Küsitlus

Kas oled alustanud kevadiste aiatöödega?

Rahvas peaks algatama kibeda ravimi võtmise?

Ülle Harju, LõunaLehe vanemtoimetaja

Hooldus- ja õendusabiteenus peab olema igale perele kättesaadav, deklareeris mõned päevad tagasi Eesti Õdede Liit, kutsudes kõiki inimesi rahvaalgatuse korras oma allkirja andma, et riigikogu asuks arutama hoolduskindlustuse loomist.

Asi hakkas kohe huvitama, sest teema on valus: paljudel on lähedane inimene, kel pole enam jõudu, tervist ja vaimuväge ise elus toimetulemiseks. Lähedane vajab ööpäev läbi hoolt, samas tuleb abistajal endal käia tööl ja hoolitseda laste eest.

Valik on karm: maksta iga kuu 150–200 eurot hooldekodukoha eest või tulla töölt ära ja hakata ise oma lähedast hooldama. Nagu on palju räägitud-näidatud, kannatavad pere ja lapsed mõlemal juhul, lisaks on täies tööjõus inimeste tööturult kõrvale jäämine kahjulik tervele ühiskonnale.

Arvukad on kurvad juhtumid, kui lapsed lähevad hooldekodutasu maksmise pärast omavahel tülli ja kopsaka tasu maksmine jääb ebaõiglaselt kõige järeleandlikuma õlule. On ka koduhooldusteenus, kuid paljudele pole see kättesaadav või käib selle eest maksmine üle jõu.

Nii – kas tõesti on leitud lahendus? Oleks igati tervitatav. Õdede liidu teatest saab lugeda, et „hoolduskindlustus tagaks, et hooldamise vajaduse korral hüvitab kindlustusandja kokkulepitud ulatuses kindlustatud isiku hooldamisest tekkinud kulud või maksab hooldamise eest kokkulepitud päevaraha. Teenuste kättesaadavus sõltuks vajadustest, mitte lähedaste olemasolust. Enamikus arenenud riikides on lisaks tervisekindlustusele ka hoolduskindlustus, mis tagab inimväärse elu nii hooldusabi vajajale kui ka tema lähedastele”.

Hästi, aga kuna ja kuidas see kindlustus toimima hakkaks, kust tuleks selleks raha, kelle arvelt see võetaks jne? Sellest ei silpigi. Ilma igasuguste selgitusteta kutsub õdede liit andma allkirja, et riigikogu üldse hoolduskindlustuse loomist arutama hakkaks (sellest võib oletada, et riigikogu ei taha vabatahtlikult seda isegi arutada). Teemaga peab end ise kurssi viima ja aega on selleks ka väga napilt – rahvaalgatuse korras saab allkirja anda 3. septembrini.

Olgu, aga kuidas end kurssi viia? Loogiline mõttekäik on, et sotsiaaltöö spetsialistidel peaks ometi olema selles küsimuses kõige rohkem infot ja oma seisukoht. Nendeni jõuavad ju kõige esimesena altpoolt inimeste mured ja ülevaltpoolt oma eriala seadusemuudatused.

Hakkasin helistama kohalikele sotsiaaltöö spetsialistidele, et kommentaari küsida ja lugejatele selgitav artikkel kirjutada – kui on õige algatus, siis kuluks ju iga lisahääl marjaks ära. Kui kuulsin juba neljanda spetsialisti käest sama vastust ehk „tööd on nii palju, et ei ole jõudnud end hoolduskindlustusega kurssi viia ja oma seisukohta kujundada”, sai selgeks, et teema on toores isegi erialainimeste ringis, rääkimata siis laiemast rahvast.

Viienda sotsiaaltööspetsialistiga sain viimaks pikemale jutule, sest ... teema puudutab teda isiklikult – endal on lähedane, kes hoolt vajab –, mistõttu on ta teema enda jaoks üksipulgi lahti harutanud. Ka tema kurtis, et hoolduskindlustuse kohta on infot liikunud ülivähe ja jäänud ebaselgeks, kuidas see toimima hakkaks.

Kui kindlustus oleks inimesepõhine ehk tööealised hakkaksid seda maksma ja kunagi toimetulekuga kimpu jääjale kataks kindlustus hooldekodukulud, siis poleks sellest ju kasu neil, kel praegu abivajava inimese hooldamise koormus on kukil.

Kui aga oleks tegu lisamaksuga, mis kogutaks ühte „potti”, kust siis juba kohe abivajajatele jagama hakataks, siis miks kulutada raha uue maksu sisseseadmiseks – lihtsam ja odavam oleks tõsta sotsiaalmaksu.

Sotsiaalmaksu tõstmist ei söanda pakkuda, eriti enne valimisi, ükski poliitik, kes vähegi soovib tagasivalitud saada. Tööandjad ja töötajad nõuavad hoopis maksukoormuse vähendamist, mitte tõstmist, sest Eestis on tööjõukulud liiga suured.

Sotsiaaltöötaja, kellega rääkisin, nentis, et hoolduskindlustuse heaks oleksid nõus lisamaksu maksma vaid need, kel peres selline mure on. Kes pole probleemiga ise kokku puutunud, suure tõenäosusega protestiks.

Tuleb välja, et rahvaalgatuse korras püütakse saavutada eesmärki, millele sisuliselt pole võimalik rahva toetust taha saada. Rahvas ei hooma ega suuda analüüsida suuri ühiskondlikke protsesse, kaaluda erinevate meetmete tõhusust ega ennustada, mis ühe või teise meetme rakendamisel ühiskonnas hakkab juhtuma. Isegi spetsialistidele ja analüütikutele käib see üle jõu, nagu näha. Inimesed mõtlevad ikka isiklikus võtmes ega taha hoomamatu eesmärgi nimel hakata maksma oma praeguse heaolu arvelt.

Nii et rahvalt sellist algatust eeldada on sama hea kui loota väikeselt lapselt väga kibeda ravimi võtmist. Vabatahtlikult ei tee seda ükski laps. Kui väga põhjalikult ja veenvalt selgitada, et seda on vaja tervekssaamiseks, siis üks osa saab aru ja neelab mõru pilli alla. Teine osa aga pigistab suu kinni ja keeldub ikka tabletti võtmast. Aga kui napsata tahvelarvuti käest ära ja mitte anda enne tagasi, kui rohi kõhus, siis ilmselt asi toimiks.

Samas võtmes peaks mõtlema ja n-ö lapsevanema rolli võtma ka riigijuhid: kas see peaks olema just hoolduskindlustus, aga probleemile tuleb lahendus leida just sotsiaaltööd ja riigi toimimist tundvate spetsialistide abiga, mitte rahvaalgatuse korras.

Kahjuks on poliitikutel enne valimisi kiusatus lubada tasuta ühistransporti, suurendada toetusi kõigile ühe kulbiga või kulutada muul viisil suuri summasid populistlike lubaduste täitmiseks, mitte aga otsida keerukamaid lahendusi suurtele ja valusatele muredele.

 

 

Autor: Ülle Harju, ylle@lounaleht.ee
Viimati muudetud: 31/08/2017 06:55:51

Lisa kommentaar