Küsitlus

Kas oled alustanud kevadiste aiatöödega?

Marje Metsur laeb ennast Kubija mändide all

Marje Metsur oma koduaias Võru Kubijal 45 aastat tagasi istutatud roosipõõsa juures. Foto: Ülle Harju

Oi, see fantastiline loodus ja siin on nii toredad inimesed ümberringi!” naeratab näitleja Marje Metsur (76) Võru Kubijal oma onu ehitatud majas, kus ta soojal ajal veedab kõik vabad momendid.

Näe, tulin vara üles ja sain juba mäe otsast maasikaid ja järve äärest kukeseeni!” särab Marje. „Ma tunnen, kuidas siin tuleb jõud minusse!” Marje on hommikune inimene: suvel läheb tal uni sageli juba kella viie ajal hommikul ära ja väsimatu tegutsejana tormab armastatud näitleja kas aeda toimetama või metsa suveande korjama.

Marje aed on silmapaistvalt hoolitsetud ja mõttega kujundatud. „Tule, näitan midagi erakordset!” muheleb ta salapäraselt ja kutsub maja taha. Kasvuhoone kõrval näitab ta roosipuhmast ja siis tuleb pahinal.

See ei ole tavaline roos, ma olen selles majas elanud 60 aastat, roosi istutasin 45 aastat tagasi ja ta kasvas igal aastal nii võimsaks põõsaks, et kõik imestasid,” seletab Marje. „Aga sel kevadel ei tulnud roos üles. Mõtlesin, et on surnud! Olin täiesti šokis! Ei olnud talvel külma ega midagi! Aga siis ajas roos juunikuus ootamatult esimesed pungad maa seest välja! Ja vaata nüüd – uskumatu!”

Marje soovib ilmtingimata just selle roosipõõsa juures pilti teha – selle imepärane elustumine on justkui tema enda elu sümbol: saatuselöögid on püüdnud Marjet läbi elu maadligi vajutada, aga ta on alati naeratades tulest ja veest läbi tulnud. Marje vaatab roosi ja tal lähevad heldimusest silmad märjaks.

Praegu teeb tegusale näitlejale kõige enam muret abikaasa Kaupo tervis: teda vaevab suhkruhaigus ja süda lööb vaid stimulaatori abiga. Et Marje ise on kaheksa aastat tagasi infarkti üle elanud, seda ei oska kõrvalseisja üldse arvatagi.

Kaupo tahab alati kevadel vara siia ära tulla, siin saab ta rulaatoriga ringi liikuda, Tallinnas Õismäel peaks 13. korruse korteris istuma,” nendib Marje.

Ta ise liigub see-eest nagu noor kitseke kodutreppidest üles-alla. Ohtralt trepijooksu tuli teha ka Emajõe suveteatri lavastuses „Tagahoovish”, kuhu lavastaja Ain Mäeots kutsus Marje rõõmurullist hüperaktiivset pesunaist Urvet mängima.

Viis nädalat pingelisi proove

Oi, see tükk on väga pretensioonikas ses mõttes, et Lutsu „Tagahoovi” on ju nii palju lavastatud, ja hästi lavastatud,” räägib Marje. „Aga kuna meil ei ole ju „Tagahoovis”, aga „Tagahoovish”, ja h on punane, siis on tänapäev ja Lutsu aeg seal segi aetud.”

Näidendi kirjutas Kiti Põld, idee ja lavastus on Ain Mäeotsalt. Mängivad lisaks Marjele veel Liina Tennosaar, Margus Jaanovits, Karol Kuntsel, Villu Kangur, Silver Kaljula, Kaia Skoblov, Ingrid Isotamm jt. „Meil on fantastiline trupp! Ain oskab alati truppi kokku panna,” kiidab Marje.

Oh jah, need trepid ... Teksti on ka palju, vahepeal mõtlesime, et ei suudagi seda tükki ära teha ja kehv ilm oli veel ka. Aga see tunne, et sul on veel nii palju anda ja sa oled võimeline tegema ... Ma ei ole allaandja tüüp: vähi tähtkuju, maoaasta, õunapuu tugevus. Astud ussile saba peale, kasvatab uue saba.”

Kuidas etendus läinud on? „Super!” vastab Marje. „Ilm oli vahepeal kohutavalt külm, hääl läks ära. Mul on väga palju karjumist seal kah, vana joodikust kingsepaga ja tema naisega pean muudkui lahingut lööma. Kõik need sinepivannid ja konjakiga kurgu kuristamised ... Vahepeal oli proov 11 tundi, jõudsin öömajja, ära külmetanud ... Fööniga sai jalgu soojendatud. No tõeline tagahoovielu!”

Proovide ajal ööbis Marje sealsamas lähedal ja aknast avanes hea vaade tagahoovile. „Ükskord hommikul tuli üks asotsiaal koju, Ain kiirustas meid vaatama, kuidas joodikut mängida!” muheleb Marje. „Joodik kukkus maha, siis sai uksest kinni, sealt visati kastrul välja ...”

Marje Metsuri tähtrollidena nimetatakse tavaliselt Mary Poppinsit, Aliidet (Sofi Oksaneni „Puhastus”) ja Olgat (Aleksei Tolstoi „Rästiku pihtimus”).

Miks mulle „Rästiku pihtimus” nii kallis on – seal on nii palju seda mu vanemate lugu, mis tegi sõda inimestega, ja õelus, kuidas see hävitab ...” ohkab Marje. „Aga jumalad on mind hoidnud ja inglikari on mu ümber olnud. Oma publikut ma emban kõiki. Ja see Võrumaa ... Eriline! Kas saab veel ilusamat kohta olla? „Võromaa, Võromaa, kõgõ ilosamb sa, kõiki teretät minnõn ja tullõn ...”

Tagamõtsa-Marje”

Marjet on ikka kutsutud hea keeleoskuse tõttu võru- ja setukeelsetesse tükkidesse mängima. „Puut-Laat”, „Peko”, „Taarka”, „Obinitsa”...

Neli aastat tagasi tegi Marje kaasa võrukeelses teleseriaalis „Tagamõtsa”. Sel suvel teeb ERR neli uut „Tagamõtsa” osa ja võtted algavad juba pooleteise nädala pärast. Kui Marje uue stsenaariumi kätte sai, siis luges ta selle ühe jutiga läbi.

Super!” kommenteerib ta rahulolevalt. „Ma ei jõua ära oodata, kui näen jälle seda seltskonda! Marju Kõivupuuga lõime „Tagahoovish” esietenduse peol kahekesi tantsu ja Marju kiitis: ma olõ nüüt kah näütlejä, sukka üten Tagamõtsan!” Issand, Väino Puura on ka kaasa haaratud ... Oi, ma ei taha ette ära rääkida!”

Marjele meeldib „Tagamõtsa” elulisus: „Täpselt see, mis meil praegu toimub! Et Marje hakkab ka huuli värvima ja tema elu on ka edasi läinud!”

Võru tõmbab üha enam

Viimasel ajal kipub Kaupo Kubijale juba aprillis, alati oleme siin ka jõulude ajal ja vana-aastaõhtul,” räägib Marje. „Mul tulevad ka siin nagu „tiivad”. Kevadel, kui käod kukuvad või sügisel, kui kukuvad puu otsast õunad – need on sellise hääled, mis on mul „sahtlitesse” pandud ja kui on vaja üht või teist emotsiooni, siis avan mõne neist sahtlitest.”

Marje loeb ette oma toredaid naabreid: Renate ja Uno Püvi, Eve Liiv („doktor, kelle uks on avatud meile 24 tundi ööpäevas!”) Mare Murumets ... „Uued naabrid Tiiu ja Enn on kullatükid!” kiidab ta. „Ja Jaano käib Soomest koju, suitsetab kanakoibi ja toob meile ka.”

Meil on järve ääres oma väike rannakene, Liiva Eve on ikka korraldanud laupäevakuid selle kordategemiseks,” pajatab Marje. „Oi, need luiged ... Mineva aasta oli kuus luigepoega. Tean, et neid ei tohi sööta. No viisin ikka neile allahinnatuid saiu. Kui hõikasin „luiged, sööma-sööma!”, siis nad tulid, isaluik tuli ees ja võttis paremad palad endale.”

Kui Marje intervjuu tegemise varahommikul seenel oli, siis sõitis järvelt ligi paat, kalamees hõikas eemalt: „Kulõ, su luiga omma tõsõn järveotsan, a poigõ näil seo aasta ei olõ!”

Nii liigutav, et nad on tagasi!” rõõmustab Marje.

Suguseltsi julm saatus

Marje pajatab pikalt oma Kanepi kandist pärit emapoolse suguseltsi traagilisest saatusest. Venemaale elama läinud vanaisa Joonas Rõigas tapeti stalinistlike repressioonide käigus. Isa sai sõjas surma, kui Marje oli seitsmekuune. „Isa on mind ükskord süles hoidnud,” nendib ta. „Aga ma ei tunne tast puudust – onu Olev oli mulle isa eest.”

Olev Rõigas oli kullassepp. Ta meisterdas Marje keskkoolilennule sinimustvalged sõrmused, kuigi selline tegu oli toona väga taunitud. „Maiparaadi ajal jagasin need kõigile kätte,” räägib Marje. „Võru keskkooli direktor Ilmar Reiman oli väga range, tema nägi ja korjas meie kõigi käest need sõrmused ära.”

Oma sõrmuse sai Marje kätte palju aastaid hiljem salapärasel moel. „Kandle kultuurimajas mängisime „Rästiku pihtimust”, öösel sõitsime Tallinna tagasi,” räägib ta. „Mul oli väga palju lilli ja üks rukkilillekimp ka. Ei saanud seda kimpu kuidagi lahti, kiskusin ja kiskusin, kui käis kolks – sõrmus kukkus maha. See oli olnud rukkilillekimbu ümber. Ma ei teagi, milline „peigmees” selle mulle saatis!”

Aga Ilmar Reiman kaebas sõrmuste pärast Olevi peale, miilits otsis tema elamise läbi ja avastas kullassepatöökoja. Olevile heideti ette „mittetöise tulu” saamist ja nõukogude võim pani ta selle eest üheksaks kuuks vangi. Riik võttis ära maja ja vara.

Kui Olev vangis istus, hakkas tema kaunis abikaasa Maarja, Kanepi kirikuõpetaja Peikeri tütar, Suvorovi linnaosas elanud vene ohvitseridega tiiba ripsutama. Kui Olev vangist välja sai, tuli lahutus. Järgnes pikk ja kurb saaga laste ja vara jagamise teemal, mis Marje senimaani ohkama võtab.

Olev toimetas oma kuldsete kätega edasi ja tegi viimase kullasepatööna Marje ja Kaupo abielusõrmused. Ja ehitas endale siit ja sealt saadud juppidest auto. „Pani nimeks Tornaado, tumelilla ja valge katusega, sellest sai meie pulmaauto,” meenutab Marje.

Olev hakkaski tegelema vanade autode üleslöömisega. Tegi head tööd ja ostis oma maja tagasi. Maja jõudis ta ka veel üles ehitada. Samuti lauda, kuhu Marje ema tõi oma lehma, oina ja kanad.

Marje hoolitses nii mehe kui õdede ja emaga Olevi eest, kui viimane oli pärast insulti halvatud. Enne surma haiglas tegi Olev päranduse Marjele ja tema õdedele. See oli 26 aastat tagasi.

Valus mälestus on Marjel ka 22 aasta tagusest ema surmast.

Kanepi kant jääb samuti hinge

Head mälestused on Marjel ajast, kui pere elas pärast Siberist tagasitulekut Kanepi lähedal Soodomal äraküüditatud perest tühjaks jäänud majas. Ta on käinud ka Erastvere seitsmeklassilises koolis.

Seal on fantastilised inimesed: Kongo Malle ja Kalev, Hausi Aime ja Iivi, Koroli Milvi ...” loeb Marje jälle üles. „Viina Enn, minu lapsepõlve armastus! Ükskord kell kolm hommikul laulis koos akordionimängijast sõbraga mulle serenaadi ... Kullatükid!”

Kooliajal nägi Marje ka elu esimest teatrit – nukuteatri „Punamütsikest”. Ise tehti kah teatrit ja Marje säras muidugi juba siis alati peaosades.

Marje meenutab heldimusega vanaema, kelle käest ta kuulis igasugu veidraid nõuandeid. Näiteks et kui konnakude näkku määrid, siis tuleb ilus nägu. Marje katsetas alati kõikvõimalikud pöörasused ära. Kui tehti võistlus, kes suudab konna alla neelata, siis tegi seda ikka just tema.

Mida Marje kardab? „Eestimaa Venemaale mahamüümist,” tunnistab ta. „Kui sul ikka sellist ülekohut on emapiimaga sisse imetud ...”

 

Autor: Ülle Harju, ylle@lounaleht.ee
Viimati muudetud: 03/08/2017 10:32:33

Lisa kommentaar