„Õnneks me pääsesime. Muidu ma täna ei istuks siin,” ütleb sügaval nõukaajal punalipu maha võtnud ja selle asemele sinimustvalge heisanud Olev Lõndso oma kabinetis Põlva haiglas. Foto: Maarius Suviste

Sel nädalal möödus 55 aastat meeldejäävast, aga samas ka halvasti lõppeda võinud koolilõpust: poisid võtsid sügaval nõukaajal linna täitevkomitee hoone tornitipust punalipu maha ja panid sinimustvalge asemele. Kuna nad olid kriminullifännid ja raamatutest teadmisi ammutanud, teadsid nad, mida teha, et viia uurijaid eksiteele. Manöövrid õnnestusid, ülekuulamistel nad ei murdunud, vaikisid ning ka kõige lähedasemad said poiste kangelasteost teada alles vabariigi taastuleku alguses.

Oli aasta 1962. Tõrva keskkooli noored Toivo Rand, Ernst Kangur ja Olev Lõndso mõtlesid, kuidas endast jälg maha jätta.

Lõpuklassis sai Lõndso klassivennalt Kangurilt lugeda salaja alles hoitud raamatuid „Nimed marmortahvlil” ja „Eesti rahva kannatuste aastad”. Need jätsid poistele sügava mulje, sealt saadi innustust.

Ja oligi käes kevadine vaheaeg enne viimast veerandit.

„Istusime kolmekesi minu toas Kaarlimäe tänava majas. Meeleolu oli nukrapoolne. Meenutasime, et veel paar kuud ja siis läheme kõik mööda ilma laiali, aga midagi suurt meile koolipõlvest mälestuseks ei jää. Siis sündiski kavatsus: heiskame sinimustvalge Tõrva linna täitevkomitee torni sealse punalipu asemele. Leppisime kokku, et kõik jääb ainult meie kolme teada, rohkem kedagi plaani ei pühenda,” räägib Olev Lõndso (78), kellest nüüdseks on saanud 45-aastase staažiga psühhiaater, sellest 35 aastat on ta töötanud Põlva haiglas.

Asitõendid põletati ära

Aga enne, kui punaladvikut ehmatada-ärritada, tuli punalipp maha võtta ja trikoloor valmis teha.

Et poisid olid kriminullifännid, teadsid nad, kuidas endast jälgi mitte maha jätta. Sinimustvalge tegemiseks vajaliku riide, värvide, niidi ja paelte järele mindi kodulinnast kaugemale Valga linna. Lipp õmmeldi kokku ühe koolivenna maal elava vanaema õmblusmasinal. Kõik see, mis lipu tegemisest üle jäi, põletati ära.

Rahvuslipp sai valmis. Enne kui lipuheiskajad sihtkohta jõudsid, vahetasid nad käimad: panid jalga petrooleumiga immutatud jalatsid. Et jälituskoeri eksitada. Ja nagu pärast selgus, läks see manööver asja ette – koerad jälgi üles ei võtnudki.

Oli 30. aprill, sadas lörtsi, südaööst oli tund aega puudu. Operatsioon väikelinna tähtsaima hoone juures võis alata.

Olev Lõndso oli kodunt kaasa võtnud viljarooviku, nii umbes kuuemeetrise lati. Selle abil jõuti hoone kõrval kasvanud suure haava ladvast katusele. Üks poiss jäi alla valvesse – kokkulepe oli, et nii kui keegi võõras tänaval nähtavale ilmub, vilistab ta meloodiliselt.

Jõuti tippu ja tehtigi ära, pärast keskööd oli punalipp maas ja sinimustvalge asemel. Kui poisid maa peal tagasi olid, suundusid nad Tõrva Tantsumäele peidikusse, panid seal uued jalanõud jalga ning vanad põletasid ära. Et asitõendeid maha ei jääks.

KGB hirmutas, ähvardas ja väsitas

1. mai varajastel hommikutundidel nägid paljud sinimustvalget uhkelt lehvimas Tõrva linna täitevkomitee tornis. Möll maipühadel läks lahti. Milline poliitiline provokatsioon! Olev Lõndso teab tagantjärele muigelsui rääkida ühest kiirliinibussijuhist, kes sinimustvalget nähes oli öelnud, et siin on võim vahetunud, laseme kohe jalga.

Miilitsad tormasid varavalges trikoloori maha võtma. Neid ei heidutanud miski. Isegi mitte see, et torni uksele oli knopkadega kinnitatud valge paberileht kirjaga „Mineeritud”. See kiri oli Lõndso tehtud.

Eesti lipp võeti maha ja punalipp pandi tagasi lehvima. KGB alustas poliitilise kuriteo uurimist.

Kahtlusaluseid jagus, üle kuulati hulga inimesi. Lõndso ja teiste koolipoisteni jõudsid kagebiidid paar nädalat hiljem.

„Olin juba varem KGBga kokku puutunud, siis, kui tahtsin armeeteenistuse eest pageda. Valisin Türgi, kuid Kaukaasia mägedes sattusin piirivalve kätte. Õnnestus veenda, et olen geograafiahuviline ja eriliseks eelistuseks on lõunamaised mäed. Nad jäid näiliselt uskuma,” meenutab Lõndso. Sellepärast ta oletas, et ka nüüd on ta KGB silmis kahtlane, ja nii see oligi.

„Mind ja Kangurit kahtlustati. Toivo Rand värvati „koputajaks”. Temalt saime aeg-ajalt informatsiooni, kuidas uurimine edeneb. Füüsiliselt meid ei piinatud, psüühiliselt meelitati, hirmutati, ähvardati igati, püüti väsitada, eksitusse ajada,” meenutab Lõndso.

Teenetemärk presidendilt

Poisid ei andnud alla. Uurimine lõpetati detsembris 1964. „Meeles on Valga KGB ülemaga hüvastijätt, kui ta mulle ütles: „Sulle langeb peamine kahtlus, nüüd sa vahele ei jäänud, aga kümne aasta jooksul saame su ikkagi kätte.” See hüvastijätt helises aastaid kõrvus ja ei ununenud,” tunnistab Olev Lõndso.

„Suutsime vististi ühtedest vähestest vaikida kuni vabariigi taaskehtestamiseni,” lisab vastupanuvõitleja. Tema ema ei saanudki poja saladusest teada, ta lahkus siit ilmast enne. Isale rääkis Lõndso kogu loo ära 1990. aastate algul.

2011. aasta veebruaris sai Olev Lõndso president Toomas Hendrik Ilveselt Valgetähe V klassi teenetemärgi. Teda autasustas ka Tõrva linn – ta on Tõrva linna kuldmärgi laureaat. Ernst Kangur ja Toivo Rand jäid sellest aust ilma, sest juba aastast 2005 puhkavad nad Helme kalmistul.

2014. aasta augustis sai Lõndso suure rõõmu osaliseks: ta heiskas sinimustvalge pidulikult päise päeva ajal hulga pealtvaatajate silme all Tõrva linnavalitsuse torni. „Ei pidanud enam kartma vanglat ja sellele järgnevat asumisele saatmist,” lisab ta.

Autor: Maarius Suviste
Viimati muudetud: 04/05/2017 06:26:34