Küsitlus

Kas valimistulemused rõõmustavad?

Ilm täna
Võru
Põlva
Otepää
Tartu
Antsla
Valga
10°
Räpina
Tõrva
10°
Võru
Põlva
Otepää
Tartu
Antsla
Valga
10°
Räpina
Tõrva
10°
Võru
Põlva
Otepää
Tartu
Antsla
Valga
10°
Räpina
Tõrva
10°

Kuidas maal ellu jääda – Uma Mekk võib aidata

Saada sõbrale

Turvakood
Koodi uuendamiseks kliki siia
Esta Frosch Foto: Ülle Harju

Maainimene jääb alati ellu, küsimus on selles, kuidas seda teha nii, et see elu oleks ka hea.

Ise tegin otsustava sammu lõpetada oma maailmarännakud ja kolida paikselt ära maale – Vastseliina kanti, oma tallu – selle aasta aprillis. Elukvaliteet on maal minu arvates lihtsalt niipalju parem: puhas õhk ja vaikus on moodsa maailma kalleimad loodusvarad.

Aastate jooksul sättisin oma elu nii, et suved maal venisid aina pikemaks, linna tagasi ei kiskunud. Elasin aastaid Tallinnas, Tartus ja viimati pikemalt Taanis Kopenhaagenis. Võrumaal Vastseliina kandis on mu emapoolsed juured.

Siinmail võib sissetulek olla kesisem kui välismaal, aga kui saan teha, mis mulle meeldib, kohas, kus mulle meeldib, olen nõus korrigeerima oma elustiili ja saama vähemaga hakkama. Seda enam, et tegelikult ei ole heaks eluks kuigi palju vaja. Oleme end ümbritsenud liigse luksuse ja tarbetute imevidinatega, millest mul on olnud kergendust tekitav loobuda.

Olen Uma Meki projektijuhi ametis alates aprillist ja selle paari kuuga näen, et meil on suurepärased väiketootjad toredate toodetega, aga napib turundus- ja koostööoskust, samuti laia haaret või uljust. Pean silmas julget ja avatud maailma ning suure plaani nägemist, kartmatust põruda. Hea eeskujuna meenub esimesena Siidrikoda, kelle tegemised, toode ja turundus on kenas kooskõlas ning vestavad läbimõeldusest ja sihikindlast tegutsemisest.

 

Tõepoolest, maal alustamise üks võimalus on toidutootmine. Mida tegema hakata, peab igaüks ise südamest tundma, aga on mõttekas ka ümberringi vaadata, et mis juba olemas on. Ehk ei ole mõtet teha siiakanti teist suurt kitsefarmi, kui meil just valmis Andri-Peedo? Tuleks mõelda, kus on turul auk. Kui huviline ei tea, kust alustada, ehk saab Uma Meki võrgustik abiks olla.

Minu põhisoov on, et Võrumaa puhas traditsiooniline toit jõuaks Võrumaalt kaugemale, ja teisalt näeksin meelsasti inimesi tulemas siia seda toitu nautima. Toiduturismi vallas on kindlasti kõvasti arenguruumi, et meie toidukohad leiaksid oma näo ja klientuuri. Võru heaks näiteks võiks pakkuda Katariina kohviku, mille saiakestel on üle-eestiliselt täitsa omaette kuulsus.

Meie toitlustuskohad võiksid rohkem kohalikku toorainet kasutada, mis on küll ehk kallim, kuid kohalik toode annabki ju selle „uma meki”.

Teisalt võiks kõik, kel vähegi midagi müüa, oma toodangu ka ära müüa. Just on suur tore uudis, et Orava ettevõte Mahlaveski avas Tallinnas suurima valikuga talupoe. Niipalju kui ma oma Tallinnas elavatelt tuttavatelt olen kuulnud, on uudishimu suur ja kliente jagub.

Meil siin kasvatavad paljud endale ise aiakraami, aga linnas ei kasvata ju peaaegu keegi midagi. Teadlikkus kvaliteetsest toidust aga kogu aeg kasvab, soov ja võimalus oma heaolule kulutada on suurem.

Julgustan Mahlaveskiga ühendust võtma, kuulsin ettevõtte juhilt Aare Rätsepalt, et huvi on suur, müüki võib pakkuda kõikvõimalikku kvaliteetset talukraami.

Uma Meki kaubamärk aitab kindlasti kaupa paremini müüa – sel on hea maine. Uma Mekiga ühineda on lihtne, kui tootja valmistatud kohalik toit on hea kvaliteediga ja vähemalt pool selle koostisest on kohalikust toorainest. Paljud teavad Uma Mekki sügisese suurlaada järgi, mis sel sügisel toimub taas: 11. novembril Võru spordikeskuses.

Uma Mekk on alates märtsist Võrumaa Talupidajate Liidu all, mis on praegu parim valik – lähedal tootjale endale.

Uma Meki märk peaks järgmise sammuna millalgi hakkama ka oma elu elama ja märgi taha peaks tekkima kehand, olgu see siis tuluühistu või mõni muu tegutsemisvorm. Väiketootjad peaksid hakkama märki ise elus hoidma ja edendama. Neil võiks olla motivatsioon ja huvi teha ka Kagu-Eestisse oma pood või söögikoht.

Paraku on koostöö Eestis üleüldse lapsekingades. Kui Taanis saavad tegijad-tootjad kokku, siis istutakse maha, tehakse plaan, igaüks saab ülesanded ja hakatakse eesmärgi suunas tegutsema. Neil on koostöö ilmselt emapiimaga kaasa saadud, sest koostöötraditsioonid on pikad ja kinnistunud inimeste igapäevategemistesse alates tööjaotusest peres kuni mitteautoritaarse juhtimisstiilini suurfirmades. Meil sellist harjumust või traditsiooni pole. Koostöö läheb käima vaevaliselt.

Minu üks püüe on tootjaid ühendada. Suvi on toidutootjail kiire aeg. Seetõttu on Uma Meki korraldatavad üritused planeeritud sügisesse ja talve. Lisaks suurlaadale on plaanis mitmed koolitused. Näiteks septembrisse loodame paigutada koolituse toitlustusasutustele, et tutvustada toidu isikupärasema serveerimise võimalusi, juhendajaks ühe Tallinna restorani peakokk, läbirääkimised käivad. Novembris toimuvad koostöös Tartu kunstikooliga toote visuaalse kujundamise, sildikujunduse ja kirjakasutuse koolitused. Plaanis on veel õpitubasid ja kohtumisi erinevate ekspertidega.

8. septembril leiab Tartus Lõunakeskuses aset Lõuna-Eesti toiduvõrgustike korraldatav toidukonverents väiketootjatele, see keskendub toote kujundamise ja sihtrühmani jõudmisele. Kui tooted on meil sisult väga head, siis vormistamine ja turundamine jäävad sageli ajale jalgu – seega esimene konverents tegelebki küsimustega toote sobivamast väljanägemisest õige turukoha leidmiseni.

Omalt poolt julgustan Uma Meki poole pöörduma igasugustes toiduvaldkonna väiketootjaid puudutavates küsimustes. Ma ei saa lubada, et lahendan kohe kõik teie probleemid, aga kindlasti on koos lihtsam lahendusele lähemale jõuda või siis näha asju teises valguses, viia kokku teiste tootjate, müüjate, erialaspetsialistidega jne. 

 

Autor: Esta Frosch, Uma Meki projektijuht, Võrumaa Talupidajate Liit, ylle@lounaleht.ee
Viimati muudetud: 10/08/2017 10:00:01

Lisa kommentaar

image with code
Koodi uuendamiseks kliki siia