Küsitlus

Kas oled alustanud kevadiste aiatöödega?

Loodusmuuseumi kaelkirjak konutas kuid perroonil

1915. aastal Venemaale viimisest pääsenud kaelkirjak. Fotod: Malle Elvet

Euroopas mainekaimate loodusmuuseumide hulka kuuluv Tartu ülikooli loodusmuuseum, vanim muuseum Eestis, tähistas hiljuti pidulikult 215. sünnipäeva. Sel päeval oli muuseumisse pääs kõigile prii ja huvilised said kuulda seni avaldamata lugusid suurte näituseloomade käekäigust.

Mullu jaanuaris avati väärikalt üle kolme aasta remondi tõttu suletud olnud loodusmuuseum. Tartusse Vanemuise tänava äärde ehitati juba 1915. aastal spetsiaalne hoone 1802. aasta aprillis (ukj) tegutsemist alustanud muuseumi tarvis, kuid puhkenud maailmasõja tõttu kasutati maja esmalt laatsaretina. Muuseum kolis sisse 1921. aastaks.

Muuseumi asutaja, looduskabinetti juhatanud loodusloo professor Gottfried Albrecht Germann sai Venemaa suurvürstilt kingitusena botaanilised kogud, mida ta hoidis oma kodumajas ja botaanikaaias. Aegapidi kogud kasvasid ja paiknesid ülikooliga seotud majades Tartu eri paigus. Erandiks oli vaid geoloogiliste kogude hoidmiseks hoone, mis tuntud Tartu vanglana, seejärel kaua aastaid kainerina, nüüd uhkete korteritega elamu.

Aasta eest taasavatud nüüdisaegses muuseumis ootasid giidid külalisi, et näidata neile kogude haruldasemaid eksponaate. Muuseumis on 1,2 miljonit eksponaati, neist vitriinides vaatamiseks üle 8000, mis hõlmavad enda alla 1300 meetrit riiuleid. Hinnalisimate hulka kuuluvad meteoriiditükid, nn taevakivid. Leitud on need enamasti 19. sajandil.

Muuseumi tähtpäeval avati seminariruumis, kus seisab mujale mitte mahtunud kõrge eksponaat, kaelkirjaku topis, loodusmuuseumi töötajate tehtud loodusfotode näitus.

Katkise tagumikuga kaelkirjak

Pärast seda, kui muuseumi direktor Urmas Kõljalg oli lahti lõiganud rohelise kaunistuse ja sisuga peotordi ning pidulised nautinud torti süües Avinurme puhkpilliorkestri esinemist ja uudistanud mitmel korrusel asuvaid väljapanekuid, oli võimalus kuulata seni avaldamata kentsakaid lugusid, mis seotud paljude muuseumi eksponaatidega.

Näiteks said huvilised teada seni varjul hoitud infot, et uhkete topistena väljas olev lõvipere oli hukatud, sest loomade toitmiseks ei jätkunud Tallinna loomaaias toitu ehk raha toidu ostmiseks. Nii informeeriti Tallinna loomaaiast muuseumi 1941. aasta alguses, et kas muuseum sooviks hukata plaanitavaid lõvisid endale. Nii jõudsidki loomade kuninga topised ligi kümme aastat hiljem Tartusse loodusmuuseumisse.

Eelmise sajandi kolmekümnendatel levis Tartus jutt, et Raadi mõisa juures järves ujub kääbusvaal. Jutul oli nõnda palju tõepõhja all, et muuseumis näha oleva väikevaala luustiku olid toonud meremehed ning et seda lihast lõplikult puhtaks saada, visati see mõneks ajaks tõesti järve, kus loodus (kalad) teda ise puhastas.

Kui mullu talvel seisis kaelkirjaku topis ilma aedikuta seminariruumis, siis nüüd on populaarne kaelkirjak nii eksponaadi kui inimeste ohutuse pärast väikeses aedikus.

Seesama peibutav kaelkirjak oli aga esimese ilmasõja ajal konutanud lausa paar kuud jaamaperroonil ilmastiku meelevallas, kus topise nahk hakkas kiiresti pragunedes lagunema. Nii ongi topisel tagumik veidi katki.

Nimelt tuli Venemaalt 1915. aastal käsk evakueerida sõja jalust ülikooli muuseumi varad Voroneži linna. Suur kaelkirjak aga ligi 102 aastat tagasi septembris muuseumi varadega teele läinud rongi ei mahtunud ja jäeti jaama lähedale konutama. Vaidlused naaberriigiga siiani Voronežis asuvate ülikooli kunstimuuseumi varade tagasisaamise üle pole seni tulemusi andnud.

 

Autor: Malle Elvet
Viimati muudetud: 13/04/2017 06:17:14

Lisa kommentaar