Küsitlus

Kas oled alustanud kevadiste aiatöödega?

Tegusaim kodanik korraldab maratone

Mägironimine pakub Hillar Irvesele jätkuvalt pinget. Foto: erakogu

Kui Võrumaal jagataks välja elutööpreemiaid, oleks peagi oma esimest juubelit tähistav Hillar Irves selle kindel kandidaat. Eelkõige on mees tuntud juba 12 korda toimunud Võhandu maratoni korraldamise poolest, kuid silma on ta jäänud aktiivse osavõtja ja vabatahtliku abilisena kõikvõimalikel üritustel.

Praegusel ajal läheb Hillar Irvesel töiselt. 1. jaanuaril algab 13. Võhandu maratonile registreerimine, selleks tuleb teha ettevalmistusi. Paljude Võhandu maratoni püsiosavõtjate puhul tundub, et uue aasta vastuvõtmine lükatakse edasi eesmärgil saada Võhandu maratonil oma paadile numbriks 1. Senine rekord on olnud, et paat on maratonile registreeritud 1. jaanuari 12. sekundil. Esimese paari minutiga on 10 paati kirjas. Märtsis on aga juba hilja maratonil osalemise peale mõtlema hakata, sest selleks ajaks on pea kogu Eesti süstad ja paadid broneeritud.
Igal aastal osaleb Võhandu maratonil üha rohkem inimesi. Kui esimesel maratonil oli stardis 23 paati ja lõpetas 18, siis mullu startis näiteks 745 ja lõpetas 610 – üks paat rohkem kui aasta varem. Ühtlasi oli tänavu aga 12 aasta kõige raskem ilm: päeva jooksul sai kogeda kõiki nelja aastaaega.
Jah, on olemas küll üks Irvese ja tema sõbra eestveetav üritus, mis korraldab ennast ise – jõulumatk, kuid Võhandu maraton tähendab meeletut tööd, sinna on kaasatud ka ligi 50 vabatahtlikku. Et kaks ööd enne maratoni magada ei jõua, on selge – tavaliselt viibib siis Irves oma autoga stardipaigas ja kui võimalik, laseb paariks tunniks silma looja.
“Üks magamata öö enne maratoni ei tähenda midagi,” sõnab muudelt maratonidelt ise osa võttev Irves. “Inimene suudab rohkem, kui ta arvata oskab. Inimene on vastupidav olend.”
Tuleval aastal juba 13. korda tuleb Irvesel ühel kevadpäeval lihtsalt vaadata reaalsusele otsa: ligi 1750 inimest on Tamula kaldal kohal ja tahavad kell 7 hommikul startida. Lisaks on kõigil veel abilised kaasas ja sadu inimesi koguneb sündmust uudistama. Ausalt öeldes on Irvesel tõsine mure, kas Roosisaare sild ikka peab vastu.

Juba seitsmeselt sõitis Võhandu läbi
Ent kust selline unikaalne Võhandu jõe sajal kilomeetril kulgev maraton ikkagi alguse on saanud? Hillar Irvese kabineti seinalt vaatab vastu mustvalge foto aastast 1974 – laial süstal Võhandu jõel istub seitsmeaastane Hillar. Nimelt on ka tema Haanjas elav isa Elmar olnud suur matkahuviline ning lapsena võttis pojad kaasa, et sõita süstaga Võrust mööda Võhandu jõge Võõpsu. Tookord kestis matk mitu päeva, vahepeal ööbiti kaldal telgis.
1984. aastal sattus Irves Võru matkaklubisse ja hakkas sõitma slaalomisüstaga. Igal aastal toimusid Leevil süstaslaalomivõistlused. Seega on jõel “kihutamise” pisik mehes juba poisikesest saati sees. Hiljem käisid nad matkaklubiga näiteks suusamatkadel Koola poolsaarel, Krimmis vertikaalkoobastes või Karakumi kõrbes. Kõrbematkal koosnes grupp peamiselt tüdrukutest, sest kes siis ei tahtnud juba aprillis pruun olla.
“Eesti on neid lugusid täis, mis ägedaid asju neil matkadel juhtus,” nendib Irves.
Koolis tuli käia muidugi ka. Tänu võistlustel osalemisele tekkis legaalne võimalus koolist puududa. Irves ei salga, et venitas kuidagi kolmed välja ja lõpetas Võru III 8-klassilise kooli. Pärast seda siirdus ta Võru tööstustehnikumi metallierialale, kuid pole ühtegi päeva seda tööd teinud. Tollal igatseti tehnikumi, sest seal sai stippi 30 rubla kuus. Irves avaldab, et tehnikumi sai ta sisse tänu sellele, et tema vanemad tundsid kõiki õpetajaid.
Tegelikult tahtis ta toona minna õppima Otepääle Tallinna spordiinternaatkooli osakonda, kuid vanemad ei lubanud. Korra plaanis ta isegi ülikooli astuda, et geoloogiat õppida – oleks saanud maailmas ringi rännata –, aga plaan soikus juba bussijaamas, kuna sõber ei ilmunud kohale.
Kaheaastase sõjaväeteenistuse tegi ta läbi Põhja-Kaukaasias, ega seal suurt midagi teha olnud, autojuhina sõitis ta tihti kuskile kõrvalisse kohta, et autos magada. Lähim linn oli Võrust kolm korda väiksem Krõmski, kus polnud linnaloaga midagi peale hakata.
Kohustuslikud nooruspõlve etapid läbitud, jätkus pidev sporditegemine, näiteks suusahüppetrennid Andsomäel. Matkamine ei kadunud kuhugi. Oluline koht oli ka pidudel. Vahepeal võttis Irves naisegi ära, aastal 1992 polnud pulmade korraldamine sugugi lihtne: kuskilt sai ostetud pool siga, sugulased valmistasid sellest road. Pulmadeks sai siiski täiendavaid viinatalonge, kuld abielusõrmuste jaoks tuli aga kuskilt jupikaupa kokku osta.
Peagi sündisid lapsed Taavi ja Meriliin. Kuna ka poeg Taavile hakkas süstaslaalom meeldima, sai tänu sellele Irvesest selle ala 5. kategooria treener.
1996. aastal otsustasid Eesti süstasõitjad, et enam mitte kunagi ei jää ära ükski Leevi võistlus – seoses uue aja algusega olid need vahepeal soikunud. Aga kuna peagi uus maaomanik enam oma põllule ei lasknud, koliti 2005 Leevilt Leevakule ning tänavu kevadel toodi võistlus Kubija järvele. Nüüd on selle ürituse korraldajaks samuti Irves.
Siit jõuamegi Võhandu maratoni sünni järgmise etapi juurde. 1996 sõpradega lõkke ääres istudes tekkis idee, et teeks võistluse, kui kaua võtab aega Tamulast Lämmijärvele sõit. Keegi sellest väga ei vaimustunud, arvati, et paar inimest vahest tuleks kohale.
“Võib-olla polnud ka 1996 aeg selleks valmis,” mõtiskleb Irves. “Inimesed mõtlesid, et nad ei ole võimelised nii pikki distantse läbima.”

Sixten Sillaga tegid esimese sõidu
Aga 2005. aastal saadi tuntud orienteeruja Sixten Sillaga ühel päeval kell 7 hommikul Võlsi teeotsas kokku ja lükati kanuu liikuma – eesmärk oli sõita nii kaua, kuni jõuab mööda Võhandu jõge Lämmijärve välja, kulugu selleks siis aega, palju kulub, oldi valmis sõitma ka veel terve järgmise öö. Aega kulus 14 tundi ja 56 minuti. Tänavu näiteks jõudsid Võhandu maratoni võitjad finišisse 8 tunni ja 8 minutiga. Meestel oli tollal muidugi abiks ka saateauto, kust nad vahepeal süüa said.
“Finišis saad öelda, et ma olen terve ühe jõe ühe päeva läbi sõitnud,” nendib Irves. Võhandu jõgi on küll tegelikult pikem, aga ikkagi, ja pealegi on ju järved vahel.
Ja nii sündiski järgmisel aastal kuulus Võhandu maraton, millest võetakse osa nüüdseks juba kogu maailmast, kaasa arvatud Jaapanist või Iisraelist. Kusjuures Irves nendib, et kui paadirentijaid ei oleks, siis ei saaks maraton nii suur olla.
Nüüd toob selline üritus kahe päeva jooksul Võru ja Põlva maakonda vähemalt 250 000 eurot, maratoni ajal jagatakse välja 7500 portsjonit toitu jne. Pole mingit saladust, et maraton on edendanud elu Võhandu kallastel. Näiteks Süvahavval on üles pandud lausa kaks kohvikut, paljud maamajaomanikud kutsuvad maratoni ajaks kõik sõbrad ja suguvõsa kokku …
Pole veel teada, et tänu Võhandu maratonile oleks toimunud mõni romantiline tutvumine, kuigi kohalikud on vettekukkujaid oma saunades soojendanud küll ja neil kõhugi täis söötnud enne matka jätkumist. Irvesele meenub ka huvitav juhtum, kuidas üks külapoiss tahtis minna peole ja kuidagi kujunes olukord selliseks, et ta hääletas ühe paadi peale ning nii jõudis ta koos teistega finišisse ning sai ka kogemata autasustatud.
Tuleval aastal on Võhandu maratonil plaanis teha Eesti Vabariigile kingitus pealkirjaga “100 km Eesti lugu” – nimelt saavad kilomeetritähiste asemel olema Eesti vabadusega seotud aastaarvud (nt 1920) ning iga viie kilomeetri järel fotobännerid, mis kajastavad Eesti spordielu läbi sajandi – sõidad nagu muuseumis.
Aga kui kaua võib Võhandu maraton veel kesta?
“Nagu üks venelane ütles: loodame, et tuleb 25 + 5,” naerab Irves, kuid tegelikult loodab ta, et maraton võiks kesta ikkagi sama kaua kui näiteks Vasaloppet, kus ta isegi on suusatajana osalenud.
Maratoni korraldamisest on saanud Irvese põhitöö, seda teeb ta MTÜ Spordiühing Ekstreempark alt. Lisaks on ta veel Võru spordikeskuses kaljuronimise treener, kuulub Võrumaa spordiliidu juhatusse ja aitab korraldada kõikvõimalikke spordiüritusi.
Kuid jätkuvad iga-aastased käigud ka mägedes. Näiteks 2013 ronis ta koos venna ja tütrega Elbruse tipu, koos poja ja vennaga on käinud Mont Blanci tipus – mõlema otsas on Irves käinud kokku viis korda.
“Ma olen õnnelik, et olen viinud oma mõlemad lapsed mäetippu,” lausub Irves.
Poeg Taavi (24) töötab praegu Soomes, kuid on süstaslaalomis palju saavutanud, 2011. aastal osales ta koos ühe tallinlasega esimese eestlasena Bratislavas süstaslaalomi MMil, Irves ise oli kaasas treenerina. Tütar Meriliin (20) aga on väljaõppinud demineerija, sest omal soovil osales ta aasta aega Tapal ajateenistuses.

Pool sajandit jääb seljataha
22. detsembril saab Irves 50. Kolm päeva hiljem tuleb taas jõulumatk, mis sai alguse sellest, et kui oma 40. sünnipäeva oli Irves paar päeva järjest Roosisaarel tähistanud, tekkis koos spordientusiastist sõbra Tõnu Hendriksoniga mõte, et milleks nii palju juua, läheks ja vallutaks hoopis Haanjamaa 20 kõrgemat mäge. Kõik sõbrad sai läbi helistatud ja esimesel korral kogunes mägedele 18 inimest. Kuid mullu oli 25. detsembril Haanjas kogu Eestist kohal juba 300 inimest, olgugi et seda matka keegi ei korralda.
“Igaüks peab ise metsast välja saama,” nendib Irves.
Aga mida siiski tähendab 50aastaseks saamine Hillar Irvesele? Ta vastab, et kell igal juhul veel ei löö. Siiski on elu nüüdseks olnud juba piisavalt pikk, et veidi ka tagasi vaadata. Irves nendib, et eredaimad hetked tema elus on olnud laste sünnid.
“Iga mäetipp on olnud vallutamist väärt,” lisab ta. “Et Võhandu maraton sai korraldatud, on kindlasti äge. Et ta nii suureks kasvas, on endalegi üllatus. Mõni sõber on öelnud, et see, mida kätte võtan, suureks ka läheb.”
Tuleva aasta 25. juunil ootab aga Irvest koos sõpradega üle Eesti ees maailma 

 

Autor: Elina Allas
Viimati muudetud: 23/11/2017 10:34:35

Lisa kommentaar