Küsitlus

Kas oled alustanud kevadiste aiatöödega?

Mida ostab kagueestlane kodupoest, mida Lätist?

Hopa alkopoe hinnad õhutavad autot pilgeni alkoholi täis laadima nii võrukest Marti kui mitmeid teisi kagueestlasi. Foto: LL arhiiv

Osa Kagu-Eesti rahvast käib pidevalt Valka ja Hopa (Ape) poodides ostmas isegi poolesaja kilomeetri kauguselt, samas leiab teine osa inimestest, et ostureisidega raha kokku ei hoia.

Kust mida keegi piiriregioonis ostmas käib, sõltub võimalusest, rahakoti paksusest, ajast, elukohast ja sellest, kui palju mida vaja on.

Põlvamaal pensionipõlve pidav Herbert ütles, et kuna tema autoga kaugele sõita ei riski, saab ta lõuna poole minna siis, kui mõni hea tuttav kaasa kutsub.

Toidukauba ostan Põlva poodidest. Alkopoes Valkas käisin viimati juuli algul, sealt ostsin vist kümme pudelit kanget jooki, millest jagub mulle vähemalt kolmeks-neljaks kuuks,” meenutas ta ega osanud täpset rahalist võitu öelda. „20 eurot ikka säästsin, sest tasusin tuttavale ka veidi autokütuse eest.”

Laheda vallas elav Toivo käib Valkas Alkopoes korra kuus ja vaid siis, kui Eestimaa teises otsas elavatest lastest keegi külla tuleb. „Siis sõidame ja ostame suurema koguse varuks. Ostan peamiselt õlut, sest seal on õlle hind pensionärile taskukohane,” rääkis Toivo. Lätist ostab ta ka toitu, sest Alko lähedal on Mego keti pood, kus müüakse ka söödavat.

Autokütuse, eelkõige diislikütuse, ostab ta samuti lõunanaabrite juurest, sest viimane on seal odavam.

Võrus elav noorepoolne Mart tunnistas, et käib kolme sõbraga Hopas vähemalt kaks korda kuus. „Edasi-tagasi tuleb sada kilomeetrit, küttekulu jagame võrdselt. Laadime auto pea pilgeni õlut ja veidi ka teisi jooke täis ning sealsest toidupoest ostame sinki ja vorsti ka,” ei varjanud ta reisisihti. Õllesõbrana oletas ta, et hoiab kuus Lätis käikudega suvekuudel vähemalt 30 eurot kokku.

Orava vallas elavale Ainole jääb Lätimaa põhjapiir kaugeks, tema teeb ostud Võru poodides ja Orava toidupoes. Aino ütles, et sõidab vastavalt vajadusele kord või kaks nädalas toidupoodidesse Võrru. „Võrus on palju poode ja ma tean, kust mida ostan. Ühest poest ostan ühel nädalal kala, järgmisel korral teisest poest puuvilju,” rääkis ta. Et ta kraadiga jooke eriti ei tarbi, jätavad odavad alkopoed ta enda sõnul külmaks.

 

Paljudele meeldib odavamalt ostmise võimalus

 

Võrumaal Mõnistes elav Peeter käib iga päev tööle Võrru ja ostab koduteel Maksimarketist toidu ja kui midagi ununeb, ostab selle Mõniste toidupoest.

Ma ei näe mingit vajadust Hoppa toidu ja alkoholi järele sõitmiseks, sest me ei tarbi alkoholi kodus nii palju, et ei jõuaks seda Võrumaa poodidest osta,” ütles ta. Lätti sõidab ta vaid siis, kui kraadiga jooke on rahvarohkeks ürituseks vaja.

Peetri kodust on Hoppa üle kümne kilomeetri. Ta märkis, et on märtsis Hopas avatud Alko poes vaid neli korda käinud. „Kui ma sõidu- ja ajakulu ning auto amortisatsiooni kokku löön, selgub, et võit on paari pudeli järel käimisel olematu,” ütles ta.

Võrulanna Tiina ostab toidu kodule kõige lähemast poest, kuid veini ostab ta aastas vaid kolm-neli pudelit, mille järele ta muidugi kuhugi ei sõida.

Ta nimetas müstikaks seda, et Võru linna arvukad toidupoed saavad kõik hakkama: „Paljud kurdavad raha vähesuse ja selle üle, et Võrumaa inimesed on vaesed, kuid Võrus asuvad kõik suured toidupoed tegutsevad edasi.”

Tiina sõnul on see, et naabrite juures on viin, vein ja õlu odavamad, turukaubanduse loomulik osa. „Lätlased teenivad praegu käibelt raha, sest ostmine on aktiivne, kuid normaalne on kasumi pealt teenida,” lausus Tiina, kes ei usu, et see olukord lõunanaabrite juures kaua kestab, sest sealgi plaanitakse aktsiisi tõsta.

Kuid praegu on meil kraadiga jookide hinnad tõesti laes: pudel Hispaania veini, mille märtsis ostsin Barcelonas 2,50 euroga, maksis ühes Võru suures toidupoes 7,50 eurot. Samas poes maksab Soomes toodetud Minttu Pepperminti liköör mõni sent alla 13 euro, Apes 8,55 eurot.

Võibolla näitab selline hinnavahe siinsete kaupmeeste suhtumist, mis väljendub selles, et nad hoiavad hinnad kõrgel ja loodavad sama raha teenida kahe pudeli veini müügiga, selle asemel et müüa kümme või enam pudelit. Inimestele aga meeldib, kui nad saavad odavamalt osta,” arutles Tiina.

Odavad hinnad meelitavad ostma ka neid, kes ei ole suured veini- ega õllesõbrad

Tihti Valga linna töö tõttu sattuv Tiia on üks neist. „Kui ma Alko 1000 veini ja õlle hindu näen, ei saa isegi õlut ostmata poest lahkuda, rääkimata kvaliteetsema veini ostmisest,” rääkis Tiia, kes odavalt ostetud õlut pakub tuttavatele, sest ta ise seda ei joo.

Tiina ei mõista meie kaupmehi, kes kurdavad kahaneva kasumi pärast, kuna rahvas käib kraadiga jooke lõuna ja ida pool ostmas, kuid ise on jäigad ega võta hinnapoliitika osas midagi ette.

 

Laat on ka tootjale vajalik

 

Küsitletud kagunurga elanikud ei ole kuigi aktiivsed laatadel käijad: ühed peavad laata raha kulutama kutsuvaks massiürituseks, teisi väsitab laadamelu, kolmandatele on laadad ammendunud üritused, kus midagi uut ei toimu, jne.

Tiiale tähendavad laadad eelkõige uudistamis- ja kohtumispaiku, sest laatasid on kevadest sügiseni Eestis palju ja seetõttu on neilt üliraske midagi erilist leida.

Kui satun mõnele laadale, uudistan käsitööd. Kui midagi taskukohast meeldib ja saan hinda alla, ostan, kuid muud ei osta,” ütles Tiia.

Peeter käib samuti harva laadal ja kui seal müüdav suitsuliha kutsub ostma, ostab ära. „Tuttavatega saan ka muul ajal kokku,” lisas ta.

Toivo käis viimati laadal viis aastat tagasi, kus ta mõistis, et laadalt midagi erilist ei leia ja seal käimine on väsitav.

Tiina jalutab aeg-ajalt ühelt või teiselt laadalt läbi ja kui mõni käsitööese meeldib või maitseb kodus küpsetatud leib, ostab. „Laatadel on enamik asju ju kallimad,” lausus ta.

Kuigi Aino töö tõttu laatadele ei saa, arvas ta, et need on tootjatele vajalikud üritused: „Laatadel näevad ja kuulevad tootjad vahetult, mida tarbija tegelikult soovib ja millise hinnangu ta ühele või teisele tootele annab.”

PS. Osa küsitletute nimed on nende soovil muudetud.

 

Autor: Mari-Anne Leht
Viimati muudetud: 10/08/2017 09:49:21

Lisa kommentaar