Osadele majaelanikele pakub kord nädalas rõõmuhetki püsimatu rotveiler Leida. Foto: Mari-Anne Leht

LõunaLeht käis vaatamas, kuidas läheb eakatel Räpina lähedal Ristipalo mändide keskel asuvas pansionaadis.

Mõni tund peale hommikusööki on renoveeritud 60toalise hooldekodu koridorides askeldamas peamiselt töötajad, sest enamik hoolealustest on tubades.

„Elan siin kui proua. Mul ei ole ju muresid, kuna kõik tehakse minu eest ära,” ütles Reet (76), kes on pansionaadis olnud ligi 10 aastat ehk mõni kuu vähem, kui asutus uksed avas.

Reet on üks kahest kõige kauem olnust ja elab üksi hubases toas, kus tal on heade inimeste annetatud peegliga tualettlaud ja riidekapp. Televiisor mängib tal ärkamisest uinumiseni, kuid see ei sega ristsõnade lahendamist, kudumist ega tikkimist. „Loen kriminaalromaane, sest need on põnevad,” märkis Järvamaalt tulnud Reet, kellel ei ole lapsi ega sugulasi. Oma toas on tal küll kohvikeetmise võimalus, aga sööma läheb Reet alati sööklasse.

Põlvamaalt Ristipallo üle nelja aasta tagasi jõudnud Liide (79) liigub majas, käib sööklas, istub peale lõunat raamatukogus teistega kaarte mängima ja jalutab õues. Ta koob sokke ja kindaid, loeb raamatuid ja vaatab televiisorist filme ja seebikaid. Varem käis ta tuttavatel külas nii Põlvas, Räpinas kui ka Ruusal. „Elukaaslase surma järel ei olnud kusagil elada ja nii sattusingi siia,” ütles Liide.

Ligi kaks aastat siin elanud Vello (89) tuba on ülipuhas ja riides on mees nagu läheks kohe kohvikusse. Tütar paigutas aastaid inseneri ja peamehaanikuna Põlvamaa firmades töötanud isa pansionaati peale seda, kui ta kodus toimetades tasakaalu kaotas.

„Mängin malet ja kabet nii teistega kui ka internetis, internetist loen ka ajalehti. Mul on siin oma arvuti,” kõneles mees ja lisas, et mängib ka koroonat. Pikemateks vestlusteks ta kaaslaste seast veel kedagi leidnud ei ole. 

„Meil ei ole ju siin midagi teha, kodus sain aias toimetada,” andis Vello mõista, et õues jalutamisest on vähe, tema sooviks seal midagi ka teha. Kasuliku tegevuseta mees siiski ei ole, sest õmblusmasina omanikuna aitab ta neid, kellel midagi lihtsat vaja õmmelda või parandada, nagu voodipesu või käterätiku äär palistada.

Tartumaalt tulnud Asta (83) on siin neljandat aastat, neist viimasel ei saa naine liikumatu alakeha tõttu enam voodist tõusta. „Ma ei saanud kodus enam üksi hakkama,” tunnistas ta. Talle tuuakse toit voodi kõrvale, igapäevased hügieeniprotseduurid teeb hooldaja toas, vaid pesemise päeval sõidutatakse ta pesuruumi. Oma päevi sisustab Asta televiisori vaatamisega ja kui tal on midagi vaja, helistab hooldajale. 

Jäädav minek – elu loomulik osa

Hoolealuste keskmine vanus jääb 75–80 aasta vahele, naisi on siin ligi 50, mehi ligi 30. Vanim on 97aastane naine, noorim 44aastane mees. Lamajaid ehk meditsiini terminoloogia järgi voodikeskseid on üle 30.

Maja ligi 80 hoolealusest neljandik saab endaga hästi hakkama. Nad käivad söömas, hoolitsevad enda eest ja enamik neist veedab koos aega: mängivad koroonat, lauatennist ja lauamänge, jutustavad ja jalutavad õues.

Pansionaati jõutakse erinevatel põhjustel: lähedased on tööga liialt hõivatud, lähedasi ei olegi või on nad väga kaugel, abikaasa surma järel ei taheta üksi elada, aga ka peale rasket haigust või pikaaegse alkoholi pruukimise järel.

Enamik sugulastest käib lähedast vaatamas, kuid on neidki, kes unustavad lähedase peale tema pansionaati paigutamist. Lamajad näevad ööpäeva jooksul kõige sagedamini hooldajaid, sest viimaste töö on kõigi hoolealuste igakülgne abistamine: voodite korrashoid, mähkme vahetamine, toitmine, pesemine jne. Kuid loomulikult ka kuulamine ja suhtlemine. 

Tiiu Plaadil läheb kuues tööaasta hooldajana. „Meie töös on kõige olulisem kannatlikkus ja tolerantsus. Peame mõistma, mida soovivad öelda need, kellel on eneseväljendamisega suuri raskusi,” kõneles ta ja täpsustas, et osa lamajatest ei suuda enam korrektselt rääkida. 

„Ühe hoolealuse kõrvalestal oli väike käsnake, mille eemaldamiseks ta soovis korduvalt kõrvatohtrit. Meie meditsiinilise hinnangu järgi ei olnud see ohtlik, määrisime käsnakest ja selgitasime, et varsti see paraneb,” tõi Plaat näite lähiminevikust. Kõrv paranes tõesti eriarsti abita.

Jäädava lahkumise eelsed hetked on ühelt poolt kurvad, teisalt paratamatud. Plaat ütles, et kui keegi hakkab jäädavalt minema, lähevad tal alati silmad märjaks ja ta hakkab lahkuja pead silitama, sest muud ei saa enam teha. Tänavu on Ristipalost teispoolsusse läinud seitse eakat. 

Aga on ka teistsuguseid juhtumeid. Aastaid tagasi toodud pansionaati kõhn armetult riides mees. Kahe kuuga saanud ta jalad alla ja seejärel läinud nelja tuule poole. Temasuguseid õnnetuid on majast läbi käinud teisigi ja mõni jalad alla saanu on mõne aja pärast taas naasnud – õnnetud inimesed ei suuda paraku alkoholi unustada.

Arstiabist ja ärevatest hetkedest

 Erakorralise meditsiini õe haridusega juhatajal Lea Tähel on tegemisi palju: ta ostab ja jagab hoolealustele ravimid, vajaduse korral annab esmaabi, suhtleb nii praeguste kui ka tulevaste hoolealuste lähedastega ning tegeleb personali ja hoolealuste rõõmude ja muredega.

Pansionaadil on leping nelja peretohtriga Räpinast, kes käivad siin regulaarselt hoolealuseid vaatamas. Tõsist abi vajajad sõidutab juhataja arsti juurde või kui teda ei ole, kutsuvad hooldajad kiirabi.

Majas toimuvate kontsertide, hoolealuste sünnipäevade ja teiste tähtpäevade tähistamise kõrval saavad siinsed elanikud ka loomateraapiat. Igal nädalal külastab pansionaati rotveiler Leida, kes teab, kus elavad teda rõõmuga silitajad.

Pansionaadi juhatuse liige, koera peremees Toomas Sein märkis, et hoolealused tunnevad koera külaskäigust siirast rõõmu. Siinkirjutajal oli võimalus selles veenduda ja kogeda, et Leida on sõbralikkus ise.

Mõistetav, et kus palju erinevaid inimesi, tuleb kõike ette ja erand ei ole ka hoolekandeasutus.

Üks õue läinud hoolealune jäänud kauaks ära ja pansionaadipere hakkas teda otsima.

„Algul otsisime teda oma töötajatega, kui mees oli äkki taksoga maja ees,” meenutas Sein. Hiljem selgus, et hoolivad noored Räpina bussijaama pubist olid pannud seosetu jutuga mehe taksosse ja maksnud tema eest arvegi.

Majast saab alati õue, sest päästeameti nõude kohaselt tohib välisuksi nii lukustada, et igaüks saab neid seest lahti.

Kodukord ei luba õhtusel ja öisel ajal ringi liikuda ja ka alkoholi pruukida, kuid pansionaat ei ole siiski vangla ning jõuluõhtusöögi kõrvale pakutakse siin hõõgveini ja kraadiga jooki neile, kelle tervis seda lubab.

Küsimusele, kas hoolealused on siin ka üksteist leidnud, vastas Sein jaatavalt ja lisas, et soovi korral saavad nad koos toas olla. 

„Hetkel selliseid paare ei ole, kuid varem on teineteiseleidmist eluõhtul olnud ning pansionaat ei ole neile kätt ette pannud,” märkis Sein.

Toomas Sein ostis Räpina metsamajandi ühiselamu sajandivahetusel ja ehitas sellest söögikohaga külalistemaja. Kuna külastajaid sügisest kevadeni nappis, kuid maja vajas aasta ringi kütmist, otsustas ta pansionaadi kasuks. Algul oli siin 50 hoolealust, kuid kümne aastaga on kasutult seisnud toad renoveeritud ning praegu saab pansionaat ligi sada hoolealust majutada. Praegu töötab majas 24 põlvamaalast.

„Meie pansionaat erineb paljudest hooldekodudest nii looduskauni asukoha kui ka privaatsuse poolest ja meie elanikud saavad üksi või kahekesi toas olla,” toonitas Toomas Sein. 

 

Autor: Mari-Anne Leht
Viimati muudetud: 16/11/2017 09:42:25