Küsitlus

Kas oled alustanud kevadiste aiatöödega?

Siret Bugajev. Foto: erakogu

Mina, 20-aastane neiu, Võrumaa väikesest külast Raiste, võin käsi südamel öelda, et kui sa midagi väga tahad ja selle nimel ka veidikenegi pingutad, siis su unistused, olgu need suured või väikesed, täituvad!

Teen väikese update’i ja seletan, mis toimunud on. Mul tuleb juba praegu õnnepisar silmanurka …

Lendasin juuni lõpus üle pika aja mõneks päevaks Brüsselist Eestisse, et uuesti sooritada Tartu kõrgemas kunstikoolis sisseastumiseksamid fotograafia erialale. Eelmisel aastal oli tohutu pettumus, kui sain teada, et jäin sissesaajate nimekirjast välja.

Nüüd küsite kindlasti: kuidas läks? Mis ise arvad ... huh? MA OLEN TKK FOTOGRAAAFIA ERIALAL SEEEES!!! Ehk elu järgnevad neli aastat on põhimõtteliselt ära planeeritud.

Aga veidi pikemalt sellest, kuidas mina, närvipundar, katsete aja üle elasin. No kõigepealt, närv oli kümme korda suurem kui eelmisel korral.

Katsed olid samad, mis eelmine aastagi, ja no kammmooon, kui sa leiad asja/ala, mis sulle nii meeldib, ja kui keegi selle teema kohta midagi küsib ja sul rääkides silmad märjaks lähevad ja nii … No kes mind teab, see on sarnane sellega, kuidas ma käitun šokolaadipoes.

No ja kui ma poleks ka sel aastal kooli sisse saanud … No ma lihtsalt ei taha enam mõelda, mis oleks edasi saanud.

Aga kuidas siis läks 26. juunil? Hakati kutsuma nimekirja järgi inimesi eksamiruumi ja raske muidugi arvata, kes oli nimekirjas esimene.

Katseteks oli kolm ülesannet, kokku läks aega neli-viis tundi. Järgnesid närvesöövad kaks päeva. Kuna mu eesmärk oli vähemalt vestluselegi pääseda, siis pinge oli tulemuste selgumiseni päris korralik.

Jaa, ma sain vestlusele, üks eesmärk täidetud, aga vestlus ise polnud hoopiski selline, nagu eelmisel aastal.

Olin valmis küsimusteks: nimeta muuseume, kunstnikke, fotograafe jms. Aga kui õppejõud sai teada, et veetsin aasta välismaal, Belgias Brüsselis, siis tulid hoopis sellised küsimused.

Kui sa oleksid terrorist, siis keda või mida sa pommitaksid?”

Eeeeee … läheksin üksi põllu peale ja laseks need pommid seal õhku.“

Mis põld see oleks või mis seal kasvaks?“

Tavaline heinamaa ja mina. Ja ma ise jääksin kindlasti ellu!”

(Vaikne vahekommentaar õppejõult: vaene heinamaa ...)

Oskad nimetada mõnd ulme/fantaasiaraamatut või -filmi?

Ee … ei ole just kõige suurem ulme- ja fantaasiafilmide või -raamatute fänn, eelistan reaalsemaid asju, aga noh see, teate küll see film, mis just hiljuti kinos oli … (Siiamaani ei mäleta selle filmi nime … okei.)

Vestlus lõppes positiivselt, kõik oli ilus ja tore, aga hinges kripeldas. Mu vastused sisaldasid ju sõnu „vist”, „ma ei mäleta täpselt, aga …”.

Järgmisel päeval ärkasin hommikul neljast, nagu maakatele kohane. Närv oli suur, sest ei teadnud ju, kuidas vestlus tegelikult läks, ja kell seitse oli vaja olla juba Võru bussijaamas, et minna Tallinna lennujaama, ees ootas lend tagasi Brüsselisse.

Ma ei taha lihtsalt teada, kui palju ma arvutis värskendasin seda kooli lehekülge, lootes, et äkki on tulemused tulnud. Pakun, et üle saja korra kindlasti tol päeval.

Lend lennatud, elusalt Brüsselis tagasi. Tuli laupäev, pühapäev, esmaspäev, teisipäev …

Mu elu parim teisipäeva hommik! Milline äratus saaks olla parem, kui ärkad 8.15 selle peale, et telefonis käib imelik „tinn” (mida just väga tihti ei kuule), ja ma olin vähema kui sekundiga üleval. Mu käed värisesid, sest ma nägin, et see kiri oli SAIS.ee-st (Eesti haridusasutuste sisseastumise infosüsteem – LL).

Ega ma siis kohe ei julgenud avada, mõne sekundi möödudes võtsin julguse kokku. Loed ja loed ja jõuad viimase kahe lauseni: sinu avaldus konkursil „Fotograafia” on märgitud staatusesse „Vastuvõetav”. PALJU ÕNNE!

Jah ma nutsin vaikselt patja paar õnnepisarat. Tegin meilist pildi ja saatsin perele. Ma ei suutnud ju enda sees seda hoida, johhaidiiii! Noh, vastused tulid alles hulga aja pärast, aga üksi on ka tore rõõmustada kaugel ei tea kus välismaal.

Järgmisena läksin kööki, majas oli surmvaikus, panin kohvimasina käima, avasin külmiku ja võtsin piima. Seejärel kausi ja müslikarbi, valasin müsli ja piima kaussi.

Peas kiitsin ja õnnitlesin ennast: „Palju õnne, Siret, su unistus täitus taas! Aga hakka nüüd sööma!” Võtsin ampsu, aga oleksin nagu tardunud, toit käis suus ringi ja peas hakkasid käima mõtted: okei, said kooli, aga mis nüüd edasi? Mul pole Tartus elukohta ...

Aga mis sest! Elus ei olegi kõik alati lihtne-lilleline ja kui Eestisse jõuab, küll siis vaatab seda asja.

Sisimas võttis maad rahulolutunne. Enam ei pea muretsema, mis ma tegema hakkan, kui välismaalt tagasi jõuan.

Kahel viimasel nädalavahetusel tegime paar väljasõitu Hollandi ja Saksamaa piiri äärde. Aga nüüd olen üliõnnelikult ja elusalt-tervelt kodumaal tagasi! Ja saan hakata tegelema sellega, mis tõeliselt meeldib.

Siia loo lõppu paneksin endise Eesti presidendi Toomas Hendrik Ilvese sõnad hiljutisest artiklist, millega ma 101% nõus olen: „Ma julgustaksin kõiki noori astuma oma esimest sammu, minema ja õppima kusagil mujal. Kusagil kaugel kodust. Tavaliselt viib see kahe tulemuseni: esiteks hindad sa oma kodumaad senisest enam ja teiseks mõistad sa, et inimesed on erinevad, ja see on okei!“

Mina jõudsin nende kahe tulemuseni seiklusrohke 11 kuuga Belgias.

Merci et au revoir*

* Tänan ja head aega, prantsuse k.

 

Autor: Siret Bugajev, sügisest tudeng, ylle@lounaleht.ee
Viimati muudetud: 03/08/2017 10:56:32

Lisa kommentaar