Viimase aja trendiks on muruplatside ülipaljaks niitmine, asjatundjad soovitavad sellega siiski piiri pidada. Foto: Ülle Harju

Kui ühed maamaja või suvekodu omanikud lasevad hoonete ümbruses heinal kasvada, siis teised niidavad õue tihti ja laudsiledaks. Spetsialisti sõnul tuleb sedagi tööd teha mõistusega.

Pähnamäe talu peremees Ahto Luisk Haanja vallast ütles, et õu ei pea maal golfiväljak olema, vaid loomulik. „Meil on kanad ja neile peab heina seest putukate otsimise võimalus jääma ning maamesilasedki peavad siin saama lennata,” märkis ta.

Luisk lisas, et kes niidab õue tihti, võiks ühe nurga põlluheina ja -lillede alla jätta, et kõik taimed ja põllulilled saaksid väärikalt oma aasta ringi lõpetada.

Suhka turismitalu peremees Väle Prutt samast vallast sõnas, et viimasel ajal on paljudel trendiks elamuümbruse ülipaljaks niitmine. Suhkal niidetakse kord või kaks kuus, sõltuvalt ilmast.

„Meil kasvab umbes 20 sentimeetri kõrgune hein, sest meile meeldib, kui ristik ja teised heinad ümber maja õitsevad ning liblikad, kimalased ja linnud õues lendavad,” ütles Prutt.

Ta lisas, et turismitalust kaugemal on hein 25-sentimeetrine, kuid radadel madalam.

Haanja vallavalitsus on hajali elavatele majaomanikele jätnud vabad käed otsustada, kui tihti muru niita, ja sellegi, kas aianurgas võivad takjaid kasvada või mitte. „Eks ilu ole ju vaataja silmades,” lausus abivallavanem Uno Kangro. Ta naljatas, et kui rohi on juba 30 sentimeetri kõrgune, võib mõnel tekkida küsimus, et äkki on tegu maja ümber paikneva püsirohumaaga.

Tiheasustusega aladel niidetakse Haanjas muru vastavalt ilmastikule kaks-kolm korda kuus.

Ka Räpina vallas ei käida mõõdulindiga eramute ümber kasvava muru kõrgust mõõtmas. „Eks see ole rohkem majaomaniku asi, millisena ta soovib oma õue näha,” märkis Allan Kirotar, valla haldusspetsialist, ja lisas, et tiheasustusega kohtades, nagu Räpina ja Võõpsu, on õued korras.

Võru vallas on kümmekond suvilarajooni, kus vallavanema Georg Ruuda sõnul peavad suvila- ja majaomanikud heakorraeeskirja järgi õue vähemalt paar korda hooajal niitma.

„Me ei ole kedagi trahvinud korrastamata õue pärast, kuid meeldetuletusega kirju oleme küll saatnud,” ütles ta ja täpsustas, et probleeme on just välismaal töötavate suvilaomanikega, sest neid on väga keeruline kätte saada.

Tiheasustusega aladel, nagu Väimela, Puiga jt, niidetakse majade ümbrust vihmase ilma korral kord nädalas, põua ajal harvemini.

Muru kõrguseks neli-viis sentimeetrit

Räpina aianduskooli aianduse juhtõpetaja Anu Käär naljatas, et muru tuleb niita mõistuse ja niiduki, mitte niiduki ja edevusega.

„Niitmisel on taimedele ka negatiivne mõju, sest eemaldades neilt suurema osa rohelisest lehestikust, vähendame taimede fotosünteesivat osa ning soodustame sellega juurestiku nõrgenemist,” selgitas ta.

Kui muru niita pikema aja jooksul väga madalalt ja sageli, ei jõua taimed uusi juuri vajalikus koguses moodustada ja muru muutub põuaõrnaks ega omasta enam toitaineid.

Pruuni ja palja pinnase peal hakkab kergesti vohama pigem sammal ja murutaimiku levik väheneb veelgi. Sel juhul tuleks reguleerida niitmise kõrgust ning proovida väetamist ja õhutamist, mis pole just odav ega kerge töö.

Kääri sõnul sõltub muru hooldamine selle kasutamisest, niitmise sagedus taimede kasvukiirusest. „Mida suurem on tallamise koormus, seda harvem tuleb niita,” lausus ta ja lisas, et muru tasuks niitma hakata siis, kui rohu kõrgus on saavutanud topelt niitekõrguse. Muru kõrguseks võiks olla neli kuni viis sentimeetrit.

Hooldatud muru võiks suve esimesel perioodil nelja-viie päeva tagant niita, taimede kasvu aeglustudes kord nädalas.

Ainult teeradade niitmise kohta arvab aiandusõpetaja, et kui rohualad on hooldatud, ei pea ju rohu kõrgus ilmtingimata olema neli-viis sentimeetrit, vaid ka kõrgem.

„Kaunid rohualad annavad elukeskkonnale palju maalilisema pildi ja sellega on loodud võimalus ka pisielustikul oma elu elada,” lausus Käär.

Tema sõnul on eestlased usinad õuede hooldajad. Varasemal ajal mängisid lapsed õues, enamikus neis kõndisid koduloomad ja linnud ning rohi ei saanudki eriti kõrgeks kasvada, sest tallamiskoormus hoidis kasvu kontrolli all.

„Koduloomad õhutasid ja väetasid taimikut ning kõrgema rohu korral võeti appi käsivikat, kuid niidukite ja aiatöömasinate kättesaadavusega hakkas olukord ka maal muutuma,” rääkis Käär.

Eelistagem loodussõbralikku majaümbrus

Laudsiledaid õuesid nähes tuleb mulle silme ette mõni aasta tagasi Rootsis Farö saarel nähtu: majani, kus suviti puhkas Käbi Laretei, kasvas trepini viival teerajal umbes 10 sentimeetri kõrgune rohi, kahel pool rada sirutus taeva poole vana ja kõrge hein.

Anu Kääri sõnul ongi mujal maailmas väga populaarsed loodusliku kooslusega lillemurud, mille hooldus piirdub vaid paari-kolme niitmisega suve jooksul. See on nii loodussõbralik kui ka majanduslikult kasulik.

„Liigirikas, värviküllase paletiga ja vähest hooldust vajav taimekooslus ilmestab liiklusmagistraalide nõlvasid, avalikke haljasalasid, parke ja aedu, mida ka meil võiks enam propageerida,” märkis Käär.

Ta sõnas, et ka tiheasustusega aladel tuleb lähtuda eelkõige loodussõbralikust vaatevinklist, sest korras ja hooldatud ning harva niidetav lillemuru võimaldab kasulikel putukatel ja pisikestel lindudel-loomadel seal elada. Väheneb ka mürafoon, sest niidukid tekitavad paraja mürareostuse.

 

Autor: Mari-Anne Leht
Viimati muudetud: 03/08/2017 10:27:22