Järvere küla aktiiv (punastes särkides) koos Eesti aasta küla valimise komisjoniga. Foto: Elina Allas

Tänavu valitakse Eestis taas aasta küla, mis kuulutatakse välja 4. augustil Vana-Võidus Eesti külade XII maapäeval. Eelmisel nädalal alustas aasta küla komisjon eesotsas esimehe Eiki Nestoriga maakondade aasta küladega tutvumist just Kagu-Eestist.

Komisjon tutvus eelmisel kolmapäeval siinse kolme maakonna aasta küladega, mille olid välja valinud külaliikumise Kodukant kokkupandud maakondlikud komisjonid. Käidi Himmaste külas Põlvamaal, Järvere külas Võrumaal ja Pedajamäe külas Valgamaal.

Komisjoni kuuluvad lisaks Nestorile külaliikumise Kodukant esinaine Krista Habakukk, Ester Valdvee maamajanduse infokeskusest, Maalehe ajakirjanik Bianca Mikovitš, Aveli Ainsalu siseministeeriumist ja Maarja Männiste maaeluministeeriumist.

Krista Habakuke sõnul jäi Himmastest mulje kui väga aktiivsest, elutervest ja jätkusuutlikust külast, kus pööratakse suurt tähelepanu noortetegevusele.

Eiki Nestorile meeldis Himmastes näiteks see, et tuli keskealine külavanem ja sosistas noorema inimese peale osutades, et järgmine külavanem on tema.

„Kui järjepidevust on näha ja tuleb järgmine seltskond asja eest vedama, see on ju vägev,” leidis Nestor.

Võrumaa Järvere külas avaldas Krista Habakukele eriti muljet see, kuidas abistati üht vanemat naist, kelle kodumaja oli kokku kukkumas ja kes keeldus oma kodust välja kolimast. Külaelanikud aitasid hankida tema koduõuele soojaku, kus ta saab aasta ringi sees elada ning kus on nii vesi kui ka küte.

Ka Eiki Nestor pidas Järveres kõige suuremaks erinevuseks võrreldes teiste küladega just seda, et ühele küla elanikule mindi üheskoos appi ja korraldati talle elamine, millega too ise rahul on.

 

Positiivsed muljed igast külast

„Eks igas külas on midagi samamoodi ja midagi erilist moodi,” ütles Nestor. „Neid külasid, kes on oma bussijaama korda teinud, on väga palju. Järvere oma on üks kõige ilusamaid.”

Nestor on enda sõnul enamikus külades pannud tähele, et väga sageli on külaseltside eestvedajad inimesed, kes on külasse mõni aeg tagasi kolinud või tulnud elama maale vanavanemate majja.

Ka Järvere külavanem Valli Lukin on koos abikaasaga tulnud Järveresse Tallinnast pensionipõlve veetma. Külaelu edendamisele aitavad kaasa külas paljud noored, aga ka juba keskea ületanud inimesed. Komisjoni külaskäiku oli tulnud uudistama pool küla, kõik olid pannud selga ühtsed punased särgid.

Külaplats sai lipuvarda

Valli Lukini sõnul niideti paar päeva enne komisjoni tulekut ära Järvere külaplats, kuhu püsitati ka oma külas tegutsevalt OÜ Warmestonilt kingituseks saadud lipuvarras. Valla käest tuli kingituseks Eesti lipp. Samuti koristati randa ja toodi liiva juurde. Komisjonile tutvustati mõisa, paadisadamat, randa, külaseltsi ruume ja soojakut, mis heategevuse korras sisustati (sellele aitas kaasa ka vald).

„Me oleme ikka teinud,” sõnas Valli Lukin. „Mitte sellepärast, et me peaksime saama vabariigis esimeseks. Me ju ei saa. Aga tähtis on, et meil ei oleks häbi, kui külalised tulevad. Me esindame kogu Võrumaad.”

Järgmine Järvere ühine ettevõtmine on jaanituli oma küla elanikele.

Riigikogu esimees Eiki Nestor ütles, et Eesti aasta küla valida on raske. „Võiks neile kõigile anda selle tiitli,” sõnas ta. „Üleüldse silm ei pilguks ka mitte kordagi, aga paraku tuleb ikka üks välja valida.“

Komisjonil on iga külaga aega tutvuda vaid kaks tundi, kuid Nestori sõnul jääb igal pool aega puudu, sest külaaktivistid tahavad kõik tehtu ette näidata.

 

LISALUGU

Riigikogu esimees Eiki Nestor: Eestimaa küla elab

Kuivõrd oluliseks peate seda, et Eestis valitakse välja aasta külad?

Ikka väga oluliseks pean. Kui vaadata seda inimeste entusiasmi, neid, kes teevad oma kodukandis natuke rohkem kui teised, siis eks see ole tunnustus neile. Teisest küljest, ega nad ei jätaks muidu ka tegemata, kui seda konkurssi ei oleks. Aga kuidagi ergutada on ju ilus.

Kes Eestimaa küla elab?

Ikka elab. Siit Lõuna-Eestist on ju lihtne sõita natuke üle piiri Lätti ja vaadata, kuidas inimesed seal elavad. Kui Eestis ringi sõita, on piirkondi, kus enam lagunenud maju üldse ei näegi. Muidugi on selge, et see ei juhtu üleöö ja kõik see ei lähe nii kiiresti. Minu koduvallas Emmastes Hiiumaal ehitati viimane maja vundamendi peale kümme aastat tagasi.

Hästi palju räägitakse meil vanadest kolhoosi kortermajadest. Ühes külas kogu külaselts, kes meil eelmisel võistlusel võitis, elaski sellistes kortermajades ja nad olid kõik väga õnnelikud ja hakkajad. Himmastes elavad väga paljud hakkajad külaliikmed samamoodi sellistes kortermajades.

Mida haldusreform võib kaasa tuua just Eesti küladele? Näiteks Järvere küla vallamaja hakkab asuma teisel pool Võru linna.

Ma ei arva, et selle pärast peaks väga nutma. Ma usun, et haldusreformi käigus suureneb külaseltside panus või kaasalöömislust veelgi. Üks aasta jäin mõtlema, et mitu korda aastas ma vallamajas käin, ja ma sain aru, et üks kord kuue aasta jooksul oleks sinna vaja minna. Aga kui ma seal käin, siis ma tahaksin, et seal oleks spetsialistid, kes on profid ja teavad.

Kuivõrd mahajäänum pealinnast see ääremaa siin Kagu-Eestis tundub?

Ei tahagi, et kõik kohad näeksid välja nagu see pilvelõhkujatega Tallinn. Mina näen siin eeliseid. Näiteks mina kolin täiesti kindlasti mõne aja pärast Tallinnast üldse ära. Võib-olla ei hakkagi ma kuigi sageli Hiiumaalt Tallinnas käima, sest neid eeliseid, mis mul Hiiumaal või inimestel siin Järveres on, suures linnas ei leia mitte kunagi. Need on rahu, vaikus, loodus, mingit pidi omaette olemise rõõm, mida Tallinnas on võimatu ette kujutada.

Ent majanduslik mahajäämus?

Paraku nii ta on. Valitsusel on ju mõeldud üks ilus programm riigiasutusi pealinnast välja viia. Programmi mõte on ju see, et kohapealsed inimesed saaksid tööd. Nagu panite tähele, oli meil ükspäev suur uudis, kuidas ühte riigiasutust ei saa mitte kuidagi Viljandisse viia, et tuleb viia Raplasse, sest Viljandisse on liiga kauge tööl käia. Sellisel väljaviimisel ei ole mingit mõtet. Mõte on selles, et ka piirkondades elavad inimesed saaksid tööd.

Regionaalpoliitika puhul oleme palju aastaid rääkinud töökohtade loomisest kõikides regioonides. Nüüd me peaks sammu edasi astuma ja rääkima just suuremapalgaliste töökohtade loomisest erinevates piirkondades, sest siis teised töökohad tulevad nagunii ise järele. Alampalga peal peetaval tehasel pikka tulevikku ei ole, sest inimesed lähevad siis ikka Tallinnasse või Soome.

Mida te sellest arvate, et eriti just siin Kagu-Eestis on nii palju töövõimetuid?

See arv on suur nendes piirkondades, kus tööpuudus on suur. Vaidlusel, kas inimene jäi haigeks selle pärast, et jäi tööta, või käis varem haigena tööl, pole mingit mõtet. On arusaadav, et inimene otsib endale väljapääsu. Kui mingit töövõimalust ei ole ja väljapääs on ainult oma tervise kaudu mingi sissetulek saada, siis nii see juhtubki. See on igal pool maailmas niimoodi. Lahendus on ikka see, et need töökohad tekiksid.

Aga kuidas panna tööle neid, kes on juba andunult alkoholi küüsis?

N-ö vabamehe kutse valinud inimeste tööle rakendamine on omaette keerukas. See on väga aeganõudev ja ka kulu ühiskonnale, aga kui neil endal soovi on, siis neid saab tuua tagasi. Kui neil endal soovi ei ole, siis ei tee mitte midagi.

ELINA ALLAS

Autor: ELINA ALLAS
Viimati muudetud: 01/06/2017 06:29:01