Mari-Liis Länik. Foto: erakogu

Sel sügisel Tartu Kõrgemasse Sõjakooli astunud Valgjärvelt pärit Mari-Liis Länik (20) pürgib pioneeriohvitseri auastme poole. See annab ajateenistuse läbinud neiule tulevikus vaba voli demineerida, lõhata ja end miiniväljal mugavalt tunda.

Mari-Liisi karjäärivalikust kuuldes olid mõned lähedased veidi ärevil. Alguses tuli rohkem selliseid reaktsioone, et militaarvaldkond polevat väga naiselik ala. Aja möödudes toetus kasvas ja nüüdseks soovivad neiu lähedased end igati tema tegemistega kursis hoida.
„Valisin kõrgema sõjakooli, sest armastan sõjalist eriala ja see kool on parim valik. Sisekaitseakadeemia peale ma isegi ei mõelnud,“ selgitab Mari-Liis. Sügisel alanud õpingud kulgevad tema hinnangul edukalt.
Ette on tulnud ka keerulisemaid aineid, millest kohe hästi aru ei saa. Üheks põhjuseks peab ta kaheksakuuliseks kärbitud ajateenistust, mis jagab vähem juhtimiskogemust. Mari-Liisi sõnul pole see ületamatu suur probleem, kuna õppejõud on uue korraga arvestanud ja teevad juhtimisvõtted selgeks. Samuti abistavad head kursusekaaslased, kes selgitavad, kui midagi jääb segaseks. „Seda isegi siis, kui ise neilt abi ei küsi,“ muigab sõjakooli kasvandik.

Kodutütarde ridadest ajateenistusse
12 aastat Kodutütarde ridades on andnud Mari-Liisile oskuse olla hea meeskonnaliige. Nagu kaitseväes, on sealgi tähtsal kohal meeskonnatöö. „Minule kui suurel individualistile oli see hea kool meeskonnamängijaks kasvamisel,“ võtab militarist eluperioodi kokku.
Kodutütarde ajale järgnes ajateenistus kaitseväe ridades. Mehed võtsid õrnemast soost ajateenija väga hästi vastu. Nad olid Mari-Liisi kinnitusel väga toredad ja abivalmid. Nad said kiiresti sõpradeks ja mõistsid peagi, et reamees Länik tuli sinna kindla sihiga, mitte lihtsalt nalja tegema.
„Mulle oli terve ajateenistuse periood suur positiivne kogemus. Ülemad suhtusid minusse väga hästi ja andsid näpunäiteid, kuidas koolis edaspidi hakkama saada,“ jääb Mari- Liis rahule. Kõige rohkem panid ajateenija silmad särama pioneeridena tehtud lõhkamised.
Mingil ajal hakkas talle veidi peavalu valmistama mõnede inimeste distsiplineerimatus, aga see möödus ajaga. Varustus kaalus küll pea sama palju kui neiu ise, aga peagi harjus ka sellega ära. Lõpuks polnud mingit probleemi täisvarustuses kümneid kilomeetreid rännata.
Vapper naissõdur soovitab kaitseväekogemust teistelegi sookaaslastele. „Kindlasti rõhutan: mõelge välja sinna minemise eesmärk,” paneb ta neile südamele. „Ärge minge suhtumisega, et olete naine ja teile kehtivad teised reeglid.“
Mari-Liis selgitab, et kõik on teenistuses võrdsed ja õrnal naishingel ei maksa loota, et alati leidub tema seljakotti kandma tormavaid poisse. „Ajateenistuses on naine sõdur, mitte geelküüntega neiu,“ jääb ta pärast kogemuse saamist endale kindlaks.

Kes on pioneer
Sõjakooli lõpetades saab Mari-Liis spetsialiseeruda kindlale väeosale või erialale. Tema valik on pioneeriks saamine – eriala on suunitletud enim lõhkamisele, demineerimisele ja miiniväljadele. Miinide poole kallutas Mari- Liisi pioneeripataljonis veedetud teenistus. Sealt tuli hea kogemus ja talle sümpatiseeris vaheldusrikas teenistuskäik.
Eriala võimaldab teadmisi pidevalt täiendada ja õppematerjalil ei näi lõppu tulevat. Värskele kooliastujale meeldib kõige enam metsas harjutusi läbi teha. „Kõik kursuse raames õpitav on edasises teenistuses väga vajalik. Meeldib see mulle või mitte, aga selgeks tuleb saada,“ kõlab tema kindel seisukoht.

Kodu kutsub
Tartu linnemeluga harjumine on läinud Mari-Liisil viperusteta: „Olen ise pärit väga väiksest kohast ja linnas mulle eriti ei istu. Endalegi üllatuseks harjusin aga ülikoolilinna saginaga kiiresti ära.“
Veel ei ole tal tekkinud lemmikkohti einestamiseks ja tantsukeerutuseks. Kõige paremad kohad on Mari-Liisi sõnul alles avastamisjärgus. Tartu õhkkond talle meeldib, kuna ülikoolilinn pole nii hullumeelne kui Tallinn.
Siiani on siginenud häid tuttavaid tema enda kui ka teistelt kursustelt. Samuti on tekkinud ka sõpru väljaspool kooli. Kodu kutsub siiski endiselt.
„Kindlasti soovin ma tulevikus Valgjärvel elada,” leiab Mari-Liis. „Praegugi mööduvad minu nädalavahetused kodukohas. Kui ma peaksingi sealt kunagi minema kolima, siis uus elupaik peab olema vaikne ja rahulik maakoht.“
Pingeid lõõgastada aitab sport: „Üks korralik trenn lööb alati mõtted avatuks ja aitab probleemid ja pinged unustada,” räägib Mari-Liis. „Samuti tulevad siis head ideed. Kõige rohkem lõõgastab korralik suitsusaun ja puhkus oma kodus.“
Oma füüsilist vormi hindab ta rahuldavaks, kuigi praegu on elu kiirelt jooksma hakanud ja trenniks jääb vähem aega. Mari-Liis tegeleb endiselt murdmaasuusatamise ja jooksmisega. Suusatamine on Otepäält mitte kaugelt pärit spordisõbrale pisikesest peale südamelähedane olnud.
„Mulle on suuresti eeskujuks Prantsusmaa laskesuusataja Martin Fourcade, kelles ma näen tohutut tahtejõudu ja kes on pärast suuri vigastusi maailma tipus,” ütles ta. „Ka mina olen selline, kes püüab kõigega ise hakkama saada ja usun, et piisava tahtmise korral ei ole midagi ületamatut. Olen sihikindel ja pean saama seda, mida tahan. Ma ei ole käegalööja.”
Senistele aladele lisandus ajateenistuses avastatud sangpommi tõstmine.
Üliõpilasena on praegu Mari-Liisile kõige suuremaks pingutuseks just kool. Väljakutsed värskele tudengile sobivad ja elukutsevalik paneb võimete piire kompima.

 

Autor: Sten Sang
Viimati muudetud: 30/11/2017 10:24:48