Mont Blanci tipus. Spordiklubi Ekstreempark lippu lehvitavad Meriliin Irves, Janar Hiob, Tõnu, Kaur ja Peeter Hendrikson. Foto: spordiühing Ekstreempark

„Poja viisin kaheksa aasta eest Mont Blancile (ELi kõrgeim tipp, 4810 m), nüüd tahtis tütar ka,” muheles spordiühingu Ekstreempark eestvedaja Hillar Irves (49), kelle tütar Meriliin (21) koos kaaskondlastega vallutas sel kuul Itaalia, Prantsusmaa ja Šveitsi piiril kõrguva Mont Blanci.

„Aastaid on ronitud mägedes ja asja loomulik jätk on, et võtad kunagi ka lapsed kaasa,” rääkis Hillar. „Pojaga sai käidud nii Elbrusel kui Mont Blancil, ega siis tütar jätnud ka oma jonni ja kui ta kevadel sõjaväest tuli, ütles: „Nüüd ma ju ometi olen valmis minema!”.”

Hillar asuski siis koos sõbra Tõnu Hendriksoniga (43) mäematka plaanima. „Kui sai suuremale üldsusele välja hõigatud, et minek on, siis ütles Tõnu vend Peeter Hendrikson (49), et tema noorem poeg Kaur (16) on ka vaja tippu viia, ja juhtuski nii, et tuli mõnes mõttes selline isade-laste matk.” Lisaks läks kaasa politseis töötav Janar Hiop.

„Mul oli juba teine kord Mont Blanci tipus olla ja vennal juba kolmas, ta on ühe korra ka Itaalia poolt käinud,” rääkis Tõnu Hendrikson. „Eelmine kord, kui käisime, oli vennal vanem poeg 16 ja ta võttis tema kaasa, nüüd sai noorem poeg 16 ja oli tema kord tippu saada.”

Tõnu rääkis, et kuigi algul tundus, et ilm on nende mäematka vastu, siis lõppkokkuvõttes hoopis vedas. „Pärast aklimatiseerumistreeninguid otsustasime tippu minna. Tõusime vahelaagrisse 3150 m kõrgusele ja jäime laagrisse. Öösel saabus aga suur torm, kaks päeva sadas ja tuul rappis telke, siis saime aru, et ei tasu riske võtta. Otsustasime, et laskume taas baaslaagrisse ja puhkame paar päeva, kuni ilm paremaks läheb.”

Lõpuks saabus soodne ilm ja grupp asus ronima. „Otsustasime, et läheme nii üles kui ka alla nii, et kõik on seongus omavahel. Esmalt liikusime kahes kolmeses seongus. Kuid 4400 m kõrgusel otsustas Hillar tagasi pöörata. Oli küsimus, kes viiest rongi siis vedama hakkab. Panin Meriliini esimeseks, et ta on naisterahvas – tema järgi seame tempo,” rääkis Tõnu Hendrikson. „No kui ma oleksin teadnud, et ta nii tugev on ... Kui varem läksid teised rongid meist mööda, siis nüüd hakkas Meriliin meid teistest mööda tõmbama. Ma ikka üle õla vaatasin, et endal nii raske, kuidas teised vastu peavad. Vennapoeg Kaur oli vapper, ei kurtnud kordagi, pressis hambad ristis edasi. Noored said kõige paremini hakkama tegelikult.”

Tõnu rääkis, et võrreldes näiteks Elbrusega (5642 m, Venemaa kõrgeim tipp) on Mont Blancile tõusta tehniliselt keerukam ja raskem. „Kaljude peal on järsku ülesminekut ja tippu minekul on vaja ületada sellised „kaameliküürud”, mille tõusunurk on teinekord 40–50 kraadi,” rääkis ta. „Kaheksa aastat oli eelmisest minekust möödas – ei mäletanud, et nii järsku kallakut oli. Eelmisel korral oli rada korralikult sisse trambitud, seekord oli värske tuisanud lumi, milles jalad käisid ringi.”

Tipus oli esimene asi muidugi kohustuslik pildistamine koos lippudega. Selgus aga, et külm oli kõigi fotoaparaatide akud tühjaks tõmmanud. „Tuli telefoniga pilte teha,” nentis Tõnu. „See tähendas, et kindad tuli käest ära võtta ja selle kümne minutiga, mis see aega võttis, läksid sõrmeotsad lõhki. Tuul teeb oma töö väga kiiresti ja põhjalikult. Hea ravikreem oli õnneks kaasas. Varasematel mägimatkadel olid paljud saanud päikesepõletusi, seekord olime hoolikamad ja määrisime juba öösel pimedas end korralikult päikesekreemiga kokku.”

Hendriksoni sõnul pole Euroopa Liidu kõrgeimasse tippu ronimiseks vaja erilisi alpinistioskusi. „Kui korralikult aklimatiseeruda, välja puhata ja mõistliku tempoga minna, peaks olema tavalisele inimesele täiesti ronitav,” hindas ta.

Ka Hillar oli sama meelt: „Kes suudab Tartu maratoni läbi sõita, jõuab ronida nii Elbruse, Kilimandžaaro kui Mont Blanci tippu.”

Ta rääkis, et (ehk just seetõttu) on Mont Blancil tekkinud ülerahvastatuse probleem. Tippu pürib nii palju inimesi, et keelati ära lume peal telkimine. „Puhtalt hügieeni pärast, lumemassiiv on ju suhteliselt väike võrreldes Kaukaasiaga,” nentis ta. „Kui väga palju rahvast ronib sinna, siis ...”

Seetõttu on ronimise distants pikem, mis teeb tipuvõtmise raskemaks. „Mäletan, et eelmisel korral alustasime ronimist kell üks öösel ja jõudsime tippu hommikul 7.30, nüüd alustasime kell kuus õhtul, ronisime tippu terve öö ja jõudsime hommikul samal ajal,” rääkis Hillar. „No kes jõudis, kes ei jõudnud, mina kahjuks ei jõudnud ...”

Hillar avaldas, miks tema, kogenud matkaja, matka lõpusirgel sellise raske otsuse pidi tegema. „Mägedes ei tohi kangelast mängida ja alati tuleb arvestada teistega,” rääkis ta. „Tuli väike palavik ja lihtsalt ei olnud jõudu. Kindlasti oleksin jõudnud lõpuks ära ronida, aga grupilt oleks see võtnud aega, et mind järele oodata. Ebaõnne korral oleks jäänud ka teistel tipp võtmata. Jah, tahtsin seista koos tütrega seal üleval ja teha pilti, aga ei õnnestunud seekord, küll õnnestub teine kord!”

Hillar vihjas, et tal mõlgub juba mõtteis Kilimandžaaro – Aafrika kõrgeim tipp. Kindlat plaani veel pole, aga mees usub, et küll see tuleb. Ka Tõnu on sama meelt, et sellest tuleks huvitav reis. Maailma kõrgeimat mäge (Džomolungma ehk Mount Everest, 8848 m) mehed vallutada ei taha, küll oleks Hillaril huvi käia jalutamas Everesti baaslaagris.

Võrokestest kuulsaim mägironija on teadagi Alar Sikk (51), kes alistas esimese eestlasena maailma kõrgeima mäetipu aastal 2003.

Hillar Irves on tuntud kui Võhandu maratoni peakorraldaja, matkamisega tegelnud 1984. aastast. Tõnu Hendrikson ehk Tõnuke on jällegi tuntud kui üliagar võistleja. Eelmise aasta rekordit (152 võistlust) ta sel aastal lüüa ei looda: üle 90 võistluse on küll seljataga, aga mäematk tegi kõige magusamal võistlusajal kahenädalase pausi. Küll sai tal maikuus joostud 100. maraton ja Tõnu on nüüd Eesti saja maratoni klubis 19. eestlane (kolmas võrokene).

 

Autor: Ülle Harju, ylle@lounaleht.ee
Viimati muudetud: 24/08/2017 10:23:14