Kalvi Kõva, riigikogu liige.

Küllap on enamikule meist sööbinud mällu mälestused esimesest palgatööst ja sellest, kui meeliülendav oli hoida käes päris oma raha ning kuidas maitses selle eest ostetud jäätis. Ilma tööta lapsepõlvesuvesid ei kujutanud 30–40 aastat tagasi ette. Kes rassis peedipõllul, kes pesi nõusid, kes aitas posti laiali vedada, kes korjas marju. Nagu tuhanded teised, nii sain ka mina oma esimese tõsise töökogemuse kõblast käes hoides. Aga palju mehisem ja ka tulusam oli 14-15-aastasena rohujahuveskis varahommikust hilisõhtuni tööd murda. Ja tööle ei mindud ainult palga pärast, see oli ka omamoodi auasi.

Põhiolemuselt ei ole lapsed ja noored muutunud. Ka nutiajastul tahab enamik neist koolivaheajal taskuraha teenida, samuti ennast proovile panna, midagi oma käte ja peaga korda saata. Mingil hetkel saadakse aru, et eurod ei tule seina seest. Ja kindlasti ei ole ka tänapäeva noortele võõras tunne, et omateenitud rahal on teine mekk. Arvestatav hulk neist on saanud täisikka jõudes väärt kogemuse.

Pahatihti aga kõigile soovijaile paslikke töökohti ei leidu. Alaealiste palkamist on takistanud ka päris ranged reeglid ja bürokraatlikud tõkked, seda hooajatöödegi puhul. Pole ka ime, sest Eestis kehtiv kord oli senini karmim Euroopa Liidu omast. Tänavu aprillis kinnitas riigikogu aga töölepinguseaduse muudatused, mis lihtsustavad saabuvast suvest alates koolilaste tööle võtmist ja motiveerivad ka tööandjaid.

Uued sätted lubavad noortel juba sel suvel teha varasemast pikemaid tööpäevi. Näiteks tohivad 13-14-aastased ja vanemad koolikohustuslikud lapsed teha kuni seitse tundi päevas ja nädalas kuni 35 tundi tööd. Veel kehtiv õigus piirab neil töötamist nelja tunniga päevas ja 20 tunniga nädalas. Et lapsed saaksid piisavalt puhata ei tohi nad tööl käia rohkem kui pool vaheajast. 7–12-aastased saavad vaheajal endiselt töötada kolm tundi päevas ja 15 tundi nädalas. 15–17-aastased noored, kes ei ole kohustatud koolis käima, võivad sarnaselt täiskasvanutega töötada kuni kaheksa tundi päevas ja 40 tundi nädalas. Senini olid neile seatud ajalised piirangud.

Olgu kohe öeldud, et muudetud seadus arvestab kõigiti lastekaitse põhimõtete ja tervisekaitse nõuetega. Edasi jääb kehtima töökeskkonna ohutegurite loetelu ja nimekiri lastele keelatud töödest. Ka ei tohi töötamine mõjuda pärssivalt noorte haridusteele.

Igati väärib toetust tervise- ja tööministri Jevgeni Ossinovski algatus muuta noorte palkamine tööandjatele veelgi atraktiivsemaks. Minister on kooskõlastamas ettepanekut, mille alusel hakkaks riik maksma ettevõtjatele toetust 13–16-aastaste koolivaheajal tööle värbamise eest.  Seda on plaanis teha tagasiulatuvalt töötukassa kaudu ning toetuse suuruseks saab olema 30 protsenti alaealise brutopalgast. Tingimuseks on, et tööandja peab olema maksnud aasta jooksul ühele või mitmele alaealisele vähemalt tuhat eurot brutopalka. Uus kord jõustub samuti lähikuudel, mis tähendab, et tänavuse aasta „suvetööde“ eest on ettevõtjatel õigus küsida toetust järgmise aasta alul.

Varases eas saadud töökogemus annab noortele hea stardiplatvormi tulevaseks eluks. Töötamine õpetab otsustavust ja iseseisvust ning arendab sotsiaalseid oskusi ja läbilöögivõimet. Ja mis seal salata – motiveerib ka rohkem õppima ja edasi püüdlema. Nii näiteks töötas minu tütar läinud suvel kuu aega firmas, mis toodab saepurubriketti. Töö oli raske ja tasu hea, aga tütar lubas mulle palgapäeval noorusliku hooga: oi, kuidas ma nüüd õpin, sest ma tean väga täpselt, et ei taha edaspidi nii karmi tööd teha.

Alaealiste töötamise soosimise kõrval tahab riik ulatada päästerõnga neile 16– 26-aastastele noortele, kes ei tööta, ei õpi ega kasvata kodus last. Eestis on tuhandeid selliseid noori, keda on kutsutud ka kadunud ja nähtamatuks sugupõlveks. On mitmeid põhjuseid, miks osa noori ei oska ja vahel ka ei taha endaga midagi peale hakata. Sageli on n-ö ripakile jäämise taga pooleli jäänud haridustee, perekonna toe puudumise ja majanduslik kitsikus koos madala enesehinnanguga. Aga üha enam on meil vati sees kasvanud ja ülehoolitsetud noori, kes ei vaevugi pingutama ega tööle minema. Mugavam on kodus konutada, oodata emalt-isalt armuande ning väita, et tuhandest eurost väiksem palk on orjadele. Passiivsete noorte seas on arvukalt ka neid, kellel on taskus kõrgkooli diplom. Kui tööotsinguil tulevad tagasilöögid, siis kaob ka enesekindlus ja nii jäädaksegi pahatihti toaseinte vahele või kavandatakse Eestist lahkumist.

Seetõttu tahab valitsus kutsuda ellu passiivsetele noortele mõeldud tugisüsteemi. Noored vajavad abi, aga neile tuleb ulatada õng, mitte kala.

Autor: Kalvi Kõva, riigikogu SDE fraktsiooni esimees
Viimati muudetud: 01/06/2017 06:13:44