Janar Purasoni (32) pikkuseks on mõõdetud 2 meetrit ja 22 sentimeetrit, aga ta ise arvab, et võiks siiski jääda pikkuse 2.20 juurde. Foto: Elina Allas

Eesti pikimat inimest pole tänaval keeruline märgata – kui teda ei tea, siis pole järelikult tee peal vastu tulnud. Võrumaa mehe Janar Purasoni (32) pikkuseks on mõõdetud 2 meetrit ja 22 sentimeetrit, aga ta ise arvab, et võiks siiski jääda pikkuse 2.20 juurde. 

Oma kodumajja sisenedes peab Purason pea allapoole vajutama, et kõigepealt uksepiitade vahelt läbi mahtuda. Ka eeskojas tuleb liikuda küürakil, sest lae ja põranda vahe on paraku väiksem kui tema pikkus. Standardukse kõrgus on 2.10 – see tähendab, et igast tavaliselt uksest sisenedes tuleb pea langetada. Kui enamik inimesi ei aimagi, milline tolmukord võib nende kõrge külmkapi otsas olla (kõrgus 1.93), siis Purason saab vabalt isegi asju külmkapi otsa asetada. 

Janar Purason on pärit Ruusmäelt, praegu elab Vastseliina lähedal. Algklassides ta nii kõvasti ei kasvanudki, pikkust hakka viskama 5. klassis ja sellest ajast oli klassi pikim. 

Kui ta Ruusmäe põhikooli lõpetas, oli tema pikkuseks 2.19. Tookord sai riided kuidagi veel poest, kõhnem oli ta siis ka. Nüüd aga pole poest lootustki riideid saada. Selleks et midagi selga panna, tuleb otsida riie ja lasta õmmelda. Niivõrd suure kasvu puhul ongi peamiseks murekohaks rõivaste leidmine. Jalanõudega pole samuti lihtne: saapad suuruses 52 sai ta Tartust Samelinist. Plätud nr 50 leidis isegi poest – see on ka maksimaalne suurus, mida leiab.

Kas Purasonil võib suur kasv olla geenides, pole täpselt teada. Ema on pikka kasvu, isa pole ta näinud. Üks kaugemalt sugulane pidavat ka üle kahe meetri pikk olema. Et lapsena oleks talle mingil põhjusel hormoone antud, seda ta kuulnud ei ole. 

Tänaval kipuvad inimesed teda loomulikult märkama ja mis seal imestada, kui ta jääb ka baaris silma, eriti kui tantsib naisega, kes on 147 sentimeetrit pikk. 

“Lihtsalt peab harjuma sellega,” nendib ta.  

Otseselt midagi naljakat pole tema elus pikkuse tõõtu juhtunud, kui ta aga viimati käis Võrus Bevega baaris, siis taheti koos temaga väga palju pilti teha, nii et hakka või selle eest raha küsima. Linnas käibki ta vahel ennast tuulutamas ja tantsimas. Napsu ei võta – läheb ja tuleb autoga. Oma autosse mahub ta isegi vabalt sisse ära. 

Mis seal salata, väga pika kasvuga kaasnevad ka tervisehädad, näiteks seljavalu. Pidev küürutamine ei tee head. Liigesed annavad tunda ilmamuutuste ajal. Kaalus enam juurde võtta ei tohi. Kodus kaalu pole. Viimati kaalus ta end Värska veekeskuses, kus kaal näitas 135 kilo. 

Poissmehena ta väga ei vali, mida sööb, sest pole vahet, kas valib, mida suhu pistab, või mitte – kaal sellest ei muutu. Toidulisanditest võtab vaid D-vitamiini. 

Purason on tegelenud ka tippspordiga – seal pingi peal tema pikkuseks 2.22 mõõdetigi. Pärast Ruusmäe põhikooli lõppu siirdus ta Tallinnasse, kus õppis tehnikagümnaasiumis, aga mängis Audenteses korvpalli. 

“Pikki aetakse ju taga,” sõnab ta. “Üks tuttav küsis, kas kossu tahad mängida.”

Korvpalliga jõudis ta isegi meistriliigasse. See tähendas ühtlasi ka seda, et kaks korda päevas tuli teha saalitrenni ning õhtul veel joosta. 

Pärast gümnaasiumi lõppu naasis Purason Võrumaale, teda olla veel taga otsitud Tallinnast, kuid ei leitud. Ta oleks isegi tippsporti jäänud, aga mitte Tallinnasse. 

Praegusel ajal veedab Eesti pikim inimene suurema osa ajast tööl. Ta töötab Vastseliinas täispuitmööbli valmistajana. Vabal ajal remondib oma maja – päris palju on juba tehtud. Varsti saabub köögimööbel ja siis tekib küsimus, kas asetada kapid-riiulid pigem madalale või kõrgemale. Naise majjatulekul ei pruugi liiga kõrgele asetatud mööbel olla hea mõte. 

Purason ei salga, et tunneb ennast küllalt tihti üksildasena. Elu kulgeb vaikselt ja rahulikult. Reisipisikut pole ta veel siiani külge saanud, küll aga meeldib looduses matkata ja jalutada. Vahel käib üksinda telkimas. Pruute on tal ikka olnud, aga praegu on ta pakkumistele avatud. 

 

Autor: Elina Allas
Viimati muudetud: 16/11/2017 10:09:39