Széchenyi term Budapesti linnapargis. Väljas oli 10 °C, aga auravas vees 37 °C. Fotod: Toomas Sarapuu

Ungari, oot mis see pealinn nüüd oligi – Budapest! Keskmine eestlane Budapesti enda puhkusereisi sihtkohaks naljalt ei vali. Meie vanemad võisid sinna nõukaajal sattuda, sest oli Ungarigi Nõukogude Liidu ikkes viie dekaadi jagu nagu Eesti.

Mida sina tead Ungarist või Budapestist? Kas teadsid, et nende rahaühik on forint, mitte euro, olgugi et Euroopa Liidu liikmesust pea sama kaua ette näidata kui Eestil. Ungari on praegu vist kõige kindlam sihtkoht, kui plaan saada miljonäriks, sest ühe euro vastu vahetatakse ca 300 forinti. Võtad siin nooreperelaenu, jätad bemmile valuveljed ostmata, põrutad Budapesti, vahetad 3215 eurot forintideks ja oledki miljunäär. Teed kiirelt rahapatakaga Instagrami selfi ja ongi üks lugu juures, mida vanast peast lastelastele rääkida: kuidas vanaisa Ungaris üleöö miljonäriks sai.

Meie aga läksime Budapesti teisel viisil rikastuma. Täpsemalt siis puittoodete tehnoloogidena Võrumaa kutsehariduskeskusest Erasmus+ programmi raames Ungarisse saepuruseks saama.

Õpirände pikkus oli kaks nädalat, mis etteruttavalt öeldes möödus linnulennul. Kui aeg läheb nii kiiresti, et päike vaevu-vaevu kellaga järge suudab hoida, siis järelikult on programm tihe, mitmekülgne ja huvitav.

Sarapuust sai Zarapov

Lend läks ludinal vahemaandumisega Poolas. Sai esimest korda Estonian Airi järeltulija Nordica lennuoskust proovida. Päris oma ikka ei ole, poolakatega koostöös, meeskond ka poolakatega pooleks.

Vastu olime tellinud majutuskohast takso. Alati olen tahtnud nimesildiga tervitust lennujaamas nagu filmides. Tolliala uksed avanevad ja seal ta seisabki, käes suur silt „Toomas Zarapov”.

Ikka suutsid nimega natuke puusse panna. Oleks võinud ikka sarapuusse panna. Sarapuu oli sujuvalt mugandatud ungaripäraseks Zarapoviks. Oleks võinud ka hullemini minna. Ükskord sain paki, kus saatja arvas minu nimeks olevat Sara ja perekonnanimi Puu. Olgu, peaasi et kohale jõudis. Vahet pole, mis värvi kass, peaasi et hiiri püüab!

Olime küll lendudest ja pikast päevast pisut väsinud, kuid otsustasime siiski enne põhku pugemist korraks „hiiri püüdma“ minna. Pühapäeva hilisõhtul Budapest ikka elas. Mitte nagu Võru, kui pühapäeval kell 23.30 Tallinnast bussiga bussijaama jõuad – siis küll tekib küsimus, kas linna on tabanud mõni Stephen Kingi romaanidest loetud õudus ja kõik kohalikud nõiaväel minema pühkinud. Siinkohal oleks paslik mainida, et suurus loeb! Võru 13 000 versus Budapest 1,7 miljonit. Olime just saabunud linna, kus elab umbes kolmandiku jagu inimesi rohkem kui terves Eestis kokku. Kevadine õhk ajas hõlmad valla. Sõime, jõime ja varusime poissmehelikke produkte hommikusöögi tarbeks.

Meid vastuvõttev organisatsioon kannab nime Kontiki (www.kontikizrt.hu). Samanimeline oli ka legendaarne Norra maadeavastaja parv, mis 1947. aastal Lõuna-Ameerikast eksperimendi korras Polüneesia saarestiku poole seilas, tõestamaks, et juba enne Kolumbuse tulekut olid lõunaameeriklased suutelised primitiivsete alustega tol ajal hoomamatuid vahemaid ületama ja Polüneesia saarestiku asustama.

Kontiki kool alustas enda retke viis aastat tagasi ja samuti eesmärgiga midagi tõestada. Nimelt on tegemist suuremeelse eraalgatusega, mis koondab enda ümber õpilased, kes erinevatel põhjustel ei ole tavakoolisüsteemi sobinud. Õpilased, kes on mõnes osas laiemast massist erilisemad ja seetõttu pahatihti koolikiusamise ohvrid. Olgu seal põhjuseks majanduslikud või sotsiaalsed raskused kodus, välimusega seotud iseärasused või riikliku programmi sobimatus õppurile.

Õpilased võivad vahel klassikaaslaste vastu väga õelad olla. Alatihti on tagakiusamise ajendiks isiklik kadedus või on koolis kiusaja kodustes oludes hoopis ise ohvri rollis ja näeb kooli võimaliku väljaelamiskohana. Minu mäletamist mööda langesid klassis põlu alla nii kõige tublim kui ka tema vastand ehk siis äärmused. Sellised süütuna tunduvad naljad võivad nii mõnelegi terveks eluks tekitada sügava vaimse trauma või kompleksi.

Kuidas Mississippi saksofoni meisterdada

Kontiki koolis lähtutakse põhimõttest, et iga inimene on indiviid oma vooruste ja puudustega ning keskendutakse ennekõike tema tugevatele külgedele ja üleüldisele jõustamisele. Ehk siis piltlikult: kui Jukul matemaatikas nupp ei noki, aga talle meeldib kangesti kätekõverdusi teha, siis sellises olukorras õpetaksid kogenud Kontiki pedagoogid matemaatikat kätekõverduste abil.

Õhkkond koolis oli hästi sõbralik ja vahetu. Õpetajad, mentorid ja õpilased kallistasid üksteist koridoris teretamise asemel. Koridoris toimus ka meie esimene kokkupuude puutööga: kohalik vestmismeister näitas meile ette, kuidas nikerdada vahvat vilepilli, millel rahvakeeli nimeks Mississippi saksofon. Pill on ehituselt üsna primitiivne: kolm ava ja kilest membraan, ent töötas nagu muiste.

Meistri palvel esitasime Eesti hümni viisi, nii kuis oskasime ja kuis torust tuli, sõna otseses mõttes. Sellesama aine raames õnnestus meil veel nikerdada jõuluvana büst, kuna Eesti olla nii kaugel põhjas, et jõuluvana on peaaegu naabrimees. Vestsime veel kaugelt lammast meenutava looma kujukese. Väga populaarne puu on Ungaris pärn, aga ka vaher ja pöök.

Disainerimööbli meisterdamise kursus toimus Kontiki ruumidest väljaspool koostöös Hello Woodi (www.hellowood.eu) liikumisega. Kui sul on puutöö huvi, aga ise elad paneelmajas, kus eluruumi defitsiit, siis on liig mis liig unistada oma töönurgast. Keldriboksid on ka nii ahtakesed, et vaevu võimalik ümber pöörata, ning garaažikooperatiivi bokse jagati ainult tublidele parteilastele, kuhu leeri sinu vanemad järelikult ei kuulunud. Õnneks on kogukonnas tublid inimesed vaeva näinud, projekte kirjutanud ning selle tulemusena on olemas hubane elementaarse masinapargiga puutöökoda, mis teatud tingimustel avatud kõigile.

Tingimused seisnevad selles, et enne kui sind omapäi lubatakse pöörleva saeketta lähedusse, tuleb läbi teha kahepäevane kursus juhendajate käe all ning maksta 65 eurot. Kui pärast kahepäevast koostööd on sul ette näidata puidust toode ja kümme sõrme, siis edaspidi võid töökoda kasutada oma äranägemise ja kujutlusvõime järgi.

Projekti eesmärk ei ole 65-euroste summadega rikastuda, vaid olla ka edaspidi kogukonnas jätkusuutlik ning investeerida uutesse tööriistadesse ja vajalikku materjali. Meil õnnestus seal põgusalt päevi veeta, mille käigus valmis ka vahva kummut ja mõned suveniirid, mis kodustele viia.

Malemäng termis tähistaeva all

Erasmuse õpirände väga oluline osa erialaste teadmiste kõrval on kohalik kultuur. Viimast oli pikitud meie programmi arvestatavalt, kuid võtsime enda vabast ajast tublisti lisa. Kui päevasel ajal külastasime kohustuslikus korras etnograafiamuuseumi, mis andis hea ülevaate ungarlaste ja eestlaste ühistest juurtest, kultuurilistest eripäradest ja ajaloost, siis õhtud möödusid mitmesuguseid muusikalisi etteasteid väisates.

Eriti põnevad olid noorte kogunemiskohad kesklinna särast mõne metroopeatuse jagu eemal. Mustlasviiuli saatel leidis iga saalis viibija endas tükikese mustlast, mis pani jala särtsakas rütmis tatsuma.

Väga populaarsed on ka maailmasõjaaegsetest varemetest välja ehitatud hipsterikultuuri Mekad ruinbar’id, kus igal õhtul elav muusika ja pead pööritama panevad dekoratsioonid, mida võibki vaatama jääda.

Esmaspäevaõhtuti kogunevad noored vanast kaubamajast mugandatud ruumidesse lauamänguõhtule. Sadu tudengeid ja sadakond mängu, õpetusi jagavad professionaalsed mängujuhid. Ei häbenenud ka enda lauamängu üles seada – WildEst (www.wildestboardgame.com) võeti soojalt vastu ja enne tagasitulekut olin sunnitud selle ühele kohalikule entusiastile üle andma.

Ungarit külastades ei saa üle ega ümber termidest. Kui meil Eestis ja Soomes on saunakultuur, siis ainuüksi Budapestis on üle 120 allika, millest voolab päeva jooksul välja 70 miljonit liitrit termaalset vett temperatuuriga 30 °C kuni 78 °C. Vett kasutatakse kümnes termaalses ujulas, mis on avatud aasta ringi.

Term, mida me Joeliga külastasime, asub linnapargis ja kannab nime Széchenyi. Mehed mängivad seal malet, kohalikud ja turistid sulistavad ja sotsialiseeruvad tähistaeva all. Väljas oli 10 °C, aga auravas vees 37 °C.

Teisel vabal päeval viis kohalik projektijuht Rebeka meid Budapestist välja. Szentendre on Doonau kaldal asuv väike linnake 30-minutise rongisõidu kaugusel pealinnast. Väga populaarne suvituskoht nii kohalike kui ka turistide seas. Tuntud ennekõike vabaõhumuuseumi ja teiste muuseumide poolest. Tutvusime kohaliku puitarhitektuuriga ja sõime kauni Doonau panoraamiga kohvikus Ungari rahvussuppi guljašši. Just nimelt, guljašš on originaalis paprikaga vürtsitatud supp, mitte lihakaste!

Peitel, puuhaamer ja kalasabatapp

Õpirände ajal külastasime veel mitmeid puiduga tegelevaid ettevõtteid, üks neist näiteks kopeerib ka antiikmööblit. Väga oskuslikult lõigati umbes kuuemillimeetrist tammespooni pikikiudu, seda kasutati tislerikilbi pealistamiseks. Servad kaeti samuti väärispuidust profileeritud kreppliistuga. Põhiliselt läheb toodang siseturule, natuke eksporditakse ka Itaaliasse ja Saksamaale. Samuti tehakse eksklusiivseid tellimustöid. Just oli pooleli uhke täispuidust köögimööbli valmistamine jooniste alusel.

Muu hulgas õnnestus meil päev veeta kohalike ametivendadega. Tegemist oli praktiliste oskuste keskusega, mis hõlmas müüriladujaid, õmblejaid, elektroonikuid, ja ei puudunud ka tislerid. Hea oli näha seda, et tisleri elukutse ABC, olenemata riigist, on ikka peitel, puuhaamer ja kalasabatapp.

On nii hea meel, et otsustasime kandideerida Võrumaa kutsehariduskeskuses Erasmus+ õpirände programmis välispraktikale. See on hindamatu kogemus, mis avardab maailmavaadet ja tekitab veel rohkem huvi teiste kultuuride ja reisimise vastu. Suurepärane võimalus kohtuda teisest kultuurist, sageli jumekamate inimestega, kes esmapilgul näivad kuidagi võõrad, ent peale põgusat vestlust saad aru, et täpselt sama toredad nagu sa isegi.

Me oleks nälga jäänud, kui Budapestis poleks mitmekultuurilist kööki, olgu see siis hilisöine pitsalõik, mille juured viivad Itaaliasse, või Gyros Kebab, kus valdavalt türklastest mehed, lai naeratus näol, lõiguvad krõbiseva varda küljest liha pita vahele.

Ärge kartke minna, kui on võimalus. Hetkekski ei tekkinud keeleprobleeme, sest kehakeel on ju ometigi rahvusvaheline.

- - -

LISALUGU

Piiri jagatakse seitsme riigiga

Ungari on Kesk-Euroopa hea näide: piiri jagatakse koguni seitsme riigiga. Naabriteks on Slovakkia, Sloveenia, Serbia, Rumeenia, Ukraina, Horvaatia ja Austria.

Meil oli programmis vaba päev ja Austria pealinn Viin asub Budapestist kolme tunni bussisõidu kaugusel. Kultuurihuvilistena olime pikalt mõtlemata bussis ja kiire uinaku jagu hiljem juba Viinis.

Viini vanalinn kuulub 2001. aastast Unesco maailmapärandi nimistusse ja seal tõepoolest on, mida imetleda. Kahju, et sedapuhku pidime juba õhtul tagasi sõitma, muidu oleks ikka Viini klassikuid ka kuulama läinud.

Autor: Toomas Sarapuu, Joel-Markus Noorem
Viimati muudetud: 27/04/2017 06:51:17