„Porgand“ Oraval. Raudteejaam asub Balti jaamast 262 km ja Tartust 73 km kaugusel. Foto: Eve Ellermäe

Kell on 6.05. Jäävihm ja pimedus väljaspool akent. Sõidan hommikuse rongiga Koidulast Tallinna. Rongis on mõnus, soe ja valge. Õõtsuv rütm, uinutav olek. Ärkan tukastusest, kui kõlab järjekordselt mantra: „Selles peatuses toimub väljumine ainult läbi C-ala!” Peatus. Siseneb naine kahe suure mustakarvalise sõbraliku silmavaatega koeraga. Uksed kinni. Õõtsumine jätkub. See on kulgemine, pingutuseta teekond punktist A punkti B.

Head kaaskagueestlased! Mul on ettepanek – sõitkem rohkem rongiga!

Autosõit ei pruugigi olla kõige otstarbekam, kui pole raskeid kompse ja inimene suudab välja tulla oma privaatmullikujulisest maailmast. Eriti tasuks kaaluda rongivarianti pikal sõidul Eesti ühest otsast teise. Võrdluses bussi ja autoga on teinekord mõttekam rongiga pealinnaski käia, sest tulemuseks hulga vähem stressi. Tallinna kesklinna parkimistasude ja hästitoimiva ühistranspordi juures on auto justkui suur reisikohver, mida pead enda järel vedama.

Rongisõidu kasuks on veel mitu argumente.

Rongisõit ei väsita. Autojuhtimine eriti Tallinna-Tartu maanteel on närviline ja pingeline töö, suur aja- ja energiakulu, rongiga sõitmine on aga logelemine. Rongis on aega mõelda oma mõtteid, lugeda ajalehte, tukastada või koguni vestelda teiste reisijatega. Kaasahaaratud läpaka või nutiseadme jaoks saab wifit ja elektripistikuid. Puhas ajavõit mõlemad, nii logelemine kui arvutitöö.

Rongiga jõuab kohale rutem kui bussiga. Tänapäeval läheb rongiga Valgast Tallinnasse sõiduks aega 3.15, Koidulast Tallinnasse saab Tartus ümber istudes kolme ja poole tunniga, tagasisõiduga sama lugu. Tartu-Tallinna vahe teeb ekspressrong nüüd ära kahe tunniga. Kui on vaja pealinnas asju ajada või koolitusel käia, on heal juhul võimalik samal õhtul kojugi jõuda.

Rongis saab rahulikult käia WCs. Ei pea kohtuma siltidega „Bussi WCd ärge kasutage“ või „Võti on juhi juures“. Allalastav mähkimislaud WCs on ka täiesti toimiv.

Jalgrataste, väikeste laste ja koertega on lihtsam kui bussis. Normaalkoguse jalgrattaid saab üles riputada, normaalkoguse lapsevankreid lükata ettenähtud kohta. Kärsitu lapsega saab natukene vagunis ringi jalutada. Rongi mahuvad ka suured koerad ja rahutud tegelased rahunevad reisi vältel.

Kallim pilet ja külm ootamine

Eelnev kõlas nagu kiidulaul Elronile.

Mis on aga rongiga sõitmise ebakohad?

Oodata on külm. Perroonidel paiknevate peatuste tuulevari on meie põhjamaises kliimas pigem dekoratiivne kui praktiline element. Ilmselt on panustatud sellele, et rongi tavaliselt väga kaua ei oodata, vupsatakse soojast autost perroonile paar minutit enne rongi saabumist. Enamik jaamahooneid on nüüdseks erakätes ja tasapisi ehitatakse neid ümber elamuteks. Koidula jaamas on küll soe oodata, aga seda tuleb teha millegipärast kitsukeses koridoris, mitte selleks ehitatud ootesaalis.

Pilet on kallim. Rongipilet maksab teekonna kohta paar eurot rohkem kui bussipilet, aga internetist ostes või Elroni sõidukaardiga on võimalik saada 10 protsenti soodustust, mis sõltuvalt reisi pikkusest muudab rongipileti hinna ligikaudu samaks bussipileti omaga.

Selg sirge ja kõht tühi. Paljuräägitud „porgandi” istmete täisnurk hakkab lõpp-peatusest alustades seljale mõjuma Tartu-Tallinna liinil, kus meenub ka napp varane hommikusöök. Ainult I klassi pileti ostnud saavad tooli seljatuge allapoole lasta ja selle rohkem makstud raha eest on ka istekoht kindlustatud. Elron küll plaanib uusi mugavamaid ronge ja toitlustust Tartu-Tallinna liinile, ent see sõltuvat riigi otsustest.

Kuidas saab rongile ja rongilt ära? Ikka autoga, sest bussiliinid on selles osas praegu suuresti hambutud. Pargi ja sõida, raudteejaamade juures praegu ruumi on. Või lased end kellelgi viia-tuua. Võib-olla jääb paljudel just raudteejaama kohale jõudmise või sealt ära saamise mure tõttu rongiga sõitmata.

Uuuu, Taxify, kus sa oled, Kagu-Eesti teenusega katmata! Talupojatarkuse järgi võiks ühe raudteejaama reisijate korjeala olla sellest ca 15 kilomeetri raadiuses.

Loodetavasti pärast haldusreformi segadiku klaarumist võetakse omavalitsuste- ja maakonnaüleselt ette regioonipõhine ühistranspordiskeem, mis arvestaks inimeste tegelikke vajadusi, mitte maakonnapiire. Ehk saab siis senisest rohkem bussiga rongile ja rongilt koju.

Kas Valga-Võru-Koidula raudtee jääb või kaob?

2001. aastal lõpetati reisirongiliiklus Valga-Võru-Petseri liinil. 9. veebruari Eesti Päevalehes seab riigikogu majanduskomisjoni aseesimees Toomas Kivimägi raudtee vähenenud kaubaveomahtudest kõneldes kahtluse alla ka Valga ja Piusa vahelise kaubaveo mõttekuse, kus tema sõnul sõidab vaid üks kaubarong nädalas.

Varem on räägitud, et seda raudteed pidi olevat praegu võimalik sõita vaid 50–60 km/h ja reisirongiliiklusel sel liinil polevat üldse perspektiivi, kuna liini sulgemise ajal kasutas seda reisimiseks vaid kümme inimest päevas. Kivimäe sõnul nõuavad peamiselt poliitilistel põhjustel langenud kaubaveomahud riigilt lisatoetust raudtee taristule. Kaubaveomahtude suurenemist, mille baasil reisijatevedu rahastada, pole lähiaastatel ette näha.

Kas Toomas Kivimägi arvamusavaldus on märk sellest, et riik soovib lõpetada ka kaubaveo kõnealusel liinil ja rööpad üles võtta? Kas raudteejaamad Valga-Piusa vahel saavad vaid osaks kohaajaloost nagu kitsarööpmelise raudtee omadki?

Vaadates lähiajalugu ei tundu raudteelõigu ülesvõtmine mõistlik mõte, vaid pigem tasuks olemasolevat hoida ja korrastada. 2004. aastal võeti ju Tallinna-Haapsalu liinil Haapsalu ja Riisipere vahel rööpad üles, kuna riik ei olnud nõus eraomanikku taristu hoolduses toetama. Vahepeal on suurenenud tööränne ning tuhatkond iga päev Tallinna tööle käivat haapsallast igatseb tõsiselt rongiliikluse taastamist. Nüüd on selleks väidetavalt olemas ka poliitiline tahe, ent taastamise maksumus kujuneb märgatavalt suuremaks, kui olnuks raudtee remont.

Nostalgiaraudtee Lätis

Raudtee korrashoid nõuab loomulikult raha. Valga-Võru-Koidula raudtee säilitamine on aga oluline tuleviku seisukohast, mida me keegi ei oska täpselt prognoosida. Ka Kagu-Eesti arengukava näeb ette rakendada paremate ühenduste loomiseks olemasoleva transpordivõrgu alakasutatud potentsiaali, mille üheks esindajaks on kõnealune raudteelõik. Raudtee on ka maakonnakeskuste ühendusniit.

Kuigi praegu on Võrust kõige kiirem liikuda ka Tartu-Tallinna suunal maanteed pidi, saab soovunelm, et maakonnakeskustest jõuaks ühissõidukiga pealinna kolme tunniga, teostuda vaid kiiremat sõitu võimaldaval remonditud raudteel. Mina isiklikult olen optimistlik ja usun, et aeg on edasi läinud ning kui inimesed saavad võimaluse sedakaudu liikuda, siis nii ka tehakse.

Alguses teha korda ja siis katsetada kasvõi ainult suviti, kasvõi üks kord nädalas. Miks mitte sõita rongiga Valgast või Võrust Piusa ja Petserisse, ja vastupidi?

Üks näide võimalikust kasutusest. Suvel sai kohatud Läti jalgrattureid, kes puhkusel olles Piusa kandiga tutvuda soovides võtsid kõigepealt piletid Valga-Tartu rongile, seejärel Tartu-Piusa rongile. Valga-Koidula raudteelõigu toimimise korral saanuks nad ju otseteed sõita ning seesuguseid turiste oleks kindlasti palju kordi rohkemgi. See omakorda soodustaks raudteejaamade lähikonnas väikeettevõtlust ja annaks veel ühe põhjuse, mis soodustaks ärksate inimeste elama jäämist ja elama asumist Kagu-Eestisse. See raudteelõik on parasjagu lühike ka selleks, et kasutada seal atraktsioonina vintage-veeremit ehk nõukogudeaegset vedurit ja vagunit.

Nostalgial on teatavasti suur jõud. Siinsamas lähedal Lätis kasutataksegi kitsarööpmelist Gulbene-Alūksne raudteelõiku edukalt just kahe maakonnakeskuse vahelise nostalgiaraudteena.

Kus on Tartu-Riia rongiliiklus?

Valga-Võru-Koidula raudteeliini korda ja kiiremaks tegemiseks oleks ilmselt võimalik rakendada ka euroraha. Andrus Kivirähk on hiljuti võrrelnud Rail Balticut kõhule tätoveeritud ahviga: selle asemel, et püüda saada ja suunata lisaraha olemasoleva taristu korrastamiseks ja parandamiseks, väidetakse, et ainuvõimalik on tätoveerida kõhule ahv, just selline ja just nii suur. Tegelik Rail Balticu tasuvus on samuti enam kui kahtlane. Kas poleks õigem euromonstrumi loomise asemel suuta kasutada ja hallata parimal moel praegu olemasolevat raudteevõrku?

Ka Peeter Laurits oma Müürilehes ilmunud artiklis „Kummitusraudtee Euroopa südamesse, iga hinnaga” toob välja Eesti riigi poliitika järjekindlusetuse raudtee küsimustes: „Kus Haapsalu haru praegu on? Kus on Pärnu-Riia raudteeharu? Kus on Tartu-Riia vaheline rongiliiklus? Mitu korda on raudteega seotud firmasid Eestis edasi-tagasi riigistatud ja erastatud? Pärast olemasolevate raudteede demonteerimist on meil ühtäkki vaja korralikku raudteeühendust, et Nokiad ostjateni ja superstaarid laia maailma viia.”

Nii võib omamoodi imede hulka ilmselt liigitada ka ERRi 16. veebruari uudise Riias toimunud Eesti ja Läti reisirongiliikluse korraldajate kohtumisest tänu Eesti suursaadiku Tõnis Nirgi vastavale ettepanekule. Tulemuseks oli see, et Eesti ja Läti hakkavad nüüd vahetama ka teavet rongiliikluse – nii marsruutide, väljumisaegade kui ka raudtee remondi – kohta ning Elron lisab järgmisel aastal Riia ja Tartu suunas sõitjate ümberistumisvõimaluste parandamiseks veel ühe Tartu-Valga reisi.

Oli ka aeg. Siiski ei piisa ainuüksi liikluskorraldajate omavahelisest kokkuleppest, olulisem on Rail Balticu sarnase rehepapluse asemel teha inimestest ja keskkonnast hoolivaid ning tulevikku vaatavaid valikuid. Siinkohal pean sobivaks tsiteerida ülalnimetatud uudislõigust Elroni juhatuse esimees Andrus Ossipit: „Trass on ju olemas ja nõudlus selle järgi, et Tartul oleks tulevikus ühendus Riiaga, on kindlasti olemas. Aga nagu me siin mõlemad täna leidsime, tuleks riiklikul tasemel saada kokku ja otsustada, kuidas seda rongiliini lahendada.”

Kokkuvõtteks

Elroni statistika kohaselt tehti 2016. aasta jooksul Tartu-Põlva-Koidula-Piusa liinil 66 300 sõitu ning Tartu-Valga liinil 173 700 sõitu. Seega Põlva-Koidula-Piusa suunal oli sõitude arv enam-vähem sama kui 2015. aastal, ent varasematel aastatel pideval kasvanud reisijate arv Valga suunal oli veidi väiksem. Tõenäoliselt oli Tartu-Valga suuna reisijate arv väiksem raudteeremondiga seonduvate ebamugavuste tõttu, ent nüüdse kiirema rongisõidu tõttu sõitjate arv kasvab käesoleval aastal. Põlva-Koidula suunal on Elronil õnnestunud igasuvine rongiga Piusale väljasõidu katsetus, ent püsisõitjaid võiks olla liinil rohkem, et see riigi silmis sotsiaal-majanduslikult ära tasuks.

Kui tahame, et rongiliiklus jääks ja muutuks veel paremaks, võiksime seda ise ka kasutada, sest rongisõit on tõesti läinud mugavamaks ja kiiremaks. Muidu oleme nagu need külaelanikud, kes valdava osa vajaminevast toidukraamist ostavad maakonnakeskusest või Lätist ja siis imestavad, miks nende küla pood on kinni pandud. Ikka igaühe enda tegu on oluline.

Autor: Eve Ellermäe
Viimati muudetud: 16/03/2017 06:26:09