Just säärane nägi Toomase koduhoovis vana Mercedes välja pärast seda, kui pagasiruumi pandud lõhkeseadeldis oli plahvatanud. Foto: Maarius Suviste

Metsas lõhkeseadeldise üles korjanud ja selle koduhoovis auto pagasiruumi pannud ning selle plahvatusest vigastada saanud mees sai äsja kohtus karistuse kätte. „Selle eest, et ma metsast pommi leidsin ja sellega peaaegu õhku lendasin, olen nüüd süüdi ka veel,” vangutas pead kriminaalkaristuse saanud mees, kes ei mõista enda kohtuasjas nii mitutki tahku.

Eelmisel nädalal tunnistas Tartu maakohus Rõuge valla Nursi küla mehe Toomase (35) süüdi lõhkeaine, lõhkeseadeldise olulise osa ja tulirelva ebaseaduslikus käitlemises ning mõistis talle kaheaastase tingimisi vangistuse kaheaastase katseajaga. Karistuse hulka arvati eelvangistuses juba kantud kaks päeva, teatas kohus. Kohtuotsus sündis kokkuleppemenetluses.
Lõuna ringkonnaprokuratuuri süüdistuses on kirjas, et Toomas leidis 2015. aastal Tapa linna lähedalt kaitseväe keskpolügoonilt granaadi, millest ta ei teavitanud politseid ega päästeametit, ja toimetas selle oma elukohta Rõuge vallas. Sellega rikkus ta lõhkematerjaliseaduses sätestatud teavitamiskohustust ning omamata lõhkematerjali käitlemise luba, pani toime lõhkeseadeldise olulise osa ebaseadusliku käitlemise, teatas prokuratuur.
Samuti süüdistati Toomast selles, et omamata lõhkematerjali käitlemise luba ja relvaluba, hoidis ta oma elukohas püssirohtu, paukpadruneid ja üheraudset sileraudset püssi. Sellega pani mees toime nii lõhkeaine kui tulirelva ebaseadusliku käitlemise. Menetluskuludena peab Toomas tasuma 1578 eurot.

„Müsteerium, mis toimub”

Võrumaa mehele Toomasele meeldib mööda metsa kolada ning sealt põnevaid asju koju tuua. Aga tol saatuslikul päeval eelmise aasta mais, kui ta koduhoovis jõude seisva vana Mercedese pagasiruumi prauhti kinni lõi, käis võimas kärgatus. Toomas lendas mitu meetrit kaugemale, oli üleni verine ning parem käsi sai nii palju kannatada, et rippus jõuetult otsas. On ime, et ta lõhkeseadeldise plahvatusest ellu jäi ning suutis ise kiirabi kutsuda. Viis päeva oli ta haiglas, seejärel kaks päeva eelvangistuses ning ülekuulamised kaitsepolitseis, kes viis läbi ka kohtueelse menetluse.
„Ma ei saanudki täpselt aru, milles ma süüdi olen,” vastas Toomas LõunaLehe küsimusele, kas ta tunnistas end kohtus süüdi. „Küsisid, et kas mul oli see lõhkeseadeldis. Jah, mul oli see. Aga kust ma selle leidsin ja kas ma üldse teadsin, mis asi see täpselt on – see ei huvitanud mitte kedagi. Kui ma ei oleks kokkuleppemenetlusega kaasa läinud, oleksid nad mind kuueks aastaks kinni pannud – selle eest, et omasin püssirohtu, leidsin metsast pommi, ilma et ma oleksin teadnud, et see on pomm, ja et ma seda ära ei andnud, ja siis jahipüss takkaotsa.”
Kuigi see õigus on olemas, Toomas kohtuotsust ei vaidlusta. „Kellele ma edasi kaeban? Kedagi ei huvita, mis sellele eelnes. Minu jaoks on see müsteerium, mis toimub,” tunnistas ta. „Mille eest ma karistada sain? Selle eest, et metsast pommi leidsin ja keegi teine sellega õhku ei lennanud? Metsaalused on neid ju täis ... Tegelikult on õnn, et selle leidsin ja metsast ära tõin. Aga kui oleksid seenelised-marjulised metsas selle otsa komistanud? Lapsed sellega midagi teinud?”
Toomas nentis, et tal oli kodus püssirohtu. „Aga kas ma olen nüüd suur kurjategija, olen nüüd terrorist või?” küsis ta. „Selle jahipüssi ja püssirohuga ei oleks midagi hullu olnud, kui mul oleks olnud relvaluba. Aga mul ei ole seda, ja nii saingi paragrahvid peale. Jahipüss on siin majas, kus ma elan, olnud 50 aastat, see on vanavanaisa roostetanud jahipüss – ja see määriti mulle kraesse. Miks? No et ma pole seda ära viinud ... Kuulge, siin majas elab kaheksa inimest! Igaüks oleks selle ära viinud, kui oleks olnud vaja ära viia. Ma ei saa aru, mis see jahipüssiteema siia puutub.”

„Mul on hästi, et niigi läks”

Toomas jätkas: „Kokkuleppemenetlusega said nad asja seljast ära – väga hea, mind mõisteti süüdi. Aga las lõhkeseadeldised vedelevad Eesti metsades edasi, kedagi see ei huvita, keegi ei vastuta. See on lohakus ja kellegi tegemata töö – ega tsiviilisikud käi ju metsas pomme laiali viskamas. Nüüd on umbes nii, et kehv lugu, et ellu jäin, saan ju rääkida ... Järelikult: selle eest, et ellu jäin, sain nüüd kaks aastat tingimisi vangistust. Selline totrus kokku keeratud.”
Rõuge valla mehel on veel üht-teist öelda. „Advokaat ütles mulle, et ei ole võimalik, et leidsin pommi niimoodi, et see ala oleks olnud hoiatussiltideta. Ta üritas mulle selgitada, et ma pidin ikka teadma, millega on tegu. Kust ma teadsin? Seal kohas ei olnud mitte ühtegi silti üles pandud, et kas ma olen nüüd lõhketerritooriumil või ei ole. Ma ei leidnud seal ühtegi silti, et oleks olnud kaitseväe territoorium. Kust ma pidin teadma, mis territoorium see selline on, kus lõhkeseadeldised metsa all vedelevad? Täiesti lollus,” rääkis Toomas.
Ta sai aru, et see oli kohtuotsuse tegemisel olnud kergendav asjaolu, et ta lõhkeseadeldise plahvatuse tagajärjel ise vigastada sai. „Muidu ma poleks nii lihtsalt pääsenudki, et ainult kaks aastat. Aga miks kaheks ööpäevaks arestimaja pandi, selle peale kehitati õlgu,” lisas Toomas. „Advokaat ütles, et mul on hästi, et niigi läks. Ei saanudki aru, mis mõttes hästi läks. Kas selles mõttes, et jäin ellu või et ainult kaks aastat tingimisi? See viimane oli vist see hästi minek.”
Toomas sai plahvatusest niipalju viga, et tal tuvastati küünarvarre hulgimurd, lisaks palju tugevaid haavu näopiirkonnas, neist suurim oimupiirkonnas.
„Uskumatu, et ellu jäin,” tunnistas ta. Põletushaavu ta õnneks ei saanud, kuid käsi tuli kruvidega kokku tagasi panna. „Muidugi, käsi pole enam see mis varem, aga peaasi, et hing on sees.”
- - -

LISALUGU
Päästeamet: mõtlev inimene tundmatuid esemeid koju ei vii

Päästeamet toonitab, et ühtki leitud lõhkekeha ega sellesarnast eset ei tohi kunagi liigutada. Kui aga selliseid asju kaasa võetakse, on see lõhkeaine või -seadme käitlemine ning sestap ka seaduserikkumine.
Päästeameti kodulehel on kirjas ja ka demineerijad rõhutavad igas oma artiklis ning avalikel esinemistel, et tundmatu eseme leidmise korral ei tohi seda mitte mingil juhul puudutada. Seda ka siis, kui keegi on seda juba teinud, sest võimatu on ennustada, miks see ese ei ole plahvatanud ja millal see plahvatab. Seejärel tuleb minna eemale ning helistada numbril 112.
Päästeamet kinnitab, et kunagi ei järgne karistust, kui demineerijad tulevad kohale ja tuvastavad, et tegemist ei ole lõhkekeha või lõhkematerjaliga. Ohutud esemed jäetakse tavaliselt ka selle leidjale.
Kuidas peaks mittespetsialist aru saama või teadma, kas tegu on lõhkekehaga või mitte? „Kindlaid tunnuseid ei olegi, kuid mõtlev inimene ei võta koju kaasa esemeid, mis talle ei kuulu ja mille otstarvet ta ei tea,” on öelnud Lõuna-Eesti pommigrupi juhataja Kalvar Tammine. Kindlasti tuleb ettevaatlik olla kohtades, kus on näha vanu lahingujälgi (kaevikud, polügoonid jms).
Lõhkematerjali seaduses on kirjas, et isik, kes on leidnud lõhkematerjali sisaldava leiu, peab sellest viivitamata teatama politseile või päästeametile. Leidja peab võimaluse korral tagama leiu puutumatuse leiukohal. Leidja ei omanda lõhkematerjali sisaldavat leidu, samuti ei maksta talle leiutasu.

 

Autor: MAARIUS SUVISTE, maarius@lounaleht.ee
Viimati muudetud: 20/04/2017 12:57:52