Küsitlus

Kas oled alustanud kevadiste aiatöödega?

Valgevene: puhtuse ja uusehitiste maa

Leedu suurvürsti Algirdas Vicibskise kuju. Foto: Mari-Anne Leht

Suurte ja omanäoliste kortermajadega pealinn Minsk, mille läinud sajandi teisest poolest pärit osas seisavad nii Valgevene kirjanike kui ka kurikuulsa punavõimu esindajate elusuuruses kujud. Unustatud ei ole Leedu ühte suurvürstigi ning muidugi Radzwillide kindlus ja loss. See on vaid osake tänasest Valgevenest.

Bussireis Valgevenesse kulges Lätimaa Vidzeme ja Latgale rajooni kaudu Polatski suunas piirini, mille ületus tekitas kõhedust, sest ma ei ole kaks kümnendit idapiiri ületanud.

Lätlaste Patarnicki piiripunktis võeti passid kontrollimiseks ning enam kui poole tunni möödudes olime Grigorovtšinas, s.t Valgevenes. Esmalt loeti meid bussis üle, siis anti täita 8 x 12 cm suurune imepisikese kirjaga blankett riiki sisenemise ja sealt lahkumise kohta. Seejärel pidime kottidega minema piiripunkti, kus kontrolliti passi, rebiti üks pool blanketist, vaadati silma ja lasti kotid röntgenist läbi. Taas bussis sõitjate ülelugemine ja tunni möödudes saime rahulikult Polatski poole liikuda. 

Etteruttavalt: tagasitee kulges Kamennõi Logi ja Leedu kuulsa Medininkai piiripunkti kaudu. Kamennõi Logis võeti blanketi teine pool ära. Leedulased seekord meid n-ö ei puistanud. Miks puistamist kardetakse? Valgevenest ei tohi tuua piima- ega lihatooteid, kanget alkoholi võib vaid liiter, 20-kraadist jooki kaks ja veini neli liitrit tuua.

Teise riiki minnakse ikka selle maa omapäraste ehitiste ja põnevate paikadega tutvumise eesmärgil.

Pisarate saar, uhked esindushooned ja mälestusmärgid

Tagasivaatavalt saan öelda, et Pisarate saar Minskis läks kõige enam hinge. Saarekesel, mis on mitmelt poolt ümbritsetud uute ja kõrgete hoonetega, asub memoriaal, mis on püstitatud Afganistanis võidelnud ja seal hukkunud valgevenelastele. Enamik memoriaali lähedal seisjatest ilmselt tunnetab kujutatud naiste nägusid vaadates nende kurbust ja pisaraid poja või mehe kaotuse pärast sõjas. 900 Valgevenest pärit meest jättis Afganistanis oma elu ning nende nimed on memoriaali sisemusse graveeritud.

Sõja sümbolina on saarele toodud Afganistanist suur ristkülikukujuline metallplaat.

Minskis ja ilmselt siis ka riigi teistes linnades ei tohi avalikult alkoholi pruukida, kuid Pisarate saarel võib seda teha. 

Hukkunud lähedaste, kaugel sõdinute ja turistide kõrval käivad saarekesel ka noorpaarid.

Minskis on vähe 18. ja 19. sajandist pärinevaid hooneid, sest viimases suures sõjas hävitati linna majad 90 protsendi ulatuses.

Linnas on palju nii Stalini ajale kui ka Neevalinnale tüüpilisi hooneid ning sadu uusi eriilmelisi ja kõrgeid kortermaju ning tänavad on väga laiad. Valgevenes elab ligi 10 miljonit inimest, neist pealinnas ligi kaks miljonit.

Esindushoonetest on üks uhkem kui teine alates presidendipaleest lõpetades spordiinstituudi ja olümpiakomitee majaga. Viimane on uhke klaasist ehitis. 

Uus klaasist raamatukogu mahutab üheksa miljonit raamatut ning selles ei uuri teoseid üliõpilased ja professorid ühes lugemissaalis.

Nõukogude ajast pärit valitsusemaja keset linna on pikk ilmetu ehitis, mille ees seisab ei kellegi muu kui Lenini ülisuur kuju. Siin ei näita ta enam käega helgesse kommunismi, vaid on käed alla lasknud. Lenin seisis kenasti püsti ka Polatskis. Minskis ühe olulise tänava ääres näevad möödujad veel Kalininit.

Õnneks on siin ka Valgevene kuulsate kirjanike Janka Kupala ja Jakub Kolase mälestusmärgid. Esimene suri salapärastel asjaoludel 1942. Aastal Moskvas. Valgevene kirjanduse üks klassikutest Kolas suri 1950ndate teisel poolel Minskis.

Erinevast rahvusest kuulsused

Pühakojad on Valgevenes suures osas taastatud, sest 30 aasta jooksul, 1930ndatest 1960ndateni, hävitati riigis palju kirikuid.

Nii on taastatud Sofia katedraal Polatskis, kus omal ajal Peeter I tappis 20 kirikuteenrit, samuti oblastikeskuses Viciebskis, endise nimega Vitebskis, on taastatud Uspenski katedraal ja Sofia peakirik. Ühe neist pühakodadest õnnistas Eestist pärit patriarh Aleksius II, kelle kuju seisab pühakoja ees.

Ühtedel andmetel peab ligi 60% valgevenelastest ennast usklikuks, neist üle 82% on vene õigeusku ja 12% katoliiklased. Riigis tähistatakse ametlikult nii õigeusu kui ka katoliiklikke jõulu- ja lihavõttepüha.

Viciebski ajalooline ülalinn on pisike, kuid omanäoline: seal on põlispuude varjus omaaegne kuberneri maja, mille rõdul on seisnud Napoleon. Maja vastas on kõrge obelisk, see on Soomest toodud graniidist ja püstitati 1912. aastal Napoleoni vägede üle võidu saavutamise 100. aastapäevaks. Lähedal on mälestusmärgid viimases sõjas langenutele.

Kuberneri majas töötab praegu muusikakool ja kuberneri aias on väike loomaaed.

Linna uue osa serval seisab uhke ratsanik hobusel. See on Leedu suurvürst Algirdas, kes valitses 14. sajandi teisel poolel. Muu hulgas lasi Algirdas ehitada Viciebski linnamüüri. Valgevene oli osa Leedu suurvürstiriigist 14. sajandist peale päris mitu sajandit.

Ilmselt kõik Viciebski külalised käivad ühes pisikeses punastest tellistest hoones, sest see on maailmakuulsa kunstniku Marc Chagalli majamuuseum. Chagall oli seitsmene, kui pere Pokrovski tänavale kolis. Siit siirdus ta hiljem õppima Neevalinna ja Pariisi, kust lahkus 1941. aastal natside hirmus Ameerikasse. 

Majamuuseumi suurema ruumi seinu kaunistavad ka fotod peamiselt kunstniku eluperioodist Ameerikas. Lisaks poekesele ja köögile tutvustab maja giid magamistuba, kus tulevane kunstnik päevaväsimust puhkas.

Turistide tarvis on eraldi pood, kuid seal ei ole ainsatki Chagalli töö reprot, on vaid erinevas suuruses külmkapimagnetid, millel maja ja õues seisev viiuldaja kuju, ning üksikud venekeelsed raamatud kunstniku elust.

Kui kuulsustest juba juttu, siis Valgevenes ei saa üle ega ümber kuulsast leedu juurtega Radzwillide suguvõsast, kelle tegemistest leiavad huvilised piisavalt materjali. Radzwillidele kuulunud Nesviži palee söögi-, kuldses või valges ballisaalis ja teistes ruumides jalutades tunned ennastki osakesena sellest, mis siis, et vaid hetkeks.

30 kilomeetri kaugusel Nesvižist asub Mirski kindlus. Seegi on Radzwillidega seotud, kuid selle viimane omanik oli Mirski. Kindluses on restaureerimistööd pooleli, kuid mida saab, seda näidatakse. Nii palee kui ka kindlus on kaks neljast Valgevene ehitusmälestisest, mis on kantud Unesco kultuuripärandisse.

Lahked inimesed ja domineeriv vene keel

Kuigi valgevenelased on oma riigis ülekaalus, neid on 85 protsendi ringis, on seal kaks riigikeelt: valgevene ja vene keel. Olukorda tundvad inimesed ütlesid, et sealsed ametnikud ei soovigi valgevene keeles rääkida. 

Võõral on vene keele eelistamist lühikese ajaga raske mõista. Oma osa on sellelgi, et 18. sajandi lõpust algas Valgevenes venestamine ning riik on iseseisev olnud alla aasta. 25. märtsil 1918 kuulutati Valgevene vabariik välja, kuid peagi sai sellest nõukogude sotsialistlik vabariik. 

Valgevene keelt kuulsime kõik vaid korra, siis, kui meie giid Pavel esitas lühikese monoloogi. Tunnistan, et ei saanud kuigi palju aru.

Vene keelt kuulsime kogu aeg ja isegi ajasime selles keeles juttu, kuid meie päritolu tehti ruttu kindlaks. 

Kui võrumaalanna Anneli Treumuthiga Polatski toidupoe müüjatega vene keeles juttu alustasime, arvasid nad kohe, et oleme Baltikumist, üks neist lisas, et ilmselt Eestist.

Polatski toidupoe müüjate lahkus ei lähe niipea meelest, kuid ka Minskis olid müüjad igati abivalmid ja vastasid küsimustele väga sõbralikult, keegi ei näidanud kusagil kõrkust.

Mida ma sealt ostsin? Kaks raamatut: ühe Mirski ja teise Nesviži kohta. Veidi kommi, mõned tahvlid šokolaadi, kraadiga jooke ning kreeme ja šampooni. Ühe euro eest sain pangas kaks sealset rubla, kuid igal pool saab kaardiga maksta.

Kommide ostmine tuletaski meelde nõukogude aega, sest neid müüdi lahtiselt nii Polatskis kui ka Minskis, kuid hinnavahe oli kaks rubla ehk üks euro, kilohind ulatus kaheksast 14 rublani. Pealinnas oli kommikilo kaks rubla odavam, šokolaaditahvlitel erilist hinnavahet ei olnud.

Pudel veini maksis meie rahas kaks pool eurot, kuid oli ka odavamaid. 200-grammise kohaliku palsami sai kahe euroga. Pooleliitrine nastoika Krambambuli, mis mõnedel andmetel olla aadlike jook olnud, maksis Minski poodides viiest kuue poole euroni.

Biteksi kätekreemi sai euro eest, näokreemid olid veidi kallimad.

Viimasel õhtul hotellitoas kohvreid pakkides küsis Anneli, et mis trikk see küll on, et nad suudavad ligi kahe miljonilise linna nii puhtana hoida. Ja lisas, et meie linnade heakorraspetsialistid võiksid Minskis puhtusenippe õppida.

Tagasiteel märkan, et maanteede ääredki on kõikjal hooldatud. Uusehitiste ja steriilse puhtuse maa, kordan mõttes.

 

Autor: Mari-Anne Leht
Viimati muudetud: 15/06/2017 15:12:49

Lisa kommentaar