Küsitlus

Kas oled alustanud kevadiste aiatöödega?

Maalähedane laat Kirikukülas

Korvimeister Ernst Sibul saab hetkeks mahti istuda. Fotod: Elina Allas

Taimed, pirrukorvid, savikausid, kaltsuvaibad, juustud-vorstid ja muidugi teada Urvaste kama ja ubinavurts. Nende ja veel hulga majapidamises vajalikuga kaubeldi urbanipäeva laadal Urvastes läinud laupäeval.

Kaks tundi peale ametlikku algust oli Urvaste kirikuaia põliste puude varjus kauplemine täies hoos. Järjekorrad hakkasid silma taimemüüjate ees, sest on ju taimede istutamise aeg.

„Kapsa-, tomati- ja kurgitaimi ostetakse kõige rohkem, ilukapsa- ja punapeeditaimi soovitakse vähem,” sõnas Pille Aab, kes sõitis laadale Monte talust Võru vallast.

Nii temal kui ka teistel taimedega kauplejatel olid kaasas palju lille-, samuti köögivilja-, nagu kaalika-, kõrvitsa- ja teisi taimi. Suuremas koguses taimi ostnud said kohapealt osta ka korvi, kuhu neid panna.

Pirru- ehk laastukorvid, varrega vikatid ja lai valik puidust köögitarvikuid panid paljud laadalised seisatama, uudistama, meistriga juttu ajama ja ostma.

„Pirrukorve olen teinud ligi 40 aastat ning julgen ütelda, et olen selleks hobitööks sündinud,” ütles Ernst Sibul Missost. Ta lisas, et kui järjekordne korv valmis, on hea tuju päeva lõpuni.

Erineva suurusega pirrukorvid valmivad peamiselt soomännist, millest meister tõmbab käte jõul laastud. Nende korvidega sobib minna piknikule ja seenemetsa, neisse võib kodus panna õunu või sibulaid. Seenelistele tegi meister kaheosalise korvi, et näiteks kukeseened ja riisikad saaks eraldi panna.

„Majandite ajal viidi kodust korraga sada, vahel kakssada korvi enne kartulivõttu,” meenutas Sibul. Ta lisas, et lehmapidajatele on ta teinud seljakorve, millega saab heina kanda.

Ernst Sibul soovib, et jaguks vaid vajalikku puud korvide valmistamiseks.

Korvidest mõnekümne sammu kaugusel sai uudistada ja osta savikausse ja lillepotte. Tsooru potitehase esindaja oli laadal kümne eri suurusega kausi ja muuga.

Kausid ja kaugemad kauplejad

 

Kaspar Räpinast ostis kolm pudrukaussi. „Kingin need emale, talle väga meeldivad,” sõnas ta. „Kõige rohkem ostetaksegi neid kausse, ühte kaussi mahub 300 milliliitrit suppi, kuid kaussi saab ka putru ja muud vajalikku panna,” ütles Marko Puksing, kes teeb tehases kõiki töid: töölise töödest müügimehe omani.

„Kõik kausid on tehtud setu kausivormide järgi, nagu Saatse nuka kauss ja teised,” teadis Puksing. Nõude valmistamiseks kasutatakse tema sõnul Joosult pärit savi.

Varstu vallas valmivad kausid, kruusid ja taldrikud püüdsid oma kenadusega pilku, kuid neil oli ka kena hind. „Tooraine pärineb Saksamaalt ja see ei ole odav,” selgitas Urve Konksi.

Laadal oli ka teisest maakonnast kauplejaid. Paljud uudistasid vildist pesakesi, mida võib vabalt kassi või pisikese koera majaks või koopaks nimetada.

„Tulin laadale hobi korras tehtud lemmikloomapesasid tutvustama,” ütles Kristel Kuslap Kambja vallast Tartumaalt. Tema põnevaid tooteid uudistati, kuid ostma nii väga ei kiputud, sest nagu ütles laadaline Kersti: „Uudne ja kallivõitu ning ei tea, kas kass sinna ikka minna tahab.”

„Kassid lähevad sinna meeleldi, kuid kallis on ta sellepärast, et tooraine, meriinovill, ei ole kohalik,” selgitas Kuslap.

Toidu- ja joogipoolist oli siin samuti, laada korraldajad pakkusid tuntud kama ja ubinavurtsu, kohal oli paar kitsejuustu valmistajat jt.

Viljandimaad esindas laadal Olustvere teenindus- ja maamajanduskool. Nad pakkusid juustu, grill- ja vinnutatud vorsti. „Need toidud valmistatakse koos õpilastega kooli õppetöökojas,” ütles Helle Aunap, kooli õppeosakonna juhataja. Olustverelased olid siin kolmandat korda.

Korraldajal oli palju abilisi

Urvaste külade seltsi juhatuse liige ja laada korraldaja Airi Hallik-Konnula ütles, et järjekorras juba 11. laadal oli kultuurirahvast varasemast veelgi enam. „Juba Tartustki tullakse vaatama seda külavärki. Varem käinud kutsuvad sõpru kaasa ning igal laadal kohtan uusi inimesi, kellel seos Urvastega,” rääkis ta.

Läinud laupäeval müüs üks ekstreemmatkade korraldaja Kõrgõzstanist toodud vilditud susse. Hallik-Konnulale oli ohhoo-elamuseks, et ränduri vanemad elavad juba aastaid Urvastes ja ta tunneb viimaseid päris hästi.

Laada ettevalmistajaid üllatasid nii väikesed kui ka tuntud esinejad: oma valla lapsed ja täiskasvanud, Kärgula lasterühm omatehtud laulude ja räppidega. „Svjata Vatra korraldas lõpuks vägeva sõu,” sõnas korraldaja ja lisas, et esimest korda tellisid nad ansamblile sobiva ja hea heliaparatuuri.

Paarkümmend inimest alustas laada ettevalmistusi paar kuud tagasi. „Minule oli olulisim, et peame laada võimalikult väikese vaevaga korraldama, siis ei tule punnitamise mekki manu,” ütles korraldaja. Ta täpsustas, et sellepärast ei ole neil ei platsimaksu, kohtade väljamõõtmist ega tähistamist. Seltsi liikmete õnneks on urbanipäeva laadal müüjad, kes igale poole ära mahuvad ning kellegi ikka endi vahele mahutavad.

Müüjate panus laada õnnestumisse on ühe toote annetamine laadaloteriisse.

Loteriiks valmistasid esemeid kaheksa-üheksa seltsi liiget, lava ja tehnika transpordi juures aitas kõige rohkem koolipoiss Herbert Konnula, hakkajad mehed panid õla alla pannkookide tegemisega seotule ja koduveini degusteerimisele. Aitasid ka Urvaste koguduse liikmed. Rahaliselt toetas kultuurkapital, Urvaste vallavalitsus ja selts ise oma toodete müügist teenituga.

Laada korraldamise mõte hakkas idanema ammusel külakoosolekul, eeskujuks olid ka Heimtali ja Tarvastu käsitöölaat Mulgimaal ning Sulbi maarahvalaat Urvaste kihelkonnas. Laada koht oli esimesest hetkest kindel: pastoraadi ees olev park.

Laat sai omale nime sellest, et 25. mai on meie rahvakalendris urbanipäev ning Urbanus I on nii Urvaste kiriku kui ka viinamarjakasvatajate kaitsepühak.

„Ilmselt sellest tulenevalt olemegi esimesest laadast alates koduveinikonkurssi korraldanud,” märkis korraldaja.

Seitse aastat tagasi tegi selts oma kogukonnaraha – urbani, mida saab Urvaste piirkonna talgutel osalemisel teenida. Laadal sai urbani eest kooki ja loteriipileteid osta.

Airi Hallik-Konnula oletas, et müüjaid oli 70, külastajaid tuhande ringis.

„Mulle urbanipäeva laat meeldib, sest see toimub väikesel maa-alal, siin on maainimesele kõik vajalik kaltsuvaipadest-korvidest istikuteni ning korraldatakse aiapidajatele õigel ajal,” kiitis Valgamaalt pärit Leili.

Laupäevane oli mu elus ei tea mitmes laadalkäik, kuid esimest korda tulin laadalt koju suurema ostuga: pirrukorviga, kuhu saab sügisel õunu või sibulaid panna.

Autor: Mari-Anne Leht
Viimati muudetud: 25/05/2017 06:11:08

Lisa kommentaar