Esmaspäeval algasid Vana-Vastseliinas piiskopilinnuse juures taas arheoloogilised väljakaevamised. Fotod: Elina Allas

Selle nädala esmaspäeval algasid Vana-Vastseliinas piiskopilinnuse juures taas arheoloogilised väljakaevamised. Enne ei saa palverändurite maja keskaja teemaparki Novum Castrumit ehitama asuda, kui arheoloogid on luustikud päästnud.

Et piiskopilinnuse juurest tuli märtsi lõpul ehitustööde alguses välja mitu luukeret, pidi tööd peatama. Tookord kaevasid arheoloogid seal üles 10 matust. Uudis sellest jõudis kogu Eesti meediasse: tegu oli ühishauaga, kuhu maetud inimesed olid jõhkralt tapetud.

Sel nädalal asus Tartu ülikooli luu-uurija ehk osteoloogi Martin Malve juhtimisel temaga koos maa seest luid välja puhastama veel kuus inimest. Kui seda tüüpi leiud ilmnevad, ei jää antropoloogidel ja arheoloogidel muud üle kui tulla kohale ja need välja kaevata.

„Peab tulema,” sõnas Martin Malve oma töö kohta. „Ei suuda ennast luudest eemale hoida.”

Et ilmad on viletsad, tuli kõigepealt püstitada väljakaevamisalale telk. Sellel mäel, mida eraldab linnusest vallikraav ja mis jääb Piiri kõrtsi taha, asus varem surnuaed, kuhu maeti inimesi väga erinevatel aegadel. Nii ongi nüüd väljakaevamiste käigus juba hästi ilmsiks tulnud, kuidas mõne matuse peale on teine inimene maetud ja eelmise maetu luustiku osi lausa matmisel täiteks visatud.

Matus ei ole pelgalt luukere, vaid hõlmab ka kirstu (juhul kui maeti kirstus), matmisviisi ja hauda kaasa pandud esemeid. Näiteks praeguste leidude puhul on inimesed maetud kirstus. Paari päeva jooksul leiti nii kirstutükke kui ka sepanaelu ja isegi üks üsna haruldane rauast nurk, mis aitas kirstu nurgast koos hoida. Ühtlasi annab kirstumatustest tunnistust luustike asend: kirstus olek on võimaldanud nii luustikel tervikuna kui ka lõualuudel laiali vajuda.

Süsivesikuterikka toidu sööja

Kuna Martin Malve on just luu-uurija, siis oskab ta ammu maetud inimeste kohta nii mõndagi öelda juba väljakaevamiste ajal.

Näiteks matuse nr 15 mehe hammastel esineb kaariest, mis annab aimu sellest, et ta on söönud süsivesikuterikast toitu. Rikkamatel inimestel oli tollal kaariest üldjuhul vähem, sest nemad sõid rohkem lihatoite. Tagumised purihambad on aga samal mehel kõik puudu.

Ühe mehe luustikul näitas Malve paranenud sääreluumurdu: nii sääre- kui ka pindluu on kasvanud kokku tagasi, ent kõveralt – seega mees ilmselt lonkas.

Matuse nr 17 mees on aga ilmselgelt surnud vägivaldsetel põhjustel. Arvatavasti on tal pea maha löödud, sest kaelalülil on terariistaga tekitatud jäljed ning ka kaelalülid on vigastada saanud. Seda, et naabriga kakeldes oleks mehel pea maha löödud, Malve ei usu.

Kõik praeguseks leitud kadunukesed on maetud peaga lääne suunas, mis tähendab, et näoga vaatavad nad ida poole, et tervitada Kristuse taastulekut. Leitud matustest varasemad on keskaegsed, hilisemad Rootsi-aegsed või Liivimaa sõja aegsed (16. saj). Katoliiklikest matustest annab tunnistust seegi, et hauapanused on tagasihoidlikud. Siiani on leitud paar sõlge, üks sõrmkübar, nõudekilde, ühel luukerel oli vasesulamist sõrmus sõrmes.

LõunaLehe kohalviibimise ajal leidis arheoloog Peeter Piirits parajasti ühest hauast ka noa, ent tegu on suhteliselt tavalise rauast noaga. „Tundub, et keskaegne matus ja muud siin naljalt ei ole,” märkis Piirits.

Seega erilisi hauapanuseid seekordsetel kaevamistel välja pole tulnud.

Väljakaevamistega plaanitakse lõpule jõuda paari nädala jooksul, ent kui pikaks see aeg tegelikult kujuneb, sõltub leidude hulgast. Luustikke leidub 120-ruutmeetrisel alal.

Matuseid ei saa välja kaevata lihtsalt labidaga pihta hakates, vaid kõik tuleb maa seest välja uuristada väikeste kühvlite ja pintslitega. Praeguseks on teada, et seekordsetel väljakaevamistel puhastatakse välja vähemalt 20 matust. Juba on leitud ka üks lapse luustik, laps võis surres olla kuus kuni 11 aastat vana.

Kadunukesed lähevad ülikooli

Küsimuse peale, kas seesuguste väljakaevamistega kadunukeste hauarahu ei häirita, vastas Martin Malve: „Mina võtan seda nii, et need luud tuleb päästa.”

Malve sõnul tuleb maapinnast välja puhastatud luustiku ja esemete asend väga täpselt üles pildistada ja dokumenteerida. Alles seejärel paigutatakse need kottidesse ja viiakse Tartu ülikooli arheoloogiaosakonda. Koljud pakitakse muust skeletist eraldi, sest need on õrnemad.

Ülikoolis uuritakse luustikke edasi: tehakse kindlaks, millised haigused ja vigastused on maetuil olnud, ning määratakse sugu ja vanus surmahetkel. Hammaste järgi võib juba praegu öelda, et maetutel esines ohtralt kaariest ja hambakivi, mis annab märku rohkest süsivesikuterikkast toidust.

Radiosüsnikmeetodit Martin Malve sõnul Vana-Vastseliina luustike uurimisel ei kasutata, sest esiteks on see kallis meetod, mida Eestis teha ei saa, ja teiseks ei pruugi sellest ka abi olla luustike vanuse määramisel.

Vähemalt osa luustikke maetakse kindlasti Vastseliina piirkonda sobivasse paika hiljem ka tagasi.

Autor: ELINA ALLAS
Viimati muudetud: 27/04/2017 09:21:24