Küsitlus

Kas oled alustanud kevadiste aiatöödega?

Päevakeskus aitab aega sisustada

Asta Klais ja Alli Tee tunnevad teineteist varasest noorusest. Fotod: Mari-Anne Leht

Tantsu-, laulu- ja võimlemistunnid, joogatreeningud ja vaipade kudumine on pensionäride päevakeskuse olulisemad tegemised.

Võru päevakeskuse ühes suuremas ruumis asuva pika laua ääres pajatavad elu näinud naised kõige tähtsamast ehk miks nad siin käivad.

„Kord nädalas kohtun päevakeskuses eakaaslastega ja tänu sellele tunnetan, et mul on sõbrad ja ma võtan elust veidi osa,” ütleb Asta Klais (88), kelle tervis lubab praegu vaid laulmas käia.

Alli Tee (90) käib samuti laulmas. „Kodus loen ajakirju, lahendan ristsõnu ja koon, kuid siin saan ka suhelda,” lisab ta.

Heili Soome (69) tunnistab, et alles pensionile jäämise järel sai ta oma hobidega tõsiselt tegelema hakata. „Käin rahva- ja seenioride tantsuringis, joogatreeningus ja vaipa kudumas,” märgib ta ja lisab, et jooga annab sisemise rahu.

Viive Harak (69) käib praegu ainult tantsimas, varem osales ta ka näiteringis, nüüd see enam aga ei tegutse. „Abikaasa surma järel olen siit saanud hingelist tuge,” tunnistab ta.

Kaja Guk (68) leidis abikaasa lahkumise järel samuti päevakeskusest tegevust. „Käin tantsimas ja joogas ning juhendan võimlejaid,” lausub ta ja lisab, et tema eas on suur asi, kui oled teistele vajalik.

„Majas on mõnus seltskond ja koju minnes tunnen ennast puhanuna,” lausub Mare Niklus (69).

Sirje Tobre (71) ütleb, et saab siin jätkata rahva- ja seltskonnatantsuga, sest need alad on teda huvitanud noorpõlvest.

Leena Nurk (63) juhendab tantsuringe ning käib ise Kanepis ja Haanjas tantsimas.

Päevakeskuses on 11 ringi, millest juhataja Astrid Hurda (69) sõnul on populaarsemad võimlemis-, jooga-, laulu- ja kõik tantsuringid. „Käsitööringi naised saavad kaltsuvaipu ja linikuid kududa ja ka tikkida,” täpsustab ta.

„Meie korraldame juba mitu aastat linna jaanipidu Tamula kaldal ning päevakeskuse lauljad-tantsijad esinevad seal,” lisab Hurt.

Naised ütlevad, et kord kuus saavad nad kõige ilusamad riided selga panna ja Kandlesse tantsupeole minna. Seda üritust veab päevakeskuse all tegutsev klubi „Hõbedane juus” ja peole saavad minna kõik huvilised.

Põnevad kohtumised ja esinemised

Päevakeskuses käib ligi 280 pensionäri vanuses 60–95 eluaastat, ülekaalus on Võru linna elanikud, veidi on ka Võru vallast, üksikuid mujaltki. Mehi käib siin vaid 20. Naised oletavad, et üksikuks jäänud mehed ei soovi kodust välja tulla ja nii tulebki naistel omavahel tantsida.

Kuigi ruumipuudust neil ei ole, kõik koos jõulupidu siiski pidada ei saa, sest nii suurt saali ei ole.

Iga ringi liikmed peavad jõulupeo ja oma liikmete sünnipäevad isekeskis. Kodust tuuakse lauale panemiseks head-paremat ja nõnda saavad olulised tähtpäevad peetud.

Tähtpäevade kõrval toimuvad siin ka kohtumised. Sagedane külaline on linnapea Anti Allas, vahel ka abilinnapea Sixten Sild.

„Linnavalitsus suhtub meisse väga soojalt, linnapea räägib tegemistest ja probleemidest linnas ning küsib ka meie arvamust,” ütlevad Alli Tee ja Kaja Guk. Nad lisavad, et praegune linnapea võtab alati nende üritustest osa.

Elu näinud naised nimetavad päevakeskust toetanud kagunurgast valitud riigikogulasi, kelleks on Ivari Padar, Kalvi Kõva, Inara Luigas, Anneli Ott, Arno Sild ja Toomas Paur.

Päevakeskuse inimesed ei ole pikki reise ette võtnud, kohtumas on käidud eakaaslastega Tallinnas, Jõhvis ja mujalgi. On käidud riigikogus ja Brüsseliski.

Päevakeskuse ruumides saavad paljud oma juhtumised ja probleemid südamelt ära rääkida. Ühest neid häirivast kitsaskohast, arstiabi kvaliteedist, tuli seegi kord juttu. Eakatele teeb kõige rohkem muret, et tohtritel ei ole aega nende haigusse süüvimiseks. Eakad ei süüdista arste, vaid arstiabi korraldust.

Siberisse saadetud naine: tänu emale jäin ellu

Ikkagi ütlevad naised, et oma riigis on hea elada.

Eelkõige leiavad nii need, kel karm minevik seljataga. Minevikusündmustest räägitakse siin vähem, kuid LõunaLehega kohtuma tulnutest on Asta Klaisil, Viive Harakul ja Leena Nurgal olnud kas väga karm noorus või lapsepõlv, sest nad on kõik veetnud aastaid ülitagasihoidlikes tingimustes ida pool ja näinud-kuulnud seda, mida tänapäeval on raske ettegi kujutada. Neile tundub elu praeguses Eestis hea.

Asta Klais oli üks neist Võrumaa noortest, kes 1945. aastal kaugele Habarovski kraisse söekaevandusse saadeti, sest noored avaldasid võõrvõimu vastu protesti. „Pärast minu kinnivõtmist saadeti ka perekonnaliikmed Eestist välja ja selle tõttu oli mul pikka aega nende ees süütunne, et minu nooruse protestivaimu tõttu said nad kannatada,” ütleb alles 1970. aastal kodumaale jõudnud naine.

„Läksin hiljuti sõbraga vaidlema elu üle Eestis. Meil on ju kõike ning ammugi ei ole toidupuudust, kuid paraku ei oska kõik meist seda hinnata,” ütleb Karagandas sündinud ja seal lapsena barakis elanud Leena Nurk. Ta lisab, et tema ema oli väga õnnelik Eesti riigi taasiseseisvumise üle.

Viive Harak saadeti Siberisse Krabilt. „Olin veidi üle aasta vana, kui mind emaga välja saadeti. Mul on alles suurrätik, üks vähestest asjadest, mille tigedad väljasaatjad lubasid kaasa võtta. Tänu emale jäin ellu,” meenutab ta ja lisab, et riigi sünnipäeval paraadi vaadates lähevad tal silmad alati märjaks.

Astrid Hurt ütleb, et riigi sünnipäeval käivad paljud neist Kandles pidupäevakontserdil ja jälgivad televiisorist pidupäevaüritusi. „See päev on eakatele eriline ka läbielatu ja kogetu tõttu,” märgib juhataja. Tema sõnul aitab päevakeskus mitmekesiste tegevuste abil eakate elurõõmu säilitada.

Autor: Mari-Anne Leht
Viimati muudetud: 23/02/2017 06:44:20

Lisa kommentaar