Vana-Laitsna vallamaja pühitseti septembris 1926 ning siis koliti majja ka piirkonna raamatukogu. See tegutses siin aastatel 1926‒1929 ning alates 1948. aastast tänini. Foto: Katre Palo

Luutsniku kant on tähelepanuväärne nii oma pärimuste, ajaloo kui ka looduse poolest. Kas olete näinud filme „Hunt‟ ja „Kaetaja‟ sarjast „Eesti lood‟ või vaadanud sarja „Piiri pääl‟ osa, mis juhatab Luutsnikust Kornetisse? Neis filmides vaatajate ette toodud lood kannavad sügavat kultuurilist väärtust, aga ka seda, et seal elavad värvikad, julged ja sihikindlad inimesed. Just tänu neile on Luutsniku raamatukogu tegutsenud nüüdseks juba sada aastat.

Eesti piiriäärse paikkonna vaimukeskus sündis novembrikuus 1917, mil Kikre külakoolis kogunesid innukad inimesed: kooliõpetaja Friedrich Harju, ühiskondlikult aktiivne Jaan Raibakas ja koduperenaine Juuli Sikk. Nüüdseks hävinud Kikre koolihoone jäi Luutsniku keskusest umbes paari kilomeetri jagu eemale.
See kolmik asutas Kikre rahvaraamatukogu seltsi ja ühtaegu pandi alus raamatukogule, kuhu Jaan Raibakas isiklikult annetas alustuseks paarkümmend raamatut. Lähiajal lisandus korjanduse käigus veel peaaegu paarsada eksemplari teadus- ja ilukirjandust. Raibakasest sai ka esimene raamatukoguhoidja.
Küllap ei suuda me praeguses raamatukülluses ette kujutada, milline väärtus oli annetustega saadud teostel ja üleüldse ühel äsja sündinud raamatukogul. See loodi oludes, kus ei olnud hoonet ega isegi eraldi ruumi selleks, rääkimata muudest vahenditest, mida raamatukogule olnuks tarvis. Esiti sai kogu asupaigaks Raibakase elutoa pikk pink Ojamäe talus. Paraku ei ole ka seda ajaloolist hoonet enam alles.
Et raamatukogu sündis koos seltsiga, siis mõistagi pandi alus omamoodi külaliikumisele. Raamatukogu on ju ajast aega olnud justkui tööriist, mille abil inimesi liita ja üheskoos tegutsema suunata, kohalike elanike silmaringi ja võimalusi avardada.
Esimeste tegevusaastate jooksul nähtigi uusi sihte ja paremaid võimalusi, mistõttu lõi sama tuumik, värvates veel mitu tegusat inimest, 1920. aastal haridusseltsi Valgustaja. See oli märksa laiema tegevusega ühendus, mis korraldas nii laulukoori kui ka näiterühma, aga raamatukogu jäi ikkagi kesksele kohale. Ojamäe talu pingi pealt koliti raamatuvirn Kikre koolimajja, kus hakkas paarisaja raamatu eest hoolt kandma Aliide Harju ‒ temast sai raamatukoguhoidja 1921. aastal. On teada, et tol aastal oli raamatukogul välja laenata 248 raamatut ning lugejaid oli kokku 52.
Aasta 1926 oli nii toonases Vana-Laitsna vallas kui ka raamatukogule tähtis aeg: vahepeal vallavanemaks saanud Raibakase eestvõttel ja külarahva abil sai valmis uus vallamaja, kuhu peagi paigutati ka laenuraamatud, küll vaid mõneks aastaks. Pärast Kikre kooli kolimist Luutsniku mõisahoonesse pakiti taas raamatud kokku ning koliti need kooliga ühe katuse alla, aasta siis oli 1930.
Tagantjärele on keeruline hinnata, kui heitlikud olid algusaastad raamatukogu arengus, kuid pidev kolimine viitab sellele kindlasti. Ent küllap aitas igasugustest raskustest toona üle olla teadmine, et Eesti on vaba riik ‒ kõik ettevõtmised olid tublisti õhinapõhised ja kannustatud vabadustundest.
Oma osa Eesti ajaloos ja ka Luutsniku raamatukogu arenguteel on olnud nõukogude perioodil. Tol ajal, täpsemalt 1948 koliti raamatud tagasi endise vallavalitsuse hoonesse ning seal on raamatukogu tegutsenud tänini. Punaaeg tõi kaasa ka omad veidrused, mida nüüd saame muigega meenutada: korraldati massiüritusi, raamatukogusse kujundati rahunurk, lugemisstatistikas toodi esirinda sotsialistlik-põllumajanduslik kirjandus jne. Sellest perioodist tasub välja tuua 11. oktoobri 1956, mil raamatukogus asus tööle Jaan Loog. Looga Jaanist kujunes Luutsniku raamatukogu, aga ka terve paikkonna hing. Võib julgelt öelda, et Luutsniku raamatukogu oli tema elutöö: selle elushoidmisse panustas ta peaaegu poolsada aastat, kuni 2004. aasta sügiseni. Ikka raamatute pärast ja inimeste pärast, nagu ta on ise oma sihikindlat tegutsemist põhjendanud.
Pärast Jaani on Luutsniku raamatukogul hinge sees hoidnud Aili Valb, kelle südikuse, sära ja kohati ennastohverdava tööta poleks raamatukogu sajani ehk jõudnudki. Ent vaid julged teod viivad edasi. Nõnda avaneb (tänu Aili sihikindlusele) peagi huvilistel võimalus tulla väärikas eas Luutsniku raamatukogu uudistama, sest valmimas on Luutsniku teabekoja ja külaseltsi hoone, mille avaramatesse ruumidesse kolib ka raamatukogu.

 

Autor: Katre Palo, Luutsniku külaseltsist
Viimati muudetud: 30/11/2017 10:04:06