülikooli rektor on sõlminud kokkuleppe, milles nad “ühendavad kompetentsid riiklikult oluliste ja tihti strateegiliste küsimuste” lahendamisel.
Kokkuleppes seisab: „… ülikoolide kaubamärke kasutades väljendatakse ainult põhjendatud, tasakaalustatud ja koordineeritud seisukohti” ja „... ülikoolid määravad oma seisukohtade avaldamiseks kõneisikud, kes omavad töögruppides läbitöötatud ja arutatud materjali baasil põhjalikku ülevaadet probleemistiku põhjuste ja tagajärgede ahelast.“
Mis on siis see “riiklikult oluline strateegiline küsimus”, mille nimel tehakse avaldus, kus hoiatatakse ülikoolide spetsialiste koordineerimata seisukohti avaldamast? Pressiteatest selgub, et meie SKPd 1,1–1,4% võrra suurendada tõotava puidurafineerimistehase (tselluloositehase) teemadel võib sõna võtta vaid üks inimene igast ülikoolist.
Kui otsida sihtrühmi, kelle vabadusi ülikoolide kartellikokkulepe kõige enam riivab, siis on nendeks keskkonnateadlased ja looduskaitsebioloogid. Sellega seoses meenub esimesena Tartu Ülikooli looduskaitsebioloogia juhtivteaduri Asko Lõhmuse ettekanne riigikogu konverentsil “Mets kui loodusvara ja ühine vastutus”, milles ta seadis mitmed riikliku metsastatistika esitatavad arvud või nende esitusviisi kahtluse alla.
Just metsastatistika andmed peavad tagama selle, et Eestis planeeritavad raiemahud ja puidutööstuse võimsused oleksid kooskõlas meie puiduressursiga. Paljud märgid näitavad, et sellega on meil juba praegu tõsiseid probleeme.
Veteranpoliitik Jüri Adams ütles oma juubeli-usutluses: “Küsisime keskkonnaministrilt, mitu harvestrit praegu Eestis tegutseb. Saime kirjaliku vastuse, et umbes 300. Nende masinate tehniline võimsus on selline, et kui keegi vastu ei seisa, siis on nad võimelised Eesti kümne aastaga metsast täiesti lagedaks lõikama.”
Metsaäri on loodusvarade kokkuahnitsemiseks tehtud investeeringutega endal juba praegu hinge kinni tõmmanud. Selleks et kolme korraliku linnamaja hinda maksva masina liisingutasusid maksta, peab harvester töötama ööd ja päevad, soovitatavalt 24/7/365.
Peetakse loomulikuks, et enam ei loe lindude pesitsusaeg, pinnase pehmus ega soojal aastaajal lõigatud kändudelt edasi leviv juurepess. Kui metsamasinatesse tehtud investeeringud on juba säästlikkuse piiri kaugelt ületanud, siis metsatööstuse investeeringute nimel käib veel hoogne galopp. Nii meie enda ajalugu kui tänapäevased näited teistest riikidest osutavad sellele, et vaatamata „põhjendatud, tasakaalustatud ja koordineeritud seisukohtadele” ja “tõestatavatele faktidele tuginevale lähenemisviisile” kaldutakse sedalaadi tootmisvõimsusi ikka üle tegelike võimaluste paisutama.
1898. aastal rajatud Waldhofi vabrikust Pärnus sai toonase Venemaa suurim ja ühtlasi üks maailma suuremaid tselluloosivabrikuid. Waldhofi vabrik koos Põhja paberi- ja tselluloosivabrikuga andsid enne esimest maailmasõda kokku üle 70% Venemaa tselluloositoodangust ehk ligikaudu 90 000 tonni kuivatatud sulfiittselluloosi. Hinnanguliselt kulus selleks umbes „vaid” 600 000 tonni kuusepaberipuud aastas.
Metsateadlane Oskar Daniel kirjutas 1923. aastal: „Ka meil käis kullavihm üle metsade, kui Pärnu Waldhofi vabrik oma väravad avas. /.../ Vähesed metsaomanikud suutsid kiusatusele vastu panna ja iseäranis need, kes alguses võrdlemisi odava hinnaga oma metsa maha müüsid, kratsisid kõrvatagust, kui mõne aasta jooksul hinnad mitmekordseks olid tõusnud.“
Hiigelsuuri raielanke, mis sel ajal Eesti metsadesse tekkisid, hakati rahvasuus nimetama Waldhofi lagendikeks. Pärast kullavihma jõudsid kätte ajad, kus Waldhofi vabrik oli kohalikud metsad alla neelanud ning paberipuud hakati tooma ka Venemaalt.
Oskar Loorits vahendas endiste metsatööliste mälestusi: „Elamutest kaugemal asuvatesse lankidesse ehitati metsamajad /.../ müüdi kevadel soovijaile tulepuudeks, ostja pidi maja lammutama ja ära vedama langi üleandmise ajaks. Eraisikud püüdsid oma maju nii ehitada, et materjali pärast kasutada saadi. Näiteks ehitati maja kahe paberipuu pikkune ja ühe laiune, kevadel saeti majapuud paberipuudeks. Metsamajad ehitati koorimata puudest, paberipuud kooriti, seega suitsenud osa läks maha.“
Eesti metsade õnneks õhiti Waldhofi vabrik 1915. aastal pärast Saksa laevastiku saabumist Pärnu lahte.
Puiduhinna arvatavale tõusule ja selle võimalikele negatiivsetele tagajärgedele on juba viidanud maaülikooli doktor Raul Rosenvald Teaduste Akadeemias 2017. aastal toimunud seminari „Eesti puidukeemia perspektiivid“ aruandes: “Et tehas suurendab nõudlust puidule ja seeläbi ka puidu hinda, siis suureneb ka puidu pakkumine ehk raiemaht. Sel on aga ebasoovitav tagajärg, eriti kuusikute puhul.”
Saepuruvabrikud ei küsi puidu vanusest. Tugevnev metsatööstuse lobi asub taas riigikogulasi moosima ja puude raievanuseid alandatakse veelgi, et puidukeemiahuvilised ei peaks hakkama materjali Auvere elektrijaama kateldest välja kiskuma.
Looduskaitsebioloogide arsenal sedalaadi moolokitega võitlemiseks on väga piiratud. Metsaökoloogilised uuringud võtavad aega aastakümneid. Looduskaitsebioloogias ei ole võimalik korraldada, veel vähem korrata eksperimenti, mis ütleks tõsikindlalt, millistel keskkonnatingimustel üks või teine metsaliik lõplikult välja sureb – just nii, nagu me ei saa öelda, mitu karva saab jumala habemest välja tõmmata, enne kui ta lõplikult vihastub.
2015. aastal näitas lendorava uurija Jaanus Remm, et kui 1890. aastatel võisid lendoravad Eestis elada umbes 5000 ruutkilomeetri suurusel alal, siis nüüdseks on nende leviala suurus kahanenud 550 ruutkilomeetrile ning pesitsusala suurus on veel ehk ainult üks-kaks ruutkilomeetrit. Jaanus Remmi hinnangul on lendorav Eestis väljasuremisvõlas ning võib hävida Eesti loodusest 2020. aastaks.
Miks lendoravad on ikkagi just Eesti taasiseseisvuse aastatel eriti suurde ohtu sattunud, ei saanud teadlased juba toona üheselt väita, aga kõige tõenäolisemalt andis Eesti lendoravatele viimase, ilmselt surmava hoobi Kunda tselluloosikombinaat.
Pikka aega ei olnud taasiseseisvunud Eestis haavapuidule õieti turgu ja haavad said metsas rahus seista. 2006. aastal rajati Kundas tselluloosikombinaat Estonian Cell, mis toodab 160 000 tonni haava puitmassi aastas. Pärast seda on Kirde-Eestis raietega hävitatud peaaegu kõik lendoravale sobivad vanad haavikud. Raiete ja tormikahjustuste tõttu on loomade allesjäänud elukohad üksteisest isoleeritud. Väikeste gruppidena isolatsioonis elavad lendoravad on kaotanud võimaluse levida teistesse sobivatesse elupaikadesse, sest lendorav ei suuda kulgeda maapinnal mööda raiestikke – seal on ta kohmakas ja haavatav.
Eesti hilinenud marsis tsellulõhnalise tarbimisparadiisi poole pole lendorav ilmselt viimane kaotaja. Praegu tasuks mõelda pigem respiraatori, mitte suukorvi soetamisele.

 

Autor: Rein Kuresoo, loodusemees
Viimati muudetud: 07/12/2017 09:39:23

Lisa kommentaar

image with code
Koodi uuendamiseks kliki siia