Küsitlus

Millal plaanid puhata?

Ilm täna
Võru
12°
Põlva
13°
Otepää
12°
Tartu
13°
Antsla
13°
Valga
13°
Räpina
13°
Tõrva
12°
Võru
15°
Põlva
15°
Otepää
15°
Tartu
16°
Antsla
16°
Valga
16°
Räpina
15°
Tõrva
16°
Võru
15°
Põlva
15°
Otepää
15°
Tartu
15°
Antsla
15°
Valga
16°
Räpina
15°
Tõrva
16°

Kagueestlane talletas rohked loodusretked Aafrikas raamatusse

Saada sõbrale

Turvakood
Koodi uuendamiseks kliki siia
Aafrika vapiloom – kaelkirjak.

Hiljuti esmaesitleti viimast Petrone kirjastuses ilmunud „Minu …“-sarja raamatut. Värske 304-leheküljelise „Minu Tansaania. Kaks aastat safarit” autor, Võrumaa juurtega Maiki Udam elas koos abikaasa Sven-Erikuga väiksemate pausidega ligi kaks aastat ekvaatori taha jäävas Tansaanias Sao Hilli külas. Eksootilisse paljude kuulsate loodusparkidega riiki jõudsid Udamite kutsel ühisteks safariteks nende üliõpilaspäevade sõbrad, kelle seas oli ka Otepääl elav poliitik Aivar Nigol koos kaasaga.
Oma varasema elu ja tööde tõttu olid kunagise EPA metsanduseriala kasvandikud, andunud loodushuvilised Udamid (kahe peale kokku) saanud näha maailma Ameerikast Baikali järveni. Maalilises looduses puhkamist naudivad sportliku elustiiliga Udamid aastakümneid oma maakodus, Haanja loodusparki jäävas Käpamäe talus, Maiki isa sünnikohas. Maakodu on Võrumaal ka nende Aafrika mägimatka kaaslastel Aune ja Raivo Valgul.
„Eestist kaugemale ja maailma üksjagu näha olin saanud oma arvukatel tööreisidel ja aasta kestnud õpingute ajal USAs Pennsylvania ülikoolis. Meid Sveniga köidab põnev mitmekesise kooslusega loodus, mees on suur looduse- ja loomasõber. Nooruses sai Sven tänu maadlusspordile käia läbi enamiku NSVLi vabariikidest, aega teenis ta Baikali lähistel,” selgitas sihtasutuses Archimedes kõrghariduse kvaliteedi arendamise valdkonnas töötav Maiki Udam LõunaLehele.
Salamisi olid Udamid unistanud ka vägevate kuulsate Aafrika loodusparkide oma silmaga nägemisest.
Elu pakkus Udamitele pöörase võimaluse just siis, kui puidutööstuses juhtival kohal töötanud perepea Sven oli 2014. aasta jaanuaris ootamatult koondamisteate saanud. Töö kaotus tõi esmalt masenduse, millest aitasid üle saada talvised retked kodumaa rohketel matka- ja suusaradadel. Tollal 48-aastane Sven Udam hoidis samal ajal pilku peal töökuulutustel. See polnudki aprillinali, kui mees aprillis leidis tööpakkumise Aafrikasse, ühte maailma vanima asustusega riiki Tansaaniasse. Norra firma, kes edendab Aafrikas metsakasvatust ja puidutööstust, kutsus Udami juba juulis ettevõttega kohapeal tutvuma.
Sama aasta 1. septembril algas valgel mehel kodust tuhandete kilomeetrite kaugusel töödejuhataja töö puiduettevõttes. Kaks aastat Mustal Mandril töötamise eriliseks motivaatoriks sai eesti mehele suur võimalus näha Aafrika kuulsaid ürgseid loodusparke. Kohapeal müügidirektori ametisse määratud Sven Udamil tuli töö tõttu liikuda ringi kogu Tansaanias ja firma andis tema käsutusse Toyota Land Cruiseri, millega Udamid sõitsid kuuma metsikuvõitu kaootilise liiklusega maa kõikvõimalikes teeoludes risti-rästi läbi, kokku üle 100 000 kilomeetri.

Üldine vaesus kõikjal

Novembris lendas Maiki Udam sombusest Tallinnast kuuma Aafrikasse kahenädalast puhkust veetma. Tansaania endine pealinn, viie miljoni elanikuga Dar es Salaam India ookeani kaldal võttis eestlanna vastu hilisõhtuse pimeduse ja kärarikkusega. Maiki, kes enne teeleasumist oli usinalt lugenud raamatuid, milles kirjeldused Tansaania metsiku looduse ilust ja rahva ajaloost, oli ühtäkki silmitsi kireva melu ning paljutahulise ajaloo ja kultuuriga maa ja rahvaga.
Juba järgmisel päeval keeras eestlasest juht autonina meeletust linna liikluspaabelist Udzungwa rahvuspargi poole, kus on turistimagnetiks 170 meetri kõrgune Sanje juga, kõrgeim riigis.
„Oleme silmapilkselt keset signaalitavaid vaevu koos püsivaid busse, mootorrattaid, kaubajalgrattaid, mille pakiraamist ehitatud kaubaalusel on pooleteisemeetrine kuhi banaanikobaraid, kus otsas istumas naine lapsega, jalutud sõiduteel roomamas ja kerjamas ning lihtsalt jalakäijad edasi-tagasi sebimas, kuna puuduvad kõnniteed. Kõik püüavad kõigest mööda pressida ja üksteisele ette keerata. Kui üldse suunatulesid kasutatakse, siis mitte selleks, milleks nad mõeldud on. Panen silmad kinni ... Käib pidev mõõduvõtt, kelle närv peab paremini vastu, see saab oma manöövri ära tehtud,” sööbis harjumatu tohuvabohu liikluses ja ummikutes (linnas) eestlanna meeltesse.
Ligi 52 miljoni elanikuga Tansaanias paistab üldine vaesus kõikjal silma. Kuidas küll inimesed, suured pered, õlgkatustega ja akendeta savihüttidesse ära mahuvad!? Elatakse kooskõlas loodusega: kus maapind on punane, on onnid punased, kus hall, seal ka onnid hallid. Ümbrust jälgides oleks Maiki Udam nagu sattunud 19. sajandisse, kus üksikuid 20. sajandi elemente. „Enamik tansaanlasi tegeleb elus püsimisega, ilu jaoks ei jää aega,” kuulis ta enam kui kaks kuud Aafrikas olnud mehelt sadade kilomeetrite pikkusel teekonnal Sao Hilli külla. Teel nähti Mikumi savannipargis ära ka uhked kaelkirjakud, Tansaania vapiloomad.
Sao Hilli külla, mis tekkis ligi 40 aastat tagasi norrakate rajatud metsatööstusettevõtte ümber, viivad tolmused teed. Norrakad on ehitanud oma töötajatele korralikud kivi- ja puitmajad. Külas, kus on Ida-Aafrika suurim metsatööstus, on ka riiklik metsaamet, kool, tuletõrje, neli kirikut ja mošee.

Kauemaks Tansaaniassse
„Svenile oli antud elamiseks kena puitmaja, milles on kolm magamistuba, köök ja suur elutuba. Puitmajad on Tansaanias haruldased, kuid tegu on ju metsatööstusettevõttega. Norra riik rajas ligi poole sajandi eest keset Tansaaniat asuvale kiltmaale männiistandused. Männid saavad soojas kliimas ligi neli korda kiiremini raieküpseks kui Eestis ehk 20 aastaga. Norra on istandused rajanud ka Ugandasse ja Mosambiiki. Sao Hilli tööstusesse osteti 2009. aastal Pärnust saeveski. Nii oli Sveni seal ees ootamas väike eestlaste kogukond,” saab raamatu algusosas selgeks eestlaste töölejõudmine kuuma kliimaga Tansaania keskpaika. Külla, mis paikneb ligi 2000 meetri kõrgusel merepinnast.
Maiki Udam kirjeldab, et Sao Hilli küla meenutab oma metsade, küngaste ja orgudega Lõuna-Eesti maastikku, ainult Eestis on künkad ja orud väiksemad. Enamiku aastast on „külmas” Sao Hillis päevasooja +25 ringis. Külmal ajal, siis kui Eestis on suvi, langes öine temperatuur toaski vahel kuue plusskraadini, kuid päike küttis päeval taas ruumid puitmajas 20 soojakraadini.
Kui Maiki Udam oli kaks nädalat aktiivselt Tansaania loodusparkides rännanud ja tuli aeg puhkuselt naasta, tundis ta endas hoopis suurt soovi jääda kauemaks Aafrikasse. Nägemata ja kogemata oli jäänud veel nii palju selle maa kõige-kõigemast, loodusrändureid lummavatest haruldastest loodusparkidest, suurtest järvedest, maa eluolust. Ja käimata oli „Aafrika katusel”.
Töökoht oli nõus võimaldama talle palgata puhkust. „Tütar elas Eestis juba iseseisvat elu ja USAs õppival pojal oli soov tulla jõuluvaheajaks Aafrikasse. Jäin heal meelel pikemaks ajaks Tansaaniasse, kus oli veel nii palju näha ja ise kogeda,” rääkis Maiki Udam, kes asus juba Tansaaniasse saabudes usinalt õppima kohalikku, suahiili keelt, et sealsete lihtsate inimestega rääkida saaks.

Võrratud safarid
Kui selgus, et Maiki Udam jääb kauemaks Tansaaniasse, tuli Petrone kirjastuselt soov, et ta kirjutaks läbi oma elamuste, tunnete ja kogemuste raamatu ürgse looduse ja looduslähedase eluviisiga inimestega Tansaaniast, mille pärlid on arvukad looduspargid, reservaadid, suured järved, pikk ajalugu ja kroonijuveeliks valgeid inimesi peibutav Aafrika kontinendi majesteetlik 5895 meetri kõrgune Kilimanjaro.
„Koolipõlves meeldis mulle kirjandeid küll kirjutada. Tööga seoses on tulnud palju bürokraatlikke kirju kirjutada. Raamatut kirjutasin esimest korda. Panin tähelepanekud ja kogetu kirja sündmuste ja safarite (retkede) järel. Reisisin ja matkasin kohapeal aktiivselt. Nii Sveni tööautoga, lennukitega, safariautodega, ka laevade ja paatidega. Sven jõudis käia 15 rahvuspargist 11 pargis, mina üheksas,” rääkis naine.
„Minu Tansaanias”, ladusalt ning faktide- ja olustikurikkalt Tansaania eluolu, loodust ja eestlaste läbielamisi vahendavas raamatus, on lehekülgede kaupa tunderohkeid kirjeldusi Udamite safaritest koos kohalike teejuhtidega Tansaania kuulsates ja omanäolistes loodus- ja loomaparkides. Raamatu lõpuosas on arvukalt fotosid.
„Meil on tore sõpruskond, kuhu kuulub kuus abielupaari. Mehed on EPA-aegsed kursavennad metsanduse erialalt. Minagi olen samalt kursuselt. Saame Eestis erinevatel sündmustel kokku. Kuid kõik kuus sõpruskonda kuuluvat paari olid esimest korda üheskoos. Ja koguni kaks nädalat. Kutsusime Sveniga nad endale Aafrikasse külla meie teisel sealoleku aastal oktoobris,” rääkis Maiki Udam, kellele tegi siirast rõõmu ühine elamustejaht sõpradega mitmel safaril Aafrika rikkalikus põlislooduses, kohalikes rahvusparkides.
Esmalt võeti palavatel päevadel ette neljapäevane retk metsikusse turistidevaesesse Selous`i reservaati, kus saab näha kõiki tuntumaid Aafrika loomi peale ninasarviku. Esialgu põnevana tunduva supluse pargi tiikides teeb hirmujudinaid tekitavaks neist vastu jõllitav krokodillide kari.
Ringkäigust kitsaste tänavatega sadamalinnas Daris, vanas pealinnas, kuhu lennuk Udamite sõbrad tõi, jäävad kahele mehele meelde ka mõrud hetked. Valgete (mzungu) meestega välkootamatult veidi rüselema läinud kohalikud noorukid panid neil näpus olnud nutitelefonid pihta. Moblades olid väärtuslikud kodumaised kaadrid.
Sõbrad viidi ka võõrustajatele juba tuttava Malawi järve äärde, kust mindi ka adrenaliinirohkele ekstreemsele ronimisele kõrge joa juurde. Samal õhtul ja ööl elati mägede keskel järveäärses kämpingus üle metsik torm. Seegi lisandus Aafrika-elamuste ritta. Kõikidel matkadel olid rännuliste saatjateks ja teejuhtideks kohalikud giidid. Mõistagi tasu eest.

Kilimanjaro vastupandamatu kutse
Lõviosa Aafrika-elu retkedest tegi Maiki Udam koos mehe Sveniga, kellele looduses olemine pakub erilisi emotsioone, kuid ka töömured ajasid teda pinget maandama. Kireva linnapildi ja kontrastidega Daris (Dar es Salaam) elas koos oma sakslasest elukaaslasega sportlik sitke eestlanna Grete. Nii võtsid naised (Svenil tuli töö tõttu olla palju Daris) meeste tööl olles koos ette lühemaid loodusretki.
Ka vanematele külla tulnud Udamite lapsed Jüri-Mikk ja Ave-Stiina käisid koos nendega Aafrikat avastamas.
„Kilimanjaro pole ju mingi Munamägi, kuhu viiakse klassiekskursioone Baltikumi kõrgeimat tippu kaema. Hea küll, ma tulen jalutan teiega veidi kaasa,” puges kõditav kõhklus Maiki Udami hinge, kui kaasa Sven ning Daris elav Grete, kes varem Aasia mägedes roninud, koos oma meespoolega sattusid vaimustusse mõttest vallutada Kilimanjaro. Aafrika mäetippu minek ahvatles ka Eestis elavaid vandersellidest sõpru, tartlasi Aunet ja Raivot, kohale lendas ka Grete sõbranna Maarja.
Ühel septembripäeval oli seitsmepealine matkagrupp kohaliku juhi Isaaci kannul mäetippu ronimiseks valmis. Mäejalamilt tippu jõuavad mägironijad tavaliselt nelja ööpäevaga.
Kolmandast laagrist ülesminekul algab kivikõrb … ning mäkkerühkijate kehade ja vaimu tõsine proovilepanek. Tuhandete mägimatkajate ihaldatud Aafrika mäekuningas seisis kogu seitsmiku retke ajal päikesehelduses. Öist tipputõusmist „Aafrika katusele” valgustasid kuu ja tähed. Eufoorilised ponnistused, mille tasuks ülev tunne ja koos päikesetõusuga hingematvad vaated. Õhtul laagris said kõik tipus käinud selle tõenduseks sertifikaadi, Maiki oma kannab numbrit 379 037.

Valge inimene polegi ülbe
Ligi kaks aastat kontrastiderohkel maal elanud Maiki Udam kostis lõbusalt, et koos hiljutise raamatuesitlusega tähistasid nad oma 49. sünnipäeva. „Eks elu ekvaatori taga teises ajavööndis tegi nooremaks,” naeris Udam (51).
Ta nentis, et Aafrikas saab põldudelt kolm saaki, kuid elatakse stiilis „aega küll“. Inimesed määravad oma vanustki suurte sündmuste järgi: näiteks see oli siis, kui toimus maavärin jne.
„Nägin ära suurema osa rahvusparkidest, paljudes loomaparkides näeb Aafrika suuri loomi, kes vajavad inimtegevuse eest kaitset. Nägin omanäolisi kalurikülasid, tegin retki Sansibari saarel, mis oli kunagi tuntud orjakauplemise koht. Daris söandasin ka üksinda ringi käia. Kodus juhin küll autot, kuid hullumeelne liiklus seal mind rooli ei meelitanud. Proovisin põlisrahva toitusid. Palju süüakse maisijahust putrusid, mis eurooplasele ei maitse, keedetud riisi, ube. Kui on suur pidu, siis süüakse ka kanaliha,” jutustas Maiki Udam. Järvede ja India ookeani äärsetes iidsetes kalurikülades tehakse toitusid kaladest.
Emotsionaalne oli eestlaste külaskäik Sveni kohaliku töökaaslase Tobiase kodukülla, tema ämma ja ema juurde. „Elu ongi valdavalt külades, kus inimesed on omavahel sugulased. Elatakse väga vaeselt. Tobias kutsus meid oma sugulase pulma. Noored olid väga lihtsalt riides, peiul puhas dressipluus seljas. Võtsime Tobiase nõu kuulda. Noortele kinkisime raha, seda oodataksegi kingitusena kõige rohkem. Kohaliku mehe vanale emale ja ämmale viisime kingituseks rohkesti riisi, suhkrut, toiduõli, seepi, mis on seal kallis luksus, ja kohaliku mustriga riiet. Tobiase ämm kinkis meile tänuks elusa kana. Külas kostitati meid maisipudruga, seda süüakse kätega plönnidena, mida kastetakse õli sisse. Bambuskatustega hütid on seestpoolt ülimalt tagasihoidlikud,” rääkis Udam.
„Tobias ütles, et ta on võrreldes oma isaga, kel oli 11 naist ja 50 järglast, kehva mees – vaid üks naine ja viis last. Tobiase soov on anda oma lastele rohkem haridust, et nende elu kergem oleks.”
Tobiaselt kuulsid Udamid ka, et tema vana ema oli pojale peale nende külaskäiku öelnud, et valged inimesed nende juures olid kui jumala ilmutused, kelle kaudu ta sai teada, et valged inimesed polegi ülbed ja kalgid. Vana Aafrika naine tundis, et sai veel surma eel oma meelt parandada.
- - -
 

 

 

Autor: Malle Elvet
Viimati muudetud: 20/04/2017 13:24:44

Lisa kommentaar

image with code
Koodi uuendamiseks kliki siia